Robyn Carr

Suvi, mis avaldas mõju


Скачать книгу

>

      Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      The Summer That Made Us

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Stella Sägi

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2017 by Robyn Carr

      © 2018 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2021 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11522

      ISBN (PDF) 978-9949-84-650-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-229-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Margaret O’Neill Marburyle, kelle sära ma sügavalt imetlen ning kellel on erakordne mõistus ja sarm. Tänan sind kogu südamest!

      Esimene peatükk

      Charlene Berkey oli muserdatud. Tema televisioonikarjäär oli ootamatult läbi saanud. Ta oleks pidanud selleks paremini valmistuma – reitingud olid juba mõnda aega langusteel ja päevaste jutusaadete menukus vähenemas, aga ta oli lootnud, et tema saade peab vastu. Tähtsad ülemused olid talle kinnitanud, et kõik on hästi. Ja siis saate vähimagi hoiatuseta kavast maha võtnud. Nad ei jätnud talle valikuvõimalust. Talle ei pakutud tööd isegi ilmateadustajana. Ta oli neljakümne nelja aastaselt töötu ning tundis end liiga vanana, et tööturul konkureerida.

      Olukord tõi pinged ka tema suhtesse. Michael, kes oli harilikult väga tundlik mees, ei paistnud mõistvat, kuidas säärane sündmuste käik Charlene’i enesehinnangut ja minapilti mõjutab. Charlene tundis end üdini hirmununa ja kasutuna. Tal polnud aimugi, mida tulevik toob.

      Vähe sellest, tema neljakümne kahe aastasel õel Meganil oli neljanda staadiumi rinnavähk. Hiljuti siirdati õele koletisliku haiguse seljatamiseks luuüdi ja tal ei jäänud üle muud kui lihtsalt oodata.

      Charley langetas kiire otsuse. Ta tahtis ootamatult sülle kukkunud vaba aja õega veeta. Ta haaras telefoni.

      „Ma tahan järvemajja,“ teatas Meg. „Nagu vanasti, kui olime lapsed. Tahan säraval suvehommikul ärgata, istuda paadisillal, vaadata päikesetõusu ja kalade hüplemist, näha kalureid paadiga veel hulpimas ja ootamas, millal näkkab. Tahan mõelda terve suve sellele, millised me olime – kuus väikest blondi, kehad pruunid nagu šokolaad. Olime poolpaljad, räpased nagu koerad, õhetavad, õnnelikud, terved ja tugevad. Läksime magamiskottidega verandale ja itsitasime suviselt umbsete hilisõhtuteni.“

      „Samal ajal järasid sääsed meid elusalt,“ täpsustas Charley.

      „Ma ei mäleta, et sääsed oleksid mind lapsepõlves häirinud.“

      „Sind näriti kõige rohkem,“ meenutas Charley. „Sa nägid välja, nagu olnuks sul tuulerõuged.“

      „Ma tahan järve ääres suvitada.“

      „Jumala eest, ei! See paik pole enam selline nagu sinu mälestustes,“ tõrkus Charley. „Maja on kindlasti elamiskõlbmatu. Meie perekond hülgas selle juba aastaid tagasi. See on vana, Meg. Vana ja hooletusse jäetud. Usun, et maja sureb aeglast surma.“

      „Sel juhul on meid kaks,“ kostis Meg.

      „Palun ära ütle nii,“ anus Charley.

      „Ükskord hiilisime Johniga sinna,“ tunnistas Meg. Ta viitas oma lastearstist abikaasale, kellega oli juba kaksteist aastat abielus olnud. Nad olid täiuslik paar, kui välja arvata põgus lahusolek paar aastat tagasi. „Maja oli väsinud moega ja vajas kõpitsemist, aga... oi, Charley, see tõi mulle nii ilusad mälestused meelde! Maja võis ju koos perega alla käia, aga järv on endiselt imekaunis ja rahulik.“

      „See on sinu arstist ja haiglast väga kaugel,“ manitses Charley.

      „Ongi parem. Mul on mõlemast kõrini. Tahan puhata ja rahus olla.“

      „Ja sa arvad, et ema tahte vastaselt järvemajja naasmine aitab sul rahu leida?“ küsis Charley.

      „Tead mis! Mul on täiesti suva. Bunny suri kakskümmend seitse aastat tagasi. Kui ema tahab elu lõpuni kannatada, siis mida mina saan teha? Louise’il on aeg mõista, et ta ei ole maailma naba.“

      „Ta hakkab kindlasti sõrgu vastu ajama,“ oletas Charley.

      Megan naeris. „Keda see huvitab?“

      „Mul ei ole võtit,“ teatas Charley, keeldudes küsimusele vastamast. „Aga sul?“

      „Võtit pole vajagi, Charley. Verandaaknad pole isegi lukus. Või on lukud mädanenud ja kasutud. Me võime sisse murda ja need uutega asendada.“

      „Ta laseb meid vahistada.“

      „Oma sureva tütre? Töötu ja kodutu tütre?“

      „Sa ei ole suremas! Ja ma ei ole kodutu – ma lihtsalt annan oma maja üürile, et saaksin koos sinuga aega veeta.“

      „Aga sa oled töötu...“

      „Ainult praegu,“ lausus Charley. „Jään sinu juurde nii kauaks, kuni su tervis hakkab paranema. Ja saad tugevamaks. See juhtub kindlasti.“

      „Järve ääres,“ lisas Megan.

      „Jessas küll...“

      „Tunnista, et sinagi kibeled sinna tagasi minema. Nii-öelda kuriteo sündmuspaigale. Võib-olla suudame üht-teist välja selgitada...“

      „Mida nimelt?“ küsis Charlene. „Väljas oli torm. Bunny uppus. Minul olid juba siis pahandused kaelas, ehkki ma seda ei teadnud. Onu Roy oli oma järjekordse uue võimaluse kihva keeranud ja uttu tõmmanud. Ema ja tädi Jo ei rääkinud teineteisega. Kui nad ei suutnud teineteist raskel ajal toetada, varises terve perekond kokku nagu doominoklotsid.“

      „Ja kogu selle jama kutsus esile Bunny õnnetus?“ kahtles Meg. „See ei saanud olla ainuke probleem, sest vastasel juhul oleks ema lasknud tädi Jol end trööstida. Nad olid väga lähedased!“

      „Jol polnud sel ajal kuigi palju pakkuda,“ meenutas Charley. „Mees hülgas ta vaese ja murtuna. Ema paistis tädi Jod süüdistavat. Tal oli alati mõni süüdlane välja pakkuda. Meie, lapsed, kannatasime sellepärast, kuid mina olen sellega leppinud – olime üdini mittetoimiv perekond, kes pidanuks abi otsima.“

      Charley oli sageli juurelnud, kuidas nende pere võinuks hävingust pääseda. Oli teada, mis valesti oli läinud – vaene väike Bunny sai surma. Ent saladuseks jäi, kuidas kõik pärast seda nii viltu vedas. Võib-olla just sellepärast oligi Charley jutusaade nii suurt edu saavutanud – ta otsis vastuseid. Tal oli olnud San Franciscos tosin aastat oma telesaade ning väljaõppinud ajakirjaniku ja psühholoogina eelistas ta saatekülalisi, kes teadsid midagi häiritud inimestest ja suhetest. Tema saade oli olnud väga populaarne.

      Ja nüüd võeti see kavast maha. „Ma tahan tagasi minna,“ ütles Meg. „Tahan teada, kas suudan midagi meenutada.“

      Näed, mõtles Charley. Iga pereliige oli Bunny ootamatule hukkumisele isemoodi reageerinud