Originaal:
Celeste Ng
Everything I Never Told You
Blackfriars
Keeletoimetaja: Mari Tuuling
Kaanekujundaja: Piret Tuur
Kaanefoto: Shutterstock/Ymaeze
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Kõik õigused kaitstud
Copyright © 2014 by Celeste Ng
First published in Great Britain in 2014 by Blackfriars
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2021
ISBN 978-9916-12-078-1 (köites)
ISBN 978-9916-12-079-8 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
minu perekonnale
Esimene peatükk
Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea. 1977. aasta 3. mail kell pool seitse hommikul ei tea keegi midagi peale üheainsa süütu tõsiasja: Lydia jääb hommikusöögile hiljaks. Tüdruku ema on nagu ikka ta hommikuhelveste kausi kõrvale asetanud teritatud pliiatsi ja Lydia füüsika kodutöö, milles kuus ülesannet on linnukesega tähistatud. Lydia tööle sõitvat isa ärritab raadiost kostev ragin ja ta krutib raadionuppu WXKP raadiojaama – „Ohio osariigi loodeosa parima uudisteallika“, nagu lubab reklaam – suunas. Trepil haigutab alles unehõllandusest vabaneda püüdes Lydia vend. Ja Lydia õde, silmad peas suured kui tõllarattad, konutab kööginurgas oma toolil maisihelveste kausi kohal, lurtsab neid ükshaaval suhu ja ootab, millal Lydia näole annab. Tema see ongi, kes viimaks ütleb: „Lydial läheb täna kaua.“
Marilyn avab ülemisel korrusel tütre toa ukse ja näeb, et voodis pole magatud: tekinurgad on otsekui haiglas korralikult ümber madratsi volditud, padi endiselt kohevil ja pealohuta. Kõik näib igapäevasena. Sinepikarva koortriidest püksid vedelevad koos paariliseta vikerkaaretriibulise sokiga põrandal puntras. Seinal on rida reaalainete olümpiaadide võidurosette, Einsteini pildiga postkaart. Riidekapi põhjas on kokku kägardatult Lydia spordikott. Lydia roheline raamatumapp naaldub vastu kirjutuslauda. Kummutil seisab Lydia pudelike Baby Softi, mille magus puudrine ja armas titelõhn endiselt õhus hõljub. Aga Lydiat pole.
Marilyn sulgeb silmad. Ehk on siis, kui ta jälle silmad avab, seal ka Lydia, tekk üle pea veetud nagu tavaliselt, juuksesalgud selle serva alt turritamas. Tõre kühm teki all, mis tal enne kuidagimoodi kahe silma vahele jäi. „Emps, ma olin vannitoas. Ma käisin alumiselt korruselt vett toomas. Ma olen kogu aeg siinsamas olnud.“ Aga muidugi on kõik vanaviisi, kui ta uuesti vaatab. Akende ette tõmmatud kardinad kumavad otsekui tühi telekaekraan.
Alumisel korrusel jääb ta köögiuksele seisma, käed piidale toetatud. Ta vaikimine ütleb kõik. „Ma vaatan väljast,“ ütleb ta viimaks. „Äkki on ta millegipärast ...“ Välisukse poole suunduva naise pilk sihib põrandat, otsekui loodaks ta pika koridorivaiba sees Lydia jäetud jälgi näha.
„Ta oli eile õhtul oma toas,“ ütleb Nath Hannah’le. „Ma kuulsin, kuidas ta raadio mängis. Kell pool kaksteist.“ Poiss jääb vait; talle meenub, et ta ei öelnud õele head ööd.
„Kas kuueteistkümneaastaseid ka röövitakse?“ küsib Hannah.
Nath songib lusikaga kausis. Maisihelbed vettivad läbi ja vajuvad häguse piima sisse.
Ema astub taas kööki ja Nath ohkab ühe imelise sekundi murdosa jooksul kergendatult: seal see Lydia ongi, terve ja ühes tükis. Seda tuleb vahel ette – ema ja tütre näod on niivõrd sarnased, et ühte neist silmanurgast vaadates on lihtne teda teiseks pidada: samasugune habras lõug ja kõrged põsesarnad ja lohuke vasakus põses, samasugune kitsaste õlgadega keha. Erinev on üksnes juuste värv: Lydial on need tintmustad, emal meekarva blondid. Nath ja Hannah sarnanevad välimuse poolest isaga – kunagi pöördus toidupoes nende poole keegi naine ja küsis: „Hiinlased?“ ja kui nad jaatavalt vastasid, soovimata oma päritolu kohta pikemat seletust anda, noogutas küsija elutargalt. „Ma sain kohe aru,“ ütles ta. „Silmade järgi.“ Naine oli oma silmanurki sõrmedega ülespoole koolutanud. Aga Lydia oli geneetikat trotsides mingil arusaamatul moel endale ema sinised silmad saanud ja nad teadsid, et see oli üks neist põhjustest, miks õde oli ema lemmik. Ja isa oma samuti.
Siis kerkib Lydia käsi laubale ja temast saab taas poisi ema.
„Auto on ikka siin,“ ütleb ta, kuid Nath teab seda niigi. Lydia ei tohi autot juhtida, tal pole veel isegi esmast juhiluba. Eelmisel nädalal üllatas ta neid kõiki sõidueksamil läbi kukkumisega ja isa ei lubaks ta õel ilma pealgi eksamit sooritamata rooli istuda. Nath segab kausi põhjas lägaks ligunenud helbeid. Kell koridori seinal tiksub ja hakkab siis lööma – pool kaheksa. Mitte keegi ei liiguta.
„Kas me peame üldse täna kooli minema?“ küsib Hannah.
Marilyn kõhkleb. Seejärel astub ta oma käekoti juurde ja õngitseb sealt rõhutatud asjalikkusega võtmed. „Te olete mõlemad juba koolibussist maha jäänud. Nath, võta minu auto ja vii tee peal ühtlasi Hannah ära.“ Seejärel: „Ärge muretsege. Küll me välja selgitame, mis toimub.“ Ta ei vaata laste poole. Kumbki neist ei vaata tema poole.
Kui lapsed on läinud, võtab ta kapist kruusi, püüdes mitte lasta kätel väriseda. Kaua aega tagasi, kui Lydia oli alles beebi, jättis Marilyn ta kord elutuppa tekile mängima ja läks ise kööki endale tassikest teed tegema. Laps oli siis vaid üksteist kuud vana. Marilyn võttis pliidilt kannu ja avastas ringi pöörates Lydia ukseavast seismas. Ta oli seepeale ehmudes käe kuumale pliidile toetanud. Naise peopessa kerkis punane spiraalne vill, mida ta huultega puudutas, ise veeälevil silmadega tütart vaadates. Uksel seisev Lydia oli veidralt valvel olekuga, otsekui näeks ta kööki esimest korda. Marilyn ei mõelnud sellele, et tal olid tütre esimesed sammud nägemata jäänud või et too oli äkki nii suureks kasvanud. Tema peast ei sähvinud läbi mõte „kuidas see mul märkamata jäi“, vaid hoopis „mida sa veel varjanud oled?“. Nath oli end püsti upitanud ja vankunud ja ümber kukkunud ja tatsanud tema silme all, kuid Lydia puhul ei mäletanud ta isegi seda, millal tüdruk seisma oli hakanud. Ja ometi seisis ta nii kindlalt oma paljastel jalgadel, tibatillukesed sõrmekesed kombinesooni rüüsidega varrukaotstest välja piilumas. Marilyn oli pidevalt lapse poole seljaga, avas külmkappi või lappas pesu kokku. Lydia võis vabalt olla kõndima hakanud nädalate eest, sellal kui tema supipoti kohal kummargil oli, ja ta poleks seda isegi märganud.
Ta oli Lydia sülle kahmanud, ta juukseid sasinud ja kiitnud, kui tubli ta on, kui uhke on isa ta üle koju jõudes. Aga tegelikult oli tal tunne, nagu oleks ta eest leidnud tuttavlikku tuppa avaneva ukse, mis oli korraga lukku keeratud: Lydial, kes oli veel piisavalt väike, et teda süles hällitada, olid tekkinud saladused. Marilyn võis teda sööta ja vannitada ja tüdruku jalakesi pidžaamapükste säärtesse toppida, kuid juba varjas mingeid osi ta elust saladuseloor. Ta suudles Lydiat põsele ja surus lapse enda ligi, püüdes end tütre keha vastas soojendada.
Nüüd rüüpab Marilyn teed ja meenutab seda üllatushetke.
Keskkooli telefoninumber on külmkapi kõrval rippuvale korktahvlile kinnitatud. Marilyn rebib selle maha ja valib numbri, ise samal ajal, kui telefon kutsub, selle juhet sõrmedega kruttides.
„Middlewoodi keskkool,“ ütleb sekretär pärast neljandat kutsuvat tooni. „Dottie kuuleb.“
Talle meenub Dottie: sohvapatja meenutav, luitunud punaseid juukseid kõrges tupeeritud soengus kandev naine. „Tere hommikust,“ alustab Marilyn ja jääb siis toppama. „Kas mu tütar on täna koolis?“
Dottie toob kuuldavale viisaka kärsitu häälitsuse. „Kellega ma räägin, palun?“
Naisel kulub oma nime meelde tuletamiseks hetk aega. „Marilyn. Marilyn Lee. Minu tütre nimi on Lydia Lee. Kümnes klass.“
„Ma vaatan kohe ta tunniplaani. Esimene tund on ...“ Paus. „Üheteistkümnenda klassi füüsika?“
„Jah, täpselt. Õpetaja on härra Kelly.“