1| 2020 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast
Jüri Talvet | Iirimaa / Igavene Linn
Madis Kõiv / Ants Kõiv | Ateljee
Kaarel B. Väljamäe | Tahmakuu tekstid
Tauno Vahter | Taevas Tartu kohal
Airis Erme | Sügisetüüdid
Indrek Tenno | Araabialik romanss
Triin Paja | Jõgi kuivas / Luna / Mai / Tütred
Mehis Heinsaar | Kusagil miljonite valgusaastate kaugusel
Triin Tasuja | Armastada / *kui saaks elada ideaalset elu jt luuletusi
Tarmo Pikner | Parthenoni protokoll 2
Märt Sepper | Kurva õied / Laul aprillist ja tema soojadest tuultest / Hingus
Sādeq Hedāyat | Viimane naeratus
Üllar Peterson | Şādeq Hedāyati jutustus „Viimane naeratus”
Avrom Sutskever | Luuletus päevaraamatust
Anna Verschik | „Kes jääb alles, mis jääb alles?”. Ühe luuletuse tõlke tagamaad
Jüri Talvet | Arutlus Kuubast (ja Eestist) aastal 2019
Urmo Raus | Kataloonia etüüdid
Vaapo Vaher / Toomas Haug | Vaba mehena raamatute riigis
Janika Kronberg | Joovastus Hiiumaast
Arne Merilai | Rahva laulik Hando Runnel
Brita Melts | Ood hõrgule olmele
Vilja Kiisler | Lühisesse läinud laadivahetus
Tiina Pai | Helgepoolne taandarenguromaan
Elo Lindsalu | Vaikne liikumine maheduse, leplikkuse,sumeduse poole
Aija Sakova | Homo sapiens’i kahetsused ja saatuslikud kohtumised
Kroonikat
Kai Aareleid | Pajtim Statovci hea aasta
Simo Runnel | Sõna aade ajaloost
Janika Kronberg | Ajast ees ehk Väino Ilus 90
Jüri Talvet
Iirimaa
Mälestades Jaak Rähesood, James Joyce’i esmatutvustajat Eestis
Ruutude vangis klaas. Vaade välja:
räsitud pihlakapuud,
ruugetes marjades maiustab rästas,
sitke järeleandmatu tuul.
Life jõe kaldal lopsakas leinakask
(vees luiged, kel huvid on muud).
Üks vaikne tark mees lahkus eile
viisakalt, tülita
(Pärnust oli ta pärit,
ei sõdinud ta jumalaga)
kui lõpule lähenes Tartus
veel üks juulikuu.
2019
Igavene Linn
Igaveses Linnas ei kehti iga ega aeg.
Viivitasin kaua rännuga Rooma, ei tea,
on see hea või halb.
Mazzano vanalinnast Borgost pärast orgu
taas mäkke tõustes, bussile teel
kargab välja ei tea kust, rõõmsalt kepsutab
mu eest mööda süsimust noor erk kiisu.
(Aimugi pole tal endekoormast, mis inimesed,
targad ja selgeltnägijad, ta selga kõik ladunud on.)
Nõnda siis selle rõõmsa musta kiisu märgi all
ronima Roomas püha Peetri juurde end asutan.
(Lift maksab kümme eurot, jala saab kaheksaga.)
Kel jalad käivad, see käigu oma jalgel —
vähemalt seda teed!
Trepp kupli alla on pikk ja kõrge, mõelda jõuan mõndagi.
Ivarist, kes äkki öösel külla tuli — vist seks,
et temalegi kalli Rooma ootust jagada.
Märkan, et nüüd oleme ühte kasvu ja mina temast
kogunisti vanem — sest talle siinpool antud aastaid
kasinalt jagus, kuigi enam kui Dante Alighierile ja Juhan Liivile,
Kristusest, Kristjan Jaagust ja Keatsist rääkimata.
Kas andsin sulle juba oma raamatu „Luulest”,
seal sinustki on juttu!
— Küllap, vastab ta, kuid seal, kus elan praegu,
mul tuba pole ega raamatutele riiuleid,
aadresski pole see, mis oli Normanis või
Fountainstownis, kuhu sa õigupoolest selle läkitasid,
kas peale kirjutasid lihtsalt „Ivarile”?
Mu enda isagi mind tuli vaatama selsamal ööl.
Kellelegi ütlesin, et lapsepõlves malet temaga
me mängisime ja tugev selleski ta oli ja kui ma võitsin,
siis meelega ta nõrga käigu tegi. Aga
kas tegelikult ikka mängisime, see mul meeles pole,
sest kogu aja tal ehitada oli vaja,
ise ta kõike teha tahtis ja valmis ei saanud,
tööd teha vaid jõudis rängalt rügades.
Viimane trepijärk, kus seinad kaardu pea kohale
justkui merehädas laeval kalduvad, pea pööritama paneb,
kuid hingeldades siiski jõuan kupli alla. Peetrust
näha pole, ja miks peakski ta olema, tegelikult
pole ma targem, vanem ega parem kärbsest,
Ikarosest, tollest, kelle täna Nasa-targad
Päikese pinda saatsid nuhkima.
Kupli all mõtlen emale, kes täna 104 täis sai,
ja kõigest ilust, mis mu osaks saanud
temalt ja lastelt ja vanavanematelt on, ja sinust,
ja kõigist naistest, kes oma hinges
neitsiks jäid ja jäänud on ja seda ülimat
ei keelaks mulle, vennast-õdedest,
sõpradest. (Just nüüd helistas õetütar, kes
kaua ootas, lõpuks aga pisitütre ja -poja õnnelik
ema on, teatas, et manalasse kadus
mu onutütar, see mustasilmne õigluse tuli
nagu ta isa Volts ehk Voldi, puusepp-tisler
nagu Jeesuse isagi, kes oma õe, mu ema rõõmuks
klapplauaga kapi tegi, kuhu kitsukeses toas
mahtus ära kõik, mis kahele poisile kooliajaks vaja.)
Jõuan maa peale tagasi, otsin Rooma kuuma