TeaterMuusikaKino 02 2020. 02 2020

      Veebruar 2019

       Avaveerg

      Madis Kolk

      Kakskümmend minutit põrgus

      Vastab

      Riina Roose

       Persona grata

      Matis Mäesalu

      teater

      Valle-Sten Maiste

      Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine

      Kapitalistliku realismi selgrootuse ja tooruse avaldumine uuemas postdramaatilises autoriteatris

      Kaja Kann

      Lauri Lagle vastassuunalised ajad: lahtine minevik ja kinnine tulevik

       Lavastus „Paratamatus elada ühel ajal” Von Krahli teatris

      Aleksander Tsapov

      Mart Kangro totaalne põkkumine mineviku orbitaaljaamaga

       Lavastus „Enneminevik” Kanuti Gildi SAALis

      Kadri Noormets

      Nähtamatu torn ja tervislik teater

      Lavastuse „mobiilsed definitsioonid” raport

      Peeter Sauter

      Kriitika kriitika ja enesekriitika

      Metakriitika

      muusika

      Muusika(-teatri-)aasta 2019 tagasivaates

      Heili Einasto, Anne Erm, Saale Fischer, Igor Garšnek, Ivo Heinloo, Liis Kolle, Sten Lassmann, Tiit Lauk, Alvar Loog, Monika Mattiesen, Tiina Mattisen, Mirje Mändla, Anu Ruusmaa, Nele-Eva Steinfeld, Tiia Teder, Tiina Õun

      Eesti muusikaauhinnad 2019

      kino

      Andrei Tarkovski juunior — isa saatusest ja loomingust

      A. Tarkovski juunioriga vestles Boris Tuch

      Tõnis Kark

      Vaadata ainult koos täiskasvanutega

      Ksenia Okhapkina dokumentaalfilmist „Surematu”

      Peeter Sauter

      Kui sa ei teagi, kellega voodisse läksid ja miks

      Manfred Vainokivi dokumentaalfilmist „Kirjanikuga

       voodis”

      Olev Remsu

      „Tõtt, ainult tõtt, ja seda 24 korda sekundis” — Jean-Luc Godard

      François Truffaut’ filmist „400 lööki”

      Jan Kaus

      Žanridest ja atmosfäärist

      Pisuke ülevaade jõlkumistest 23. PÖFFil

      KAKSKÜMMEND MINUTIT PÕRGUS

      Lauri Lagle lavastuse „Paratamatus elada ühel ajal” retseptsioonis on eraldi käsitlemist pälvinud etenduse viimased kakskümmend minutit, kus maisitõlvikuks kehastunud Mart Koldits jutustab oma eelmistest eludest. Välja arvatud Ott Karulin, kes näeb seda „väga täpse paroodiana praegusele esoteerikafilosoofide ajastule”1, on stseeni enamasti üleliigseks peetud. Meelis Oidsalu leiab lausa, et „selle tüütu stseeni mõte oligi ilmselgelt mõjuda tüütuna”2 ning et Koldits mõjus kogu lavastustervikus „justkui mingi juhatuse poolt määratud näitleja”3. Lähtudes Valle-Sten Maiste tõlgendusest, mille kohaselt on kogu see lennusituatsioon omamoodi ülimodernsuse võrdpilt, võiks Kolditsa tegelaskuju kehastada tõepoolest „sihitust, suvalisust ja küünilisust” väljendavat „keskastme juhti”4, kuid Kaja Kannu ajakäsitluse5 taustal saab selgeks, et isegi kui Mart Kolditsa tegelase on lennukisse saatnud juhatus, asub see juhatus… põrgus.

       Lagle viitab tõepoolest ülimodernsuses peituvale ohule oma identiteet püsituks pihustada, kuid kõik ülejäänud lennureisijad tegelevad pingsalt just oma teadvuse pidevuse ja sidususe kehtestamisega. Esmapilgul lihtsalt totra naljana mõjuv lõpustseen on Lagle metafüüsika hoiatav osa. Üleminek lennureisilt maisikultuseks toimub Kolditsa lausega „Kui ma saaksin oma elu uuesti elada, siis järgmisel korral püüaksin teha rohkem vigu”. See näiliselt banaalne eneseabiõpikute klišee on teatavasti esimene rida luuletusest „Hetked” („Moments”), mille looja, USA humorist Don Herold esitles autorina aga kedagi salapärast 85-aastast Nadine Stairi, luuletuse hispaaniakeelset tõlget „Instantes” on aga ekslikult omistatud koguni Jorge Luis Borgesele. Niisiis ellujäämisõpetus identiteedita autorilt.

       Kui Stephen Kingi „Maisi laste” peategelased satuvad kultusest haaratud mahajäetud külla, hakkab neid kummitama fraas „varjatud jälgimine” ja tõdemused „liiga palju patustamist”, „liiga vähe ohverdamist”.6 Need assotsiatsioonid suunavad kaasa elama „Paratamatuse” lennureisi põhitegelastele ja trotsima maisimehe jutlustatud identiteedi pihustumist. Vaatamata esmapilgul eksistentsialistlikule mudelile, ei ütle lennureis Sartre’i vaimus, et „põrgu — see on teised”, vaid, et see on alles põrgu purgatoorne eeskoda, mis toimib aga Foucault’ kirjeldatud panoptikumina. Vaatamata Maiste pessimistlikule tulevikuvisioonile, näitab lavastus enne apokalüptilist lõpuosa siiski pääsemisvõimalusi.

      MADIS KOLK

      Viited:

      1 Ott Karulin 2020. Von Krahli teatri uue trupi esimese lavastuse arvustus: Ma teen seda sulle! Eesti Ekspress 29. I.

      2 Meelis Oidsalu 2019. Lauri Lagle lavastuse mitu probleemi. Postimees 4. XII.

      3 Teatrivaht 2019. Vikerraadio 8. XII. — https://vikerraadio.err.ee/1006644/teatrivaht-delfi-ilusad-inimesed-ja-paratamatus-elada-uhel-ajal

      4 Valle-Sten Maiste 2020. Elu, mis on hooliv ja aus nagu Ansip ning truu nagu Leslie Da Bassi Naine. Teater. Muusika. Kino, nr 2.

      5 Kaja Kann 2020. Lauri Lagle vastassuunalised ajad: lahtine minevik ja kinnine tulevik.

      6 Stephen King 2019. Maisi lapsed. Orpheuse raamatukogu, nr 4, lk 331, 336.