aprill 2019
Avaveerg
Andrus Laansalu
Kuidas leiutada normaalsus?
Vastab
Rainer Jancis
Persona grata
Janno Jürgens
teater
Meelis Oidsalu
Katkeid žüriiliikme päevikust
Eesti teatriaasta 2019
Henri Hütt
Märkmeid, mõtteid, skeeme, 2019. aasta
nüüdistantsumaastikul
Rein Lang
Kui palju siia sisse mahub?
Kellerteatrist ja teistest uutest teatritest
Enn Siimer
Kas meie teatrikriitika on maailma parim?
Metakriitika
Teatriaasta auhinnad 2019. aasta tegevuse eest
muusika
Legato-kaar don Juanist „Don Giovannini”
Georg Otsa lavateed meenutades
Vestlevad Tiiu Levald, Taisto Noor ja Tiina Õun
Tiina Mattisen
Tormiline teekond noore peadirigendiga V
ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1983/84
Algus TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6.
Tiiu Levald
Mõned killud
Tähelepanekuid muusikateatrist ja kriitikast
kino
Elen Lotman
Loomeuurimus, loome uurimus või uuriv loome
Filmikunsti ja neuroteaduse kokkupuutepunktidest 86
Tõnis Kark
Sinul ei pea olema teist Sipsikut minu kõrval
Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi animafilm „Sipsik”
Donald Tomberg
Barthes, Sipsik ja eriolukord
Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi animafilm „Sipsik”
Mart Kivastik
Tiks nuttis ta käes!
Meenutades Toomas Hõrakut (22. III 1951 — 25. II 2020)
KUIDAS LEIUTADA NORMAALSUS?
See artikkel pidi olema e¯lektroni rühmituse loominguliste plaanide koondkokkuvõte. Seda ta muidugi ka on, endiselt. Aga selle korrektiiviga, et maailm on vahepeal fundamentaalselt muutunud ja enam ei ole võimalik paar kuud tagasi olulisena tundunud ideid endise veendumusega eksponeerida. Me ei saa olla kindlad, et poole aasta pärast on sellel, mida me plaanisime, üldse mingi mõte.
Ja ikkagi, me ei saa olla kindlad ka vastupidises — et mõte kaob, et võib-olla ainus mõistlik tegevus on minna vabatahtlikuks päästeteenistusse või alustada parameediku-õpingutega. Saabuva tegelikkusega arvestades on need kindlasti väga mõtestatud käigud. Aga võib-olla jääb mõni vähem frontaalse mõjujõuga mõistlik tegevus siiski alles. Üks olulisemaid asju on säilitada (või siis uuesti leiutada) normaalsus, isegi kui senised normaalsuse raamid on koos klaasidega laiali lennanud.
See tähendab, et loominguliste plaanide asemel on mõtet rääkida e¯lektroni üldisest fookusest. Millestki, mis ei muutu sellest, et maailm on muutunud. Kuidagi on sattunud nii, et MIMprojecti baasil moodustatud e¯lektron esindab endiselt mentaliteeti, mille kesksed printsiibid on kohanemine, paindlikkus, reaktsioonivõime ja kehtestunud gravitatsioonitsentritest mööda libisemine. Maailma praegune seis paneb e¯lektroni olukorda, kus meie põhiküsimuseks on, kas me suudame nüüd, kui kogu ümbritsev ühiskondlik struktuur kipub kokku langema nagu kõrghooned „Fight Clubi” lõpukaadrites, teha midagi, milles me võime oma identiteedi kesksed printsiibid praktikas ära tunda.
Kui e¯lektron endast esimest korda teada andis, oli avalikkusele saadetud enesekirjeldus järgmine: „e¯lektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. e¯lektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö. Sellel koostööl on loomingulise laboratooriumi vorm — tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks. Tööriistad ja eeldused on üsna ilmselt erinevad, aga nii teadlase kui kunstniku jaoks on peamine edasiviiv jõud uudishimu. See ühendab.”
Teadus on kõrvalseisjatele alati tundunud mingi arusaamatu nohikute mänguväljakuna, kus inimesed, kelle elu möödub raamatuid lugedes, teevad mingeid tegelikust elust kaugele jäävaid abstraktseid katseid. Üldise ettekujutuse kohaselt areneb nendest katsetest kunagi muidugi ka midagi kasulikku välja, aga teekond selleni on aeglane, vaevarohke ega huvita kedagi. Nüüd korraga on kõigile selge, et pole midagi, mis oleks tegeliku eluga otsesemas kontaktis kui teadus. Kui teadus suudab vaktsiini ja ravi välja mõelda, on üks tegelik elu. Kui ei suuda, on teine. Ja mitte keegi ei taha seda teist.
Praktiline sild, mida e¯lektron teaduse ja kunsti vahele ehitama plaanis hakata, on endiselt aktuaalne, aga enam pole see valik. See on paratamatus. Me otsisime teistsuguseid vastuseid teistsugustele küsimustele. Nüüd tuleb nii küsimused kui vastused ära muuta. Aga printsiip jääb samaks. Meid ei huvitanud puhtale väljendusele keskendumine. See on endiselt nii. e¯lektronile on oluline tegeleda probleemidega, millele pole head vastust.
Siiamaani on meie jaoks kunstitegemise aluseks olnud valik. Isegi kunagine projekt „MIM Goes Sustainable”, mis keskendus küsimusele, kui saastatud on maailm ja kas me saame toota ise oma energia, oli ikkagi vaba valik. Selliseid privileege ei pruugi enam olla. Olulised küsimused, millest ei saa mööda vaadata, on muutunud agressiivselt domineerivaks. Nad ei ole edasi lükatavad, neid ei saa panna pausile. e¯lektroni jaoks ei ole küsimus ümberringi toimuva tõlgendamises (jah, muidugi, see pole ka välistatud). Peamine, millele tuleks keskenduda, on mingi kasutatava uue väljamõtlemine. Tuleb püüda tekitada mõni lisakäepide, kust keegi saaks kinni võtta.
Me alustasime selle lisakäepideme leiutamisega, sest selgus, et uues olukorras pole võimalik läbi viia festivali, kus publik istuks saalis. Me mõtlesime: olgu, kui publik saali tulla ei saa, siis kas äkki oleks võimalik, et tuldaks kuhugi mujale? Kuidas oleks kohtuda esitajatega netis, moodustada virtuaalne publik, kes annaks esitajale oma kohalolekuga just selle puuduva, mis esitajat üleüldse käivitabki. Me hakkasime sellist lahendust välja mõtlema ja korraga selgus, et peaaegu märkamatult olime liitunud ka Garage48 korraldatud „Hack the Crisis” hackathon’iga. See arendustegevus jätkub, ja me loodame, et saame oma „Kõheda Vastasmõju Festivali” kahesuunaliselt netti. Ja et siis saavad seda platvormi kasutada kõik need kunstnikud, kes tahavad oma publikule silma vaadata.
Kui see õnnestub, tuleb jätkata järgmiste asjadega. Kunstniku ja teadlase koostöö, millele me ehitasime üles oma plaanid, on nüüdseks selgelt ümber defineeritud. Aga võib-olla üks sisuline probleem, mis art-science’i skeenel kogu aeg on eksisteerinud, on nüüd isegi aktuaalsem kui varem. Me plaanisime tegeleda sellele lahenduse otsimisega ja seda on endiselt vaja. Kokkuvõtvalt — pole midagi uut selles, et kunstnikud laenavad teadusest huvitavamaid või esteetiliselt silmatorkavamaid tulemusi ja teevad neist oma kunsti osa. Kunstnikule on see kasulik, sest teadus suudab tänu oma kõrgtehnoloogilisele aparatuurile produtseerida väga eristuvat ja harvakogetavat materjali. Kuna kunstnikku ei piira teaduse ranged reeglid, siis võib ta niisugusest materjalist oma parema äranägemise järgi teha tõepoolest suure mõjujõuga teoseid. Küsimus, mida tuleks küsida, on — mida teadlane sellest saab? See ei ole utilitaarsuse ja kasu küsimus. Kui kunstnikul on huvitav oma kunsti teha, siis võiks