4| 2020 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast
Aare Pilv | Deklinatsioon nr 1 / Ime 2015 / Deklinatsioon nr 4
Venda Sõelsepp | Mustad punnid
Kristjan Hallik | *teenijad olid tusased ja vanad / *juncker küsis jt luuletusi
Priit Uring | Stalini lapsed
Peeter Ilus | *Kõõrdsilmne / Kuuloojang ning luuletai jt luuletusi
Leon | Elavad ja surnud
Talvike Mändla | *Me kallaste vahel aeglaselt voolab jõgi / *„Pool sinust oli ilus.” / *Nagu keegi oleks sind kunagi armastanud
Eeva Park | Lend / Calvin Kleini džiinid
Joanna Ellmann | Etna
Tiia Kriisa | Hõbelusikas suus / Ah, ma ei tea kohe
Vootele Ruusmaa | *küünlakuu / *vaid sisiseb / *on sügis
Elin Toona | Käru ja kompsud
Kenn Konstabel | Kaval kilpkonn / Inimene vs. kasetriibik jt luuletusi
Johann Wolfgang Goethe | Erotica Romana
Ilona Martson | Lastekirjanduse laev seilab endisel kursil. Vestlusring
Veronika Kivisilla | Üpris erakordsest 2019. luuleaastast kummaliselt alanud 2020. aasta hakul
Eve Pormeister | Keravälk ja ema. Märkmeid Eeva Pargi raamatust „Minu kuninglikud kaelkirjakud”
Endel Nirk | Vanemb tege eli
Iiris Viirpalu | Kõrgus ja peegeldus
Mari Peegel | Viimasest Filimonovist. Sisaldab spoilereid!
Pille-Riin Larm | Veel väiksem kui Ferdinand
Kärt Hellerma | Sõnade vaev ja lõpmatuse ilu
Kroonikat
Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad
Estica
Aare Pilv
Deklinatsioon nr 1
Viivi Luigega vastamisi
Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.
Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,
miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,
miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,
et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,
kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,
et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,
kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,
kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,
kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,
kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?
Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.
On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi — saamatu.
On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.
Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.
Ime 2015
Deklinatsioon nr 2
Betti Alveriga vastamisi
Kui elav mõte
muunduks kaose pärmiks,
ja kodutänav
määnduks laukasooks,
uus sajand naaseks
hirmu ajalooks,
õhk muutuks
mustiks lämbeiks ummisjärviks,
kui lurjus valetaks,
et ta on päike,
ja selles usus
sajad haprad käed
tooks rentslikõntsast
kokku kullamäed —
see oleks ime küll,
kuid väike.
Mind hämmastab,
et ümber sulatab
metalli minu rinnus
pelgalt see, et
üks inimene
üle laua leebelt
mu poole
oma pilgu ulatab.
Deklinatsioon nr 4
Enele
„ei, kui me järgmine kord kohtume,
lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,
sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”
võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves
juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,
siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi
kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.
ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu
meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu —
need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.
ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,
tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,
nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,
ning tulin kohale, et olla käepärast.
kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu
ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,
korraga hämmingust — „see pole ju nii” —
ja lootusest — „kui see vaid oleks nii”,
ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see
oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,
vaid noogutasin sisimas nukralt,
nagu nõustudes küsimusega.
ja kui hiljem valusa õlaga peielauas
istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus
kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,
kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima
oma perekonnaloost — vaid vihjamisi, kahtlemisi,
otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,
ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides
vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis
mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani —
nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,
sest see oli heitunud hallipäine laps,
kes