tion>
Sisukord
ELISABETH KAUKONEN
*
Nad tulevad oma pimedates paatides,
sõuavad sõjakisa saatel üle vee
minu naha kuldsete kallasteni,
minu ihu looklevate luideteni,
et rajada siia oma riik.
Luua ja loota,
väidelda ja vaielda,
kakelda kenade pindade,
mu vahu ja viljade pärast.
Et juua mu allikaist sõõme, nad tulevad,
tõrvikud käes, vaatavad üle kõik urud,
kus kasvab kuldpunaseid õunu,
löövad käed puusa, teiba maasse ja kisavad,
et su õunad ei kuulu sulle,
su pärlendavad pojad rinna all.
Nad tulevad sõjakisa saatel
ja kisuvad õunad kakeldes endale.
Mu keha ei suuda ennast kaitsta, ta läheb roiskuma
ja haiseb iga suutäiega,
mis tuksuvast lihast rebitakse,
ihus võrsuvatel õuntel
pole enam hingegi sees.
Nad tulevad pööriöö pimeduses
tulevad oma sõnu istutama
minu kätte ja kehasse,
minu mulda ja meeltesse.
Polegi muud teha kui läbi sõrmede vaadata
kiskumist-kärinat.
Siin ma elu edasi ei anna.
*
Seda paati pole tehtud linnuluust.
Selle sees on palehigipisaraid,
pikkade tundide käes
villi vihutud sõrmi.
Läksin läbi takjate,
läbi laane ja valusa võsa
paadi jaoks puitu tooma.
Saagisin ja silusin,
raksude rahus raiusin tüvikate tammede
ja pajude võrasid,
et voolida oma tillukest lootsikut.
Jugapuust tegin aerud, punapõllesid
ei häbenenud purjedeks panna.
Oma tillukest, aga tubli lootsikut
voolisin nii, et saepurusaba taga.
Värvisin ta võikarva,
lihvisin kaared ka siledaks,
et ta pinnal püsiks.
Loksu-loksu, paadike,
ära lase suurel lainel end kõikuma lüüa.
Seila välja igast sopamülkast,
roostikust ja rabast,
tunne jõgede tulva järele janu ja näita,
et sa ei ole
tehtud linnuluust.
*
Maa on must,
märg ja libe nagu kala külm kere,
öö tilgutab tiibadele täiskuukive,
katab elavaid ja surnuid oma
raske regiriimiga ja ühtäkki
pole minus enam midagi, mis poleks
sündinud temast.
Mu juustesse põimisid varesed pesa,
mu nahk on valge ja valguse pihud
panevad selle kooruma,
valgus on valus mu põsesarnadel.
Tume kleit kahiseb, kui üle külmunud juurte astun,
silmad kilamas kui ahnel linnul,
hundiluud