Kaunitar ja koletis. Jeanne-Marie Leprince de Beaumont

ne-Marie Leprince de Beaumont

      Kaunitar ja koletis

Kaunitar ja koletis

      Jeanne-Marie Leprince de Beaumont

      Prantsuse muinasjutt

      Tõlkis Krete Saak

      Toimetas Tuuli Kaalep

      Korrektuur Tuuli Elstrok

      epub ISBN 9789916614800

      ©Skymarket OÜ

      Elas kord rikas kaupmees, kellel oli kolm tütart. Nad elasid uhkes majas ilusas linnas ja neil oli palju teenijaid, kes nende eest hoolitsesid. Nad sõid kuldsetelt ja hõbedastelt taldrikutelt ning nende rõivad olid tehtud kõige kallimast riidest ja kaunistatud kalliskividega.

      Nüüd tabas kaupmeest aga ebaõnn. Tema laevad, mis kandsid väärtuslikku kaupa, olid avamerel põhja läinud. Linna rikkaim mees oli laostunud.

      Maal oli tal veel väike maja, kuhu nad pärast kõige muu mahamüümist neljakesi elama asusid.

      Vanem ja keskmine õde olid väga pahurad, et nad kogu vara kaotasid ja nüüd väikeses majakeses elama pidid. Kuid noorim tegi kõik oma isa tuju tõstmiseks. Samal ajal, kui ta kaks õde istusid toolidel ja oma varandust taga nutsid, tegi väike õde ahju tule ja valmistas süüa, sest kaupmees oli nüüd nii vaene, et tal ei olnud enam teenijaid.

      Nii elasid nad oma igapäevaelu. Kaks vanemat õde mossitasid aina nurgas ja noorim pühkis põrandaid, pesi nõusid ja andis endast parima, et vaene majake oleks kodusem. Kaks õde aga muutsid tema elu veelgi raskemaks, sest lisaks sellele, et nad ise midagi ei teinud, ei sobinud neile miski, mida tema tegi. Tüdruk aga talus nende südametuid sõnu vaikides.

      Nii möödus kogu aasta, kui ühel päeval tuli kaupmehele kiri. Ta ruttas oma tütreid otsima, et neile head uudist rääkida.

      „Mu kallid lapsed,“ ütles ta, „meie õnn on viimaks pöördunud. Üks laevadest, mis väidetavalt oli uppunud, saabus tervelt sadamasse. Kui see on tõsi, siis me ei pea enam vaesuses virelema. Me ei ole enam nii rikkad kui varem, aga saame mugavalt elada. Tütreke, too mulle minu reisimantel. Ma lähen kohe oma laeva tagasi nõudma! Ja nüüd öelge, tüdrukud, mida ma teile reisilt kaasa toon?“

      „Sada naela,“ ütles vanim tütar kõhklemata.

      „Mina tahan siidkleiti,“ ütles keskmine tütar, „mis on õunaroheline ja pärlitega kaunistatud; rohelisi punaste kontsadega kingi, smaragdidega kaelakeed ja karbitäit kindaid.“

      „Ja mida ma sulle toon, mu pisike?“ küsis isa, kui väike tütar talle reisimantlit selga aitas.

      „Too mulle üks roos,“ ütles Kaunitar kiiresti.

      Isa suudles teda põsele ja asus teele.

      „Rumal tüdruk,“ ütles vanem õde, „sa tahad lihtsalt, et isa peaks sind meist isetumaks. Seda sa tahadki!“

      „See, õeke, küll minu eesmärk ei olnud,“ sõnas tütarlaps. „Ma usun, et meie isal on käed-jalad tööd täis ja ta ei pea mulle kinki otsima minema.“

      Kuid õed solvusid ja läksid oma tuppa rääkima kaunitest asjadest, mida isa neile toob.

      Samal ajal jõudis lootust täis ja suurte plaanidega kaupmees linna.

      Kuid tuli välja, et keegi oli teda ninapidi vedanud – ühtegi tema laeva ei olnud sadamasse jõudnud ja ta oli ikka sama halvas seisus kui varem.

      Ta vaatas kogu päeva ringi lootuses, et kirja taga oli kübekegi tõtt, kuid hämaruses pidi ta kurva südamega sammud taas kodu poole seadma. Ta oli väsinud ja kurb ega olnud söönud sellest saadik, kui varahommikul kodust lahkus.

      Oli juba pime, kui kaupmees jõudis sügavasse metsa, millest ta pidi koju jõudmiseks läbi ratsutama. Ta nägi puude vahel valgust ja otsustas sel õhtul mitte koju minna, vaid läks edasi valguse poole, et sealt peavarju ja toitu paluda.