eksitas ära
Originaali tiitel:
Anna Jansson
Drömmen förde dej vilse
Månpocket 2010
Kaas: OÜ PiktoGraaf
Toimetanud Aili Saks
© Anna Jansson 2010 by agreement with Grand Agency and Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden
© Tõlge eesti keelde: Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2015
ISBN 978-9949-525-73-7
ISBN 978-9949-091-60-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
Eksinud
Päike loojub ja kuu tõuseb külm,
ulm sinu eksitas ära.
Piibelehiste aastate ulm
aina meid eksitas ära.
Ohakaradu ja kõrbenud maad
räbaldund saapais nüüd tallata saad.
Piibelehiste aastate ulm
su kaugele eksitas ära.
Mõne lihtsa klahvivajutuse järel sai ta näha pisikeste inimeste argielu. Kuidas nad välisukse avasid ja koeraga jalutama läksid või otsekui juhuslikult tänaval sõpradega kohtusid. Need ebausklikud ja nappide vaimuannetega inimesed uskusid ikka veel juhusesse. Kui ta sai neid kogu aeg jälgida, nende harjumusi talletada ning seeläbi välja rehkendada, kus nad parasjagu viibivad ja kellega kohtuvad, tekitas see temas tunde, et nad on tema võimu all. Gotlandi lähedal kulgevat Vene gaasijuhet valvavasse satelliitseiresüsteemi sissehäkkimine oli olnud lapsemäng. Ülimalt selge pilt üllatas teda. Soodsate ilmaolude korral nägi ta isegi nende pahaaimamatuid nägusid. Ilmselt just see pakkuski talle suurimat rahuldust.
1
Reedel, kuuendal juunil oli tavatult soe ilm. Visby kitsastel kujadel püsis soojus hiliste õhtutundideni. Säbrutava mere kohale laotus kahvatu hämarus ning valgustas ühest teisest ja vägevamast ajast pärit linnamüüri torne ja kloostrivaremeid. Punakas õhtuvalguses joonistusid välja astmikviiludega majade – mida hansaajal ladudena kasutati – tontlikud siluetid. Kaugemal mängis keegi puuflööti. Mingit keskaegset ja kurba viisi.
Kui Maria Wern õhtul kella üheksa paiku Hamnplan 5-st koju läks, needis ta oma kingavalikut. Imeilusad kingad, peenikese kontsa, terava nina ja pahkluurihmaga, kuid nendega oli täiesti võimatu kõndida. Õhk oli ikka veel mahe ja õhtu laias laastus mõnus. Välja arvatud viimane tund aega, kui Erika huvitava kuti leidis, nagu ta oligi plaaninud. Sellest hetkest peale oli ta kõige muu suhtes kurt ja pime. Maria tundis ennast üsna pea ülearusena. Umbes samal ajal maandus tema ette lauale kõrre ja päevavarjuga klaas mahlakokteili.
„Daamile ukse juures istuvalt härralt.” Ettekandja muiges oli midagi õrritavat.
Keegi oli olukorra ära tabanud. Nägi, et ta on üksi jäetud ja kasutas juhust, et külge lüüa. Maria piilus ukse poole. Mees tegi talle silma ja lehvitas kergelt käega nagu Ameerika komöödiates. Hey, it’s me. Ei, nii meeleheitel ta ka ei ole.
„Ma arvan, et tänaseks aitab. Ütle talle suur tänu.” Maria tõusis ja püüdis Erika pilku tabada, kuid too oli täielikult pühendunud vestlusele oma äsjase saagiga. Tolle nimi oli Anders ja ta töötas linnas jaoskonnaarstina. Tundus tavatult sümpaatne. Abielus või sotsiopaat või sõltlane või vastikult perversne? Hea väljanägemisega meestel, kes tundusid ikka veel vabad olevat, oli harilikult midagi viga. Maria oli tahtmatult pisut mures, kui Erika küsis, kas mees ei tahaks teda koju saata. Politseinikuna oleks ta pidanud teadma, et kõrtsides käib igasuguseid hulle.
„Ole ettevaatlik!” Sõnum ei jõudnud pärale. Teisest küljest vaadatuna oli ehk mees see, keda tulnuks hoiatada. Erikal oli kombeks ise enda eest hoolt kanda. „Erika, kas su mobiil on ikka sisse lülitatud?” sosistas Maria tõustes.
„Kanaema! Saad aru küll, et täna öösel ei ole mul aega sulle helistada!” Erika naeris soojalt ja pigistas Maria käsivart. „Ole rahulik.”
„Just,” segas Anders vahele. „Ole täitsa rahulik. Mul on kodus tütar ja lapsehoidjaks vana ema. Tema ootab, et ta viisakal ajal koju viiakse. Üks musi välisukse ees ja siis lähen ma üksinda mööda Visby ohtlikke tänavaid koju.”
Igaüks maksis enda eest ja nad astusid välja mahedasse õhtusse. Tuul puhus kagust ja ajas nad kai pealt minema. Tänavalaternad peegeldusid mustavas vees. Jahisadamas seisvatest paatidest kostis muusikat ja suminat. Strandgatan oli peaaegu inimtühi. Donners platsi juures läksid nad lahku ja Maria kodutee viis mööda Hästgatanit Klintenile. Jalad tegid põrguvalu. Ta võttis kingad näppu ja kõndis paljajalu. Siin-seal särasid klaasikillud ja teravad pudelikorgid. Ta püüdis ettevaatlikult astuda. Üks takso peatus ja võttis peale pidulikult riietatud paari. Maria jaoks ei olnud takso mingi lahendus. Tarbetu kulutus, kui rahakott kõhnuke. Pealegi ei olnud koduni kuigi palju maad. Ta läks edasi Wallersplatsini ja keeras siis Södra Kyrkogatanile toomkiriku poole, mille tume torn üle katuste paistis. Ta vältis Stora Torgetit ja keeras Ryska grändile. Ta kavatses mööda kõrget ja järsku treppi Klintenile ronida. Natuke tervisesporti karistuseks selle eest, et ta pole terve nädala trenni teha suutnud.
Maria kuuleb eemalt Ryska grändilt appihüüdu. Murduvat noorukihäält. Pilt tundub algul ebatõeline. Kolm suusamaskis meest peksavad jalgadega ühte maaslamajat. Kitsas tänav on pime, kuid ta näeb, et jalahoobid tabavad lamaja pead. Maas lamav poiss võib olla kolmeteist-neljateistaastane. Maria enda pojast mõni aasta vanem. Ta kisendab valjusti. Iga jalahoop paneb tema kõhetu keha võpatama.
„Jätke järele! Jätke järele! Politsei!” Maria võtab oma ametitõendi ja püüab rääkida nii kindla ja võimuka häälega, kui suudab, kuigi väriseb sisimas. Kolm meest tõstavad korraks pead. Vaagivad ja mõõdavad teda pilguga. Kui ta ainult rahulikuks jääb, nendesse aukartust sisendab, saab ehk olukorra ilma vägivallata lahendada. Ta astub otsustaval sammul nende poole. Üksinda kolme vastu. Valib mobiiltelefonil 112. Parimal juhul sunnib see neid sündmuskohalt põgenema ja tema saab poisi päästa. Vastake ometi! Ta pannakse ootele. Ooteaeg ei tohi ületada kolme minutit. Kolm põrgulikku minutit. Kõige suurem peksja irvitab talle otse näkku ja virutab uuesti poisile jalaga. Löök tabab kõhtu. Poiss on nüüd täiesti vaikne. Arvatavasti on ta teadvuse kaotanud. Teine annab Mariale tugeva võmmu, nii et tollel mobiil käest maha kukub. Tüüp litsub selle oma rautatud saapa all puruks. Maria kummardub ja püüab vaadata, kuidas poisiga lood on. Poisi nägu on katki ja verine. Tema keha on lõtv. Ta ei varja ennast enam käsivartega.
„Jätke järele! Te tapate ta ära!” Alles nüüd on Marial päriselt hirm.
Kitsale tänavale ilmub umbes seitsmekümneaastane pikk, sonimütsi ja heleda suvemantliga mees. Maria hüüab appi, kuid mees tõttab lihtsalt mööda. Nagu ei näeks ta midagi. Ei kuuleks midagi. Pikk mantel laperdab jalgade ümber. Ta ei keera isegi ringi. Hallid kuklajuuksed turritavad krae peal.
„Helista politseisse! Aita meid ometi! Helista politseisse!” Maria hääl on endiselt kindel ja võimukas.
Mees on kadunud. Mängust väljas. Kuramuse argpüks. Järgmine kord oled see sina, kes abi vajab! Selle teadmisega pead sa oma ülejäänud elu elama, tahaks Maria mehele järele karjuda. Ta peab aitama neil helistada. Kas ta siis aru ei saa? Maria tunneb pöörast viha. Järgnevad sekundid on otsustavad, kui nad tahavad sellest loost eluga pääseda.
„Kuradi võmmilita, ära topi oma nina!” Pikk sihib poisi pihta uue jalahoobi. Maria ei tea isegi, kust ta selle jõu võtab. Aga tal õnnestub ründaja eemale lükata, too kaotab tasakaalu ja kukub. Jalahoop tabab tühja õhku ohvri pea kohal. Teistest lühem ja ümaram tüüp tundub narkojoobes olevat. Tema liigutused on jõnklevad, pupillid nagu kärbsemust. „Raisk, peame vist järele jätma, Roy. Laseme jalga.” Teised ei kuule teda. Pikk ründab taas kaitsetut poissi. Maria kisendab, et abi kutsuda. Kisendab, rebib ja tirib neid, võitleb nagu metsloom. Kui tal neid takistada ei õnnestu, tapavad nad poisi ära. Too pole Emilist kuigi palju suurem. See oleks võinud olla Emil. Maria annab neile täiest jõust. Peksab, taob jalaga,