26-5928-a86d-326dec2844e5.jpg" alt=""/>
ENSV KIRJANDUSPOLITRUKI POJA
URMAS SÕGELI MEMUAARID
Koostanud Mart Aare
Toimetanud Linda Sarapik
Kujundanud ja fotod digitaalselt töödelnud Tiina Sildre
Täname Vastseliina Raamatukogu jaselle juhatajat Lea Lillemetsa võimaluse eest kasutada Vastseliina ajalugu tutvustavaid kirjutisi ja fotosid.
Raamatus on kasutatud fotosid Rahvusarhiivi,
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi,
Eesti Kirjandusmuuseumi,
Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi ja Vastseliina Raamatukogu kogudest ning Urmas Sõgeli, Heli Kirotari ja Mart Aare erakogust.
Autoriõigus: Mart Aare ja Urgel OÜ, 2020
Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9916-4-0141-5
ISBN 978-9916-4-0441-6 (epub)
E-raamat OÜ Flagella
Mina, Ummi
Tallinnas, Sakala tänava sünnitusmajast väljastati vanematele koos minuga rohekassinisele blanketile sulepeaga täidetud ja templiga kaunistatud tunnistus nr 4411, mis on tänaseni alles, ja seal on kirjas: „Käesolevaga tõestatakse, et Sõgel, Erika Lembitu tr. sünnitas haiglas 25. nov. 1952. a. kell 13.00 elusa ajalise poeglapse.” Läks täide ämmaemand Liia Prohhorova südamelöökide järgi tehtud ennustus: „Tuleb töökas poiss, sünnib teisipäeval.” Pärast mitmeid raseduse katkemisi kandis minu vanemate armulugu lõpuks vilja, täitus isa unistus: sündis poeg ehk mina ja me olime isaga väga lähedased kuni tema maise teekonna lõpuni 7. detsembril 1998. aastal. Täna võin öelda, et olen ainus inimene, kellele isa usaldas avada oma tegeliku olemuse. Selle raamatu kirjutamisel kasutasin materjale tema väga isiklikust arhiivist, mille ta enne surma mulle üle andis.
Isa, sõjas karastunud rindemees, oli enne minu ilmaletulekut hirmsasti pabinas ja kindluse mõttes organiseeris Tallinnasse sünnituse kulgu jälgima hea tuttava, tuntud Moskva professori, kelle ta viimasel minutil oma Pobedaga hotellist sünnitusmajja toimetas. Tõele au andes oli Endli autojuhtimise oskus päris vilets, rääkimata juhilubadest, mida isal tükk aega polnudki. Sellel ajal maksis miilitsa jaoks rohkem punaste kaantega töötõend, mille näitajale aupaklikult kulpi löödi. Pärast rallit Tallinna kitsastel ja jäistel tänavatel vajas kõigepealt turgutust külalisarst Moskvast, kellele seltsimees Sõgeli kihutamine ja ebakindel sõiduviis olid jätnud kustumatu mulje, mis lühidalt mahtus venekeelsesse väljendisse „Nu tõ dajoš!”1.
Rahustuseks, nagu rindemeestele enne lahingut kombeks, panid mõlemad peaarsti kabinetis hinge alla sada grammi piiritust – ja minek. Endel jäeti tulemust ootama ruumi, mille riiulitel oli tosin klaasist anumat, kus ligunesid formaliinis kohutava väljanägemisega väärarenguga looted. „Närvid olid täitsa läbi, olukord hullem kui lahinguväljal,” meenutas isa toimunut ühes meievahelises jutuajamises. Pärast minu sündi palunud Moskva professor ennast hotelli tagasi siiski taksoga sõidutada.
Emale avaldas see möll tema ümber kindlasti muljet. Tal oli eluaeg nõrkus kõrgeid aukraade ja ametinimetusi kandvate meeste vastu, kellel oli rühti ja jumet, tuntusest ning positsioonist rääkimata. 1906. aastal ehitatud Sakala 6 kortermajast, mis 1940. aastal kohandati sünnitusmajaks (praegu Eesti Pank), ei saanud me emaga aga veel niipea tulema. Vajasin turgutust sünnitusjärgsest kollatõvest ja läkaköhast ning läks veel mitu nädalat, enne kui kahekümne süsti jagu ravimeid kannikasse pressiti ja koju saime. Emal oli kõik täpselt kirjas, kes mida tegi ja kuidas meie tervise eest hoolt kandis. Nõukaaegsete kirjutamata reeglite kohaselt tuli meditsiinipersonali tehtu eest tänada. Ehk nagu sellel ajal öeldi, et aitäh on tore, aga kolm rubla on siiski parem. Katkend ema kirjast isale, enne kui meid välja kirjutati: „Püüan siis järgida Sinu nõuannet ja ajada läbi saja rublaga. Põetajatele annan igale ühele kümme rubla, pole ju palju? Nad ju tõstavad mind, potitavad, pesevad jne. Õdedest jätan selle nipsaka plika ilma, annan ainult sellele, kes minuga siin rohkem vaeva nägi ja mind ka praegu ikka vaatamas käib ja muret tunneb, kas mul ikka piima ka on. Talle siis viiskümmend rubla. Või mis Sa kallis arvad?” Selgituseks olgu öeldud, et nõukogude meditsiiniasutustes oli inimlikkusel oma hind.
Tänu isa ametile olid meie pere edaspidised arstil käimised seotud Pärnu mnt 102 asunud partei ja valitsuse jaoks loodud eriotstarbelise haigla ja polikliinikuga, mis hiljem nimetati ümber Tallinna Vabariiklikuks Haiglaks, rahvasuus lihtsalt aadlipesa 4. haiglaks. Raviasutus oli puhas ja haiglas söödeti hästi, sanitare ning koristajaid oli rohkem kui lihtrahva haiglates. Potitamise eest ei tulnud ekstra maksta, kuid keerukate haiguste diagnoosimine ja operatiivne arstiabi kriitilistes olukordades jättis soovida. Väiksema koormuse tõttu puudus tohtritel lihtsalt piisav arstipraktika. Peale kõige muu kartsid selle haigla arstid oma patsiente, sest kui midagi viltu läks, võis see tohtrile tähendada suuri ebameeldivusi.
Olin siis vaevalt kaheaastane, kui mind viidi tugeva kõhuvaluga eelpool nimetatud kuulsasse haiglasse. Arstid panid diagnoosiks düsenteeria ja tahtsid mind edasi nakkushaiglasse saata. Isa süda aimas halba ja ta organiseeris kiiresti kohale oma hea tuttava, praeguse Tallinna Kunstimuuseumi krundil olnud Balti laevastiku haigla juudist kirurgi Jefim Nikolajevi. Sõjas kõike näinud vilunud arst sai kohe aru, et tegemist on lõhkenud mädase pimesoolega, mille opereerimisega ei saanud viivitada. Lõikus õnnestus, kuid pimesoole lõhkemise tulemusena tekkisid komplikatsioonid, mis panid mu nägemise tuksi. Vasakust silmast jäin poolpimedaks. Sellest 1954. aastal minuga toimunud juhtumist kirjutas ka tolleaegne Õhtuleht (isa ja ema ei jätnud seda asja niisama). Minu elupäästjast Jefim Nikolajevist sai hiljem Balti laevastiku haigla peakirurg. Milline oli diagnoosiga eksinud partei ja valitsuse haigla arsti saatus, pole teada.
Siin maailmas viibides sain juba varakult aru, et see, mis asetseb kahe kõrva vahel, ei ole ainult juuste kammimiseks ja pudru sisseajamiseks, vaid tegemist on instrumendiga, millega on võimalik ennast kehtestada. Olin siis ligi nelja-aastane ja vanemate jutu järgi oskasin küll lugeda, aga ei tahtnud rääkida. Siiani on meeles, kuidas me perekond Mustmetsaga puhkusereisil Võrtsjärve ääres olime ja majutuskohta otsisime. Elmar Mustmets, ajalehe Kodumaa peatoimetaja, parteinomenklatuuri esindaja, teadis erinevaid paiku, kus oleks võimalik ulualust saada. Päeva lõpuks jõudsime ühe vana talumaja juurde. Lapsevanemad olid rõõmsad, et koht ööbimiseks olemas, ja titad käsutati peale õues toimunud õhtusööki tuppa magama. Takseerisin maja seestpoolt – nõgised seinad ja räämas majapidamine ei sobinud mitte – ja see päästis mu keelepaelad valla. Tulin hoonest välja ja hõikasin üle õue: „Ummi ei taha tädi tuppa minna!” Olin välja öelnud oma esimese lause ja sellest hetkest peale hakkasin rääkima, nagu hiljem öeldakse, liigagi palju. Minu suitsutare ees öeldud arvamust ei võetud küll tõsiselt, kuid hüüdnimi Ummi läks laiemasse kasutusse ja on senini käibel.
Oma tegemistele ja väljaütlemistele tagasi vaadates võin öelda, et mul on alati olnud maailma asjadest oma arvamus, mida olen ka vaatamata keerukatele aegadele julgenud kuulutada. Selles osas sain hea kooli oma perekonnas toimunu põhjal.
Lühidalt öeldes oli mu ema õudne „frukt”. Tal oli abikaasa üle uskumatu mõjuvõim ja isa oli sõna otseses mõttes naise tuhvlialune. Ema käsutamine ja õiendamine saatis nende kooselu kuni Erika-Linda surmani ja mõjus isale väga kurnavalt ning rusuvalt. Kummaline mõelda, et mees, kes oli vapper rindel ja mujal, oli kodus madalam kui muru. Mäletan, kuidas isa kommenteeris „kalli” abikaasa, 66-aastase Erika südamepuudulikkuse tõttu lahkumist siitilmast 1988. aasta oktoobris: „Urmas, tead ma saan esimest korda oma elus puhata.”
Väljaspool kodu isa siiski mingi tossike polnud ja 1960.–1980. aastatel oli ta täitsa arvestatav tegija. Ligi kolmkümmend aastat Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktorina töötanud Endel Sõgel pakkus üpris palju kõneainet.
Erinevalt isast ei ole ma peresuhetes oma abikaasadel ennast eriti mõjutada lasknud ja see on ilmselt üks peapõhjusi, miks mul on seljataga kaks lahutatud abielu ning sama teed läks kolmaski. Raamatu kirjutamise ajal jõudsime