6534-1b44-53df-bec3-ba515abda3ee.png" alt=""/>
TÕNU VIIK
Astronoomialoengud
Astronoomialoengud
Autor: Tõnu Viik
Vaba Akadeemia raamatusarja kolleegium:
Alar Laats
Mihhail Lotman
Maria-Kristiina Lotman
Hardo Pajula
Ülar Ploom
Sarja üldkujundus: Zigmunds Lapsa
Keeletoimetaja ja korrektor: Sirje Nilbe
Küljendaja: Liina Valt
Projektijuht: Varje Talivee
Fotod:
Alamy
Caltech
CSIRO
CTA
ESA
Hamburg Observatory
NASA
NOAO/NSO
Rahvusarhiiv, RA
Scanpix
Science Photo Library
Shutterstock
Reet Tiirmaa
TÜ Tartu Observatoorium
TÜ Tartu Observatooriumi Virtuaalne Muuseum
Tõnu Viigi kogu
Wikimedia Commons
Väljaande autoriõigus: SA Academia Artium Liberalium ja AS Postimees Grupp, 2020
Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee
Teksti autoriõigus: Tõnu Viik
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi
reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga
ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9916-603-56-7 („Astronoomialoengud“)
ISBN 2733-2756 (sari „Vaba Akadeemia raamatukogu“)
Elektrooniline väljaanne: e-pub ISBN 978-9916-603-57-4 (epub)
Trükk: AS Printon
www.printon.ee
5
SISUKORD
Autori eessõna 6
Maailma loomine 9
Elu võimalikkusest Päikesesüsteemis 23
Ohtlikud naabrid 47
Mis need eksoplaneedid veel on? 67
Kuidas Päike sureb? 85
Kuidas me teame, millest tähed on tehtud? 97
Kuidas näha nähtamatuid taevakehi? 115
Supernoova kui mittemuusikaline nähtus 135
Tycho Brahe – kuulus taanlane 149
Mis on Struve või õigemini Struve-Tenneri kaar? 183
Kuulus naissaarlane Bernhard Voldemar Schmidt 199
6
SAATESÕNA
See raamat sai alguse naljakast eksitusest. Mõni aasta tagasi tekkis ühes netilistis vaidlus Prantsusmaa kunin-ganna Marie-Antoinette’i kurikuulsa ütluse „Kui neil ei ole leiba, söögu saiakesi (qu’ils mangent de la brioche)“ üle.
Professor Mihhail Lotman oli postitanud selle ütluse kuhugi listi, millega ma olin liitunud. Umbes samal ajal olin lugenud kellegi asjatundja täpsustust, et brioche tähen-dab pigem torti, ja nii ma oma arvamuse ka listi lisasin. Jättes praegu kõrvale brioche’i eestikeelse vaste (tegelikult ikkagi nisujahust sai tohutu hulga muna ja võiga), sain ma mõni aeg hiljem prof Lotmanilt väga familiaarse kirja selle Marie-Antoinette’i ütluse kohta, mis pani mind sügavalt imestama, sest me polnud ju tuttavadki. Ja kohe järgnes uus kiri vabandusega, sest ta oli mind segi ajanud oma sõbra filosoof Tõnu Viigiga, kes on üksiti ka minu sõber! Ega see polnud kaugeltki esimene kord, kui meid segi aeti. Kuid arvatavasti andis eksitus prof Lotmanile põhjuse uurida minu kodulehte, kus mu populaarteaduslik tege-vus kirjas on. Küllap see tuletaski mind talle meelde, kui ta koos oma sõpradega asutas Academia Artium Liberaliumi.
See oli vist 2018. aasta alguses, kui ma sain prof Lot-manilt e-kirja ettepanekuga pidada mõned astronoomia-loengud sellessamas akadeemias. Kui tundsin huvi, kellele need loengud mõeldud on, siis sain vastuseks, et enne-kõike humanitaaridele. Et vahe humanitaria ja realia vahel kipub liiga suureks paisuma ja mõistlik oleks püüda seda
7
kahandada. Arvasin, et eesmärk on igati tervitatav, ja and-sin oma nõusoleku. Nüüdseks hakkab loengute arv teise kümnesse ulatuma ja kuigi kohapeal kuulajate arvu eriti suureks pidada ei saa, on Postimehe abil kindlustatud loengu transleerimine veebis ja ka järelvaatamine. Ning loomulikult on loengud jälgitavad ka Youtube’is.
Ja siis tuli prof Lotman uue ettepanekuga – panna need loengud Postimehe kirjastuse abiga kokku raamatuks.
Ka selle vastu polnud mul midagi ja nii see teie ees olev raamat sündiski.
Galaktika NGC 4414, meist 60 miljoni valgusaasta kaugusel. The Hubble Heritage Team (AURA/STScI/NASA)
9
Maailma loomine
1990. aasta oktoobris võtsin osa Davosis toimunud Euroopa astronoomide konverentsist, kus asutati Euroopa astronoomiaselts. Asutamiskoosoleku lõbusas seltskonnas sain jutule Baseli ülikooli astronoomiainstituudi direktori Gustav Tammanniga. Kui ta nägi mu nimesildilt, et olen Eestist, siis teatas ta, et temal on Eestiga tihedad sidemed, sest tema vanaisa oli Tartu ülikooli keemiaprofessor, ja üle-üldse on ta kindel, et tema esivanem oli Sangaste krahvi vallaslaps. Sellest arvamusest tõusis mulle suur tulu, sest kui ta küsis, kuidas ma siin Davosis hakkama saan, siis kostsin, et kehvasti, sest raha on otsakorral. Otsekohe kir-jutas ta paberilehele, et Baseli ülikool toetab mind kopsaka ja tagasimaksmisele mittekuuluva summaga, ning minu finantsprobleemidele sai vilistada.
Hiljuti sattusin Tammanni artiklile Universumist1 ja see artikkel ongi minu loengu alus.
1 G. A. Tammann. Birth, Age and the Future of the Universe. – Spatium. Published by the Association Pro International Space Science Institute (ISSI). No. 3, May 1999.
10
Paisuv Universum
1912. aastal tegi Vesto M. Slipher esimesed spektrid „udu-kogudest“ ja leidis, et spektrijooned olid nihutatud punase spektriosa poole. Ta järeldas õigesti, et vaadeldud objektid kaugenevad meist, ja kiiremini kui mis tahes tuntud täht meie Galaktikas. Need suured kaugenemiskiirused olid aru-saamatud ja loomulikult püüdsid astronoomid seda mõis-tatust lahendada. Lõpuks oli Edwin Hubble see, kes tõestas 1925. aastal, et „udukogud“ pole midagi muud kui kauged galaktikad. 1929. aastal leidis ta, et peaaegu kõik galaktikad kaugenevad meist selliselt, et nende kiirused on võrdelised nende kaugustega. Tammann võrdleb Universumi paisu-mist näiteks paisuva rosinatega pärmitaignaga, kus iga rosin kaugeneb teistest ja seda kiiremini, mida kaugemal nad on. Hubble järeldas, et meie Universum paisub nagu seesama tainas ja järelikult oli aeg, mil Universum oli äärmiselt tihe, pööraselt kuum ja väga-väga väike. Niisiis pidi meie Univer-sumil olema algus, mida nüüd tuntakse Suure Paugu nime all. Sündmuse ristiisa on Inglise astronoom Fred Hoyle, kes olevat Suurt Pauku nende sõnadega kirjeldanud 1949. aasta aprilli alguses ilmunud BBC ajakirjas