="#fb3_img_img_a3383fd3-9da9-5fc1-b7e0-fb764db01a7e.png" alt=""/>
Mihhail Gasparov
Kapitooliumi emahunt
Rooma enne keisreid
Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman
Toimetanud Märt Tänava
Algupärand:
Михаил Леонович ГаспаровКапитолийская волчица. Рим до цезарей. Copyright © by Alevtina Zotova, 2008Estonian publishing rights are acquired via FTM Agency, Ltd., Russia, 2020Vaba Akadeemia raamatusarja kolleegium:
Alar Laats
Mihhail Lotman
Maria-Kristiina Lotman
Hardo Pajula
Ülar Ploom
Sarja üldkujundus: Zigmunds Lapsa
Tõlkija: Maria-Kristiina Lotman
Toimetaja: Märt Tänava
Keeletoimetaja ja korrektor: Kersti Riismaa
Küljendaja: Liina Valt
Projektijuht: Varje Talivee
Fotod: Wikimedia Commons
Eestikeelse väljaande autoriõigus: SA Academia Artium Liberalium ja AS Postimees Grupp, 2020
Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi
reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga
ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9916-603-58-1 („Kapitooliumi emahunt“)
ISBN 2733-2756 (sari „Vaba Akadeemia raamatukogu“)
Elektrooniline väljaanne: e-pub ISBN 978-9916-603-59-8 (epub)
Trükk: AS Printon
www.printon.ee
6
SISUKORD
Saatesõna. Raamatust ja selle autorist 8
Rooma rajamine 17
Sabiinitaride röövimine 21
Vaga Numa 25
Rooma preestrid 27
Rooma jumalad 33
Horatiused ja Curiatiused 38
Sibülliraamatud ja Autro lehm 43
Kuningate pagendamine 47
Sõda Porsennaga 51
Valerius Publicola 55
Coriolanus 58
Detsemviraat: Appius ja Virginia 61
Camilluse sõjad 64
Gallide sõjaretk 67
Kaks eneseohverdust 71
Caudiumi ike 73
Lihtsad kombed 76
Rooma distsipliin 80
Roomlaste ebausk 84
Pyrrhose võidud 88
Pyrrhos ja Fabricius 92
Esimene Puunia sõda 94
Hamilkar ja Hannibal 99
Fabius Cunctator 103
Cannae 107
7
Hannibal väravate ees 110
Archimedes ja Sürakuusa lõpp 114
Hannibali võitja Scipio Vanem 117
Rooma pöördub itta 121
Makedoonia lõpp 125
Cato Vanem 130
Tsensor Cato 134
Kartaago lõpp 138
Märkused 143
Rooma ajalooallikad ja „Kapitooliumi emahunt“ 187
Kirjandus 201
Register 203
8
SAATESÕNA
Raamatust ja
selle autorist
Vaevalt mäletavad paljud selle raamatu lugejad, kes oli Alice Pleasance Liddell, Karin Lindgren või Christopher Milne. Ega suurt põhjust nende mäletamiseks polegi. Või peaaegu pole. Ent kui ei oleks neid lapsi, siis puuduksid meil sellised raamatud nagu „Alice imedemaal“, „Pipi Pikksukk“, „Karupoeg Puhh“. On teisigi kuulsaid teoseid, mis said alguse sellest, et kirjanik vestis enda või tuttavate lastele lugusid. Sarnane saamislugu on ka sellel raamatul. Mihhail Gasparov (1935–2005) oli maailmakuulus õpetlane, aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmi-sed olid tõepoolest entsüklopeedilised. Temast peeti lugu, kuid tema kirjutisi ei suutnud nii mõnigi kolleeg lugeda nende väidetava kuivuse pärast. Aga siis palus üks tuttav tal rääkida oma varateismelisele lapsele Kreekast ja nen-dest lugudest kasvas välja raamat „Köitev Kreeka“. Seda raamatut võib tõepoolest kasutada ka entsüklopeediana ning lugeda üksikuid peatükke kreeklaste rahasüsteemist, kronoloogiast, spordist, teatrist, ennustamisest ja palju-dest teistest asjadest, nagu näiteks sellest, kuidas on oma-vahel seotud kosmos ja kosmeetika, teater ning teooria jne. Kuid teose põhiline väärtus on, et see on kirjutatud ülimalt kütkestavalt. Ehkki algne adressaat oli kooliõpilane, on ka mõned klassikalised filoloogid tunnistanud, et nad ei olnud
9
kursis sugugi kõigega, millest seal kirjutatud on. Nii avanes Gasparovi ande ootamatu külg jutuvestjana.
Kuid tuttavate ja sugulaste laste ring sellega ei piirdu-nud ning järgmisena palus ühe teise koolilapse ema, et Gasparov räägiks lapsele Roomast. Ja nii sündis „Kapitoo-liumi emahunt“. Raamatu eripära seisneb selles, et autor püüab avada tolleaegse ühiskonna ja seal elavate inimeste sisemaailma. Võib tunduda, et raamatut antiikaegsest Roo-mast on kerge kirjutada: andmeid on nii palju ja entsük-lopeediad hästi kättesaadavad. Aga raskus seisneb mitte andmete kogumises, vaid valikus: oskuses välja valida kõige tähtsamad ja iseloomulikumad faktid ning tuua kau-ged inimesed ja sündmused meile lähedale ja teha nad meile mõistetavaks.
Mihhail Gasparovit peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rah-vusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.
Kui räägitakse möödunud sajandi suurtest humani-taaridest, peetakse tavaliselt silmas seda, et nad on loo-nud mingi originaalse või – veel parem – kõmulise teoo-ria, avastanud uue valdkonna jne. Gasparov oli sel taustal rõhutatult traditsiooniline ja seda kõikidel suundadel, kus ta tegutses. Ta teadis, et suuremal osal moodsatel teooria-tel on lühike eluiga, samas kui süvateadmistel on püsiväär-tus. Gasparovil oli mitmeid ja väga erinevaid uurimishuvi-sid, nende seas näiteks valmi ideoloogia, keskaegse värsi rütmika või vene hõbeajastu poeetika. Sellele tuleb lisada ka laiahaardeline tõlke- ja toimetamistegevus.
10
Oma hariduselt oli Gasparov klassikaline filoloog, legen-daarse Aleksei Lossevi õpilane. Lossev oli filosoof, idealist ja müstik, kes pidi tegelema antiikesteetikaga, kuna Nõu-kogude tingimustes polnud patristika soositud. Gasparov suhtus õpetajasse lugupidavalt, kuid irooniaga. Ta imet-les Lossevi teadmisi, ent temas tekitas tõrget õpetaja filo-soofiline keerutamine. Oma tõeliseks õpetajaks pidas ta aga Maria Grabar-Passekit, kellega teda sidus pikaajaline sõprus ja koostöö antiik- ja keskaegsete tekstide tõlkimi-sel. Grabar-Passeki isa Jevgeni Passek oli