5 | 2021 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast
Maarja Pärtna | punkt / talv / tähekaart / rabatee / süvik
Julius Ürt | *kui oled juba selle tee peal / *paljut on ülesse tähendatud
Kärt Hellerma | Hommik / Kui veel Maa peale tulla jt luuletusi Thavet Atlas | Kas ongi nii? jt luuletusi Kirjanik loeb. Andrus Kivirähk Alari Allik | Kuidas vabaneda maailmavaatest?
Kristjan Haljak | Sissevaade sisemise kogemuse juurde
Joosep Vesselov | Jah, magada! Võib-olla undki näha
Valner Valme | Gluteenivaba lugeja õudusunenägu
Keiu Virro | Lapsepõlve bensiinikanister põleb hinges siiamaani
Kroonikat
Triin Paja | Bhanu Kapili radikaalne õrnus ja raev
Peeter Sauter | Saja-aastased Ameerika mehed, kes ei tahtnud olla biitnikud. Aga olid ehk siiski
Maarja Pärtna punkt kuidas püüda ööpimedus keelde? videvikus välja joonistuvate mägede hambulised siluetid. teisel pool järve mäeahelik, taamal teine ja kolmas, tagapõhjal loojangu kanarbikukuma. järv nagu märg koerakeel, õhuavarus ümberringi täis silmapiirialuse tähe hääbuvat poolvalgust. eemal suletud söekaevandus, vasakut kätt parv aeglaselt pöörlevaid tuuleturbiine – kolme tiivaga linde teel ühest tehnoloogiaajastust teise. pimedus kasvab pikkamisi, kustutab värvid ja vormid. maailm kahaneb ja tõmbub kokku – peagi pole see suurem kui mustendav aknaruut toaseinas, siis kihutab see lähemale, siis on see ühtäkki väike ja tihe nagu sulepeaga lause lõppu vajutatud punkt. talv talv on perioodiliselt korduv ekstreemsus. Kaia Lehari sel aastal on linn nagu lumekuul, ainult et ilma lumeta. kui teda raputan, ei kerki katuste kohale tuisukeeris ega laotu majadele jäine pits. nüüd on see kõigest klaaskera täis külma vett, rõõmutu otsekui laps, kelle maailmast on kadunud võlukunst – sulanud üles kui lumehelves ta väikeses soojas peopesas. selles märjas linnas kõnnin mina kell neli õhtul pikkamisi kodu poole, on pime, sajab uduvihma, veeloikudes siravad laternatuled, kollased nagu lumekakkude iirised. homme on talvine pööripäev. suusamaratonid jäävad ära, mudilased ei kelguta Kassitoomel. laulud, mis kõlavad kaubanduskeskustes, räägivad küll valgetest jõuludest, kuid mõjuvad ühtäkki veidralt nagu välja surnud imetajate kivistised – need, mis leitakse siit mõne miljoni aasta pärast, kui mind enam keegi ei mäleta. tähekaart mu sõber kannab põues tähekaarti. ta silmades sinavad liustikujõed ja ta mõistab loomade keelt. öösel särab ta laubal põhjatäht ja päeval toidab ta oma õitsvatel peopesadel mesilasi. ühes elus sasib ta juukseid soolane meretuul – ta sukeldub tormilainetesse nagu valge välk ja vaalad laulavad talle vee all vastu muutusesõnu. teises valvab ta tuld oma rinna heledas laternas, kui ümberringi tõmbub koomale pimeduse ring. kolmandas põimib kuldnokk kevadel laulu sisse ta nime ja sügisel uitab rebane mööda ta selgroo künkaid ja orgusid. kuhu ma ka ei pöörduks, millisesse ilmakaarde ka läheks, ei leiaks ma teda sealt ikkagi; aga kui tänavanurgal korraks seisatan ja pistan käe taskusse, ootab mind seal ees ta tuttav tähekaart.
