Originaal:
Fatoumata Kebe
La Lune est un roman
Slatkine & Cie, 2019
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.
Raamatu ilmumist on toetanud Prantsuse Instituut.
Toimetanud Mall Põldmäe
Kujundanud Piia Stranberg
Kaanefoto: AdobeStock / Michal Kata
Copyright © 2019 Slatkine & Cie
First published in French by Slatkine & Cie
Autoriõigus tõlkele: Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2021
ISBN 978-9916-12-151-1
ISBN 978-9916-12-152-8 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Lascaux’ koobaste viimases saalis, grotisügavuses, umbes kahe ja poole meetri kõrgusel siledal seinal on kappav hobune. Teda ei pane kohe tähele. Kaheksateist tuhat aastat tagasi oli see hobune paleoliitikumi esimeste kunstnike maailmakujutluses ilmselt eriti tähtis.
Ta otsekui ripub teiste freskode kohal ja on peaaegu varjatud, ilmselt püha. Hobuse ninasõõrmed on puhevil ja pikk tähtede vöö tema külgedel ulatub kuni sabani. Eelajaloolased arvavad, et tegemist on Kuu erinevate olekutega, teatud ajaarvamisega, kalendriga.
Juba ammu enne seda aega, kuhu ulatuvad inimeste kirjutatud mälestused, üsna eelajaloo lõppu kuuluvatel Uruki esimestel sumeri kirjapildiga savitahvlitel räägitakse Kuust.
Viis tuhat viissada aastat tagasi, kui Mesopotaamias pandi alus tsivilisatsioonile, kaubandusele ja kirjaoskusele, ning kus leidus vaid vett, pilliroogu ja savi, arenes ka astronoomia. Ninives, Babülonis ja Nimrudis pidasid õpetlased Kuu erinevate positsioonide registrit, ennustasid varjutusi ja omasid ülevaadet Kuu faasidest. Nad teadsid, et lunaarkuu, mis on ajavahemik kahe hetke vahel, mil Kuu asetseb jälle Päikese ees, kestab 29,53 päeva. Nad arvutasid selle välja. Kuud vaadeldes mõõtsid nad aega veekelladega.
Kuu on tegelane kõigis müütides ja kõigis usundites, sest ta on alati olemas olnud. Teda on alati nähtud. Ta on jäänud muutumatuks kogu inimkonna ajaloo vältel. Püsiv ja rahustav, aga ka ärevaks tegev. Ta muudab vormi ja värvi, paisutab ookeani, paneb kasvama taimed ja tantsima tondid. Kuu nägu on varjatud.
Isegi Kuu sugu pole kindel. Alguses on ta jumal, siis jumalanna, tal on nii mehe- kui naisenimesid. Sumeris oli ta Nanna, Assüürias Sin. Uris püstitati talle ainulaadne tsikuraat ja Indias ehitati sadu templeid, kus vedade kiituselauludes kasutatakse ühte ja sama sõna nii jumal Soma kui ka püha taime soma kohta, mis lubab jumalaga ühendust võtta. Hiinas on Kuu jumalanna. Kambodžas oleneb olukorrast, kas ta on isand Kuu või emand Madu, sest ööd on külmad ja niisked ning Kuu jagab vihma, mida vajavad riisipõllud. Kreekas oli ta titaanide Hyperioni ja Theia tütar Selene. Roomlased kutsusid teda Lunaks. Kuud on alati austatud ja kuulda võetud, olgu ta jumal või jumalanna. Kuu räägib. Ta mõõdab aja kulgu ja peab arvestust. Ta juhib inimkonna elu ja määrab selle tempo.
Seni pole Kuu ajalugu veel kirjutatud. Ometi võiks seda teha tuhandel viisil. Mina otsustasin seada teadusliku, astronoomilise ja füüsikalise lähenemise vastamisi varasemate müütidega. Arutades sellist võimalust teadlastega, kelle hulgas Patrick Rocher leidis lahkesti mahti mu raamat läbi lugeda, püüdsin populariseerida sageli üsna keerulisi teemasid, visandada neid lihtsustatult või anda avaramaid selgitusi. Need on väga esialgsed. Kuu ajalugu alles kirjutatakse. See kestab igavesti ja on veel üsna ebaselge.
Kuu! Nii nagu teiegi, olen veetnud öid, vaadates seda üksildast taevakeha, mida Maa ei lasknud areneda planeediks. Olen alati unistanud sellest, et saaksin seal jalutada. Pühendasin Kuule oma õpingud ja kogu elu, hakkasin mõistma tema lausutud sõnu, seejärel tema tantsu rütmi ja isegi tema tekkimise müsteeriumi.
See on terve romaan, mida tahan teile jutustada.
I
ÜKSI NAGU STAAR
Ta helendab pimeduses.
Kuu on meie unistuste peegel, meie lootuste kuma ja hirmude vari. Ta on meie kujuteldav kaksik, esimene taevakeha, mida esimesed inimesed nägid, esimene, mille nad avastasid. Teda on vaid üks ja ta on üksik: Kuu on Maa ainuke looduslik kaaslane. Ja Maa on Päikesesüsteemi ainuke planeet, millel on vaid üks kaaslane.
Kuu on kahekordselt unikaalne.
Tema koht on loomulikul viisil saanud keskseks. Kui Johannes Kepler (1571–1630), üks esimesi astronoome, kes võttis omaks poolaka Mikołaj Koperniku (1473–1543) hüpoteesi, et Maa on vaid planeet, mis tiirleb ümber Päikese, tahtis uurida tähti, kasutas ta Kuud nagu etaloni. Ta selgitas taevakehade liikumist Kuu liikumise kaudu. Sellele tiirlevale objektile andis ta nimeks satelliit, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast satelles, tõlkes valvur või saatja.
Saatja ja valvurina tiirleb Kuu ümber Maa. Ta on alati seal, isegi siis, kui me teda ei näe, on ta meie ainulaadsuse ainuke ja pidev tunnistaja. Me oleme Päikesesüsteemi ainsad olevused, kes elavad ainulaadsel planeedil, millel on üksainuke looduslik kaaslane.
Kuu ei ole planeet, sest ta tiirleb ümber Maa, mis ise on planeet.
Maa on planeet, sest ta tiirleb ümber ühe tähe, mida me nimetame Päikeseks.
Kuu on vaid satelliit, mille arenemist planeediks takistas Maa. Seetõttu on nende vahel erilised suhted.
*
Alguses oli kõik koos, kokku surutud maailmaruumi ühte punkti. Siis leidis aset sündmus, mida me nimetame Suureks Pauguks.
See väljend viib mõtted plahvatusele, mida saadab hirmus lärm. Ometi ei olnud mingit pauku, mingit heli, mitte midagi. Heli on laine, õhus leviv võnkumine, ja laine vajab enamasti levimiseks keskkonda. Võtke kivi ja visake see järve. Te näete, kuidas vees tekib ja liigub edasi laine. Võtke teine kivi ja visake see maha. Te ei märka midagi, kuigi maapinnaga kokkupuutel tekkivad lained levivad pinnases edasi. Helilaine saab levida vaid vedelikus, tahkes aines ja õhus. Maailmaruumis õhku pole, seal on tühjus, ei mingit müra. Suur Pauk toimus kõrvulukustavas vaikuses.
Vaikne plahvatus.
XVII sajandi keskel tegi Pascal oma teoses „Pensées“[1.] märkimisväärse avalduse: „Nende lõpmatute ruumide igavene vaikus kohutab mind.“
Väljendi Suur Pauk leiutas XX sajandi keskel inglise astrofüüsik Fred Hoyle. See oli mõeldud naljana, kummutamaks Fridmani kosmoloogilise standardmudeli teooriat (1922), aga sai ka nimeks ühele BBC programmile aastal 1949. Rohkem kui kuuskümmend viis aastat hiljem kasutatakse terminit Suur Pauk ikka veel, tähistamaks meie universumi algushetke.
Laine igavene levimine keskkondades jääb alati kõrvulukustavaks ja kohutab mind.
*
Alguses oli gaas. Universum oli täis gaasi, mis koosnes vaid vesinikust ja heeliumist. Nende kahe keemilise elemendi alusel moodustusid teised esmased aatomid, mida palju hiljem leidub inimkehas ja millest mõned tekkisid tähtede suremisel.
Me oleme seega tähtede tolm.
Vesinik on üks kahest elemendist, mida sisaldab vesi. Hydro[2.] – vesi, gennao[3.] – sigitama. Nagu teame, koosneb meie keha peamiselt veest, vedelikust, mis võimaldab transportida toitaineid rakkudesse ja viia samadest rakkudest ära laguained; iga täiskasvanud inimese kehast moodustab 65 protsenti vesi, see teeb oma nelikümmend liitrit.
Teame ka, et vesi on elu allikas. Tema olemasolu mõnel teisel planeedil on tunnistuseks, et seal võib olla elu. Kui aga pole vett, pole ka elu. Seepärast otsitakse vett ja elu Marsil, seepärast ollakse pettunud, et Kuul pole vett, kuigi tema pinnavormide nimetustes