Heli Künnapas, Lille Roomets

Uus tüdruk


Скачать книгу

      Heli Künnapas, Lille Roomets

       Uus tüdruk

      Toimetaja: Lea Jürgenstein

      Tagakaane fotod: Heli Künnapase foto autor Triin Künnapas,

      Lille Roometsa foto erakogust

      Heli Kirjastus OÜ, 2021

      ISBN 978-9916-9617-5-9

      e-pub ISBN 978-9916-9617-6-6 (epub)

      Uus tüdruk

      1. Emely

      Kui kiiresti on võimalik ära õppida, kuidas samal ajal nutta ja naerda?

      Olin kindel, et kui veel kaua seda päkapikumajakest passin, saan selle oskuse täitsa selgeks. Seda ei anna ma oma isale kunagi andeks. Või emale. Või mõlemale. Ah, vahet pole − süüdi on nad mõlemad.

      Astusin veel ühe sammu majakese poole ja sikutasin oma niigi lühikest seelikut veidi ülespoole. Polnud ju vaja, et keegi minust valesti aru saab. Nende mõne päeva jooksul, mille olin Viivurannas veetnud, olin selgeks saanud, et minu kõrge kontsaga punased kingad ning peaaegu puusadeni ulatuv seelik pidi kindlasti kohalike riietusest erinema. Mõte pilkudest, mis varsti minule suunduvad, ongi ainuke põhjus naermiseks. Mõnulesin juba ette teadmises, et kindlasti suudan oma tulevasi klassikaaslasi šokeerida. Lihtsalt sellega, et olemas olen. Mulle sobis.

      Kõige olulisem teadmine, mille aastate jooksul olin õppinud, oli tähelepanu eemale juhtimine. Teadsin, et mida rohkem silma paistan, seda rohkem saan nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitan, seda rohkem saan näitamata jätta. Oma keha võisin lõputult eksponeerida. Peaasi, et sisemuseni keegi ei ulatuks.

      Ilmselt õppisin seda oma isalt. Mehelt, kelle teod võivad kõik mu tulevikuplaanid ära rikkuda. Tal endal poleks sellest isegi kahju, sest tema arvates on mu unistus kõige ebanormaalsem asi.

      “Mina sind küll nii ei kasvatanud,” oli ta mulle korduvalt öelnud. Aga no seal, kus isa nüüd on, saab ta pikalt mõelda, kuidas ta siis mind kasvatas. Või äkki ikkagi just tema pärast ongi mul sellised tulevikuplaanid? Kindel oli see, et isa pärast oli mul selline olevik, kus pidin kõigest tuttavast loobuma. Isa tegude pärast pidime emaga mingisse pärapõrgusse põgenema.

      Astusin veel paar sammu edasi ja tundsin, kuidas oodatava mõnutunde asemele kerkisid pisarad − kas see ongi minu uus koolimaja? Kaheks aastaks? Linnas oli meie kooli aula ka suurem kui siinne koolimaja.

      Möödusin koolini viiva tee ääres olevast lillepeenrast. Selle taga oli üks neist üle Eestimaa paigutatud pinkidest, millel on mingi inimese nimi. Veel üks surnu, keda mälestatakse. Kuigi enamik möödunuid ei pane seda isegi tähele. Pealegi − mis veider mõte on pink lillepeenra taha murule paigutada? Tahaks näha inimest, kes julgeb sinna istuma minna. Igal juhul saaks ta murul kõndimise eest karistada. Nii et pingi paigutajad tekitasid olukorra, kus ahvatlevad inimesi reeglitest kõrvale astuma.

      Kas see mitte polnudki mu isa põhjendus? See kõik oli käeulatuses. Vale oleks olnud loobuda.

      Ma ei anna oma vanematele seda kunagi andeks. Ema väidab siiani, et ei teadnud sellest kõigest. Aga no kamoon − kuidas sa saad kellegagi koos elada ja mitte teada, mida ta teeb? Mina elasin õndsas teadmatuses ja arvasin, et mu isa teeb lihtsalt nii tähtsat tööd, et meil raha alati jätkub. Nii et ema ja isa vedasid mõlemad mind lihtsalt alt. Ilmselgelt nad mõlemad maksavad selle eest. Seda juba järgmisel korral, kui taas linna šoppama jõuan… või noh siis, kui meie pangakontod taas avatakse. Praegu peame arvestama selle rahaga, mis emal õnnestus kõrvale tõsta enne, kui asi kahtlaseks läks.

       “Oi-tere-Emely-küll-on-tore-sind-näha,” vuristas matsakas keskealine naine, kui olin oma kinganina lõpuks ukse vahelt sisse saanud. Tundsin, nagu minu ümber hüpleks kutsikas, kellele keegi pole ammu palli visanud. See-eest oli keegi talle selga lükanud toruja ruudulise kleidi, millesse mahtumiseks tuli ilmselt taignarulliga ühest otsast kõvasti lükata. Pean oma tulevikuplaanidesse kirja panema, et kui kunagi nii vanaks ja sama ümmarguseks saan, siis luban ennast pigem avalikult maha lasta, kui midagi sellist kunagi selga peaksin ajama.

      “Teeree,” venitasin suurelt naeratades, et tädikese emotsioone veidi alla tõmmata. Tegelikult toimis see vastupidiselt ja minu ümber vurrkannitamine läks veelgi kiiremaks.

      “Oih, palun vabandust, ma ju ei tutvustanudki ennast. Mina olen Annika, selle kooli direktor.”

      Direktor, kes ennast õpilasele eesnime pidi tutvustab? Isegi isa äripartnerid, kes tihti meil külas käisid, pöördusid teineteise poole tihti perekonnanimega. Hetkeks kartsin, et naine võtab valvelseisangu, sest enesetutvustuse järel läksid ta silmad täpselt nii särama, nagu selle kooli direktoriks olemine oleks riikliku tähtsusega ülesanne.

      “Väga tore,” püüdsin pisikese pontsu sädet mitte kustutada ning noogutasin tunnustavalt naeratades. Kui muidu teadsin üsna hästi, kuidas kellegi juures heakskiitu osta, siis selle hüpleva tädikese puhul polnud mul hetkel õrna aimugi, kuidas tema soosingu eest võiks tasuda. Tegelikult tundus, et seda polnudki vaja. Naise sitsivast olekust tundus, et olin tema juures igati heas kirjas. See oli kõige hullem variant: kui sa pole soosingu saamiseks ise midagi teinud, siis on raske oma positsiooni hoida või muuta. Hetkel oli tõesti raske mõista, milliste küpsiste peale see tädike tööle läheb. Aga eks ma uurin selle varsti välja ja siis pole juba probleem õigel hetkel õiged varud mängu panna, nii et kõik soovitu oleks alati olemas.

      “Oi, aga sa jääd ju tunnist ilma,” avastas direktor äkitselt. “Arusaadav, et esimesel päeval on keeruline kõik kohad kohe üles leida. Tule aga kaasa ja ma näitan, kus su klass on. Teised kindlasti juba ootavad,” sädistas naine edasi.

      Jätsin ütlemata, et siiani polnud midagi keeruline leida. Lihtsalt kõik oli nii väike, et raske on neid näha. Alustades näiteks koolimajast. Direktor hakkas trepist üles vudima. Lühikesed jalad ei lubanud tal eriti kiiresti liikuda, nii et püüdsin oma kõrgetel kontstel hoogu tagasi hoida, et temast mitte mööda kihutada. Jooksmas pole see naine ilmselt ammu käinud. Kui üldse kunagi. Mina tegin oma hommikuse tiiru varakult ära. Kedagi ei kohanud. Nii pidi see siin jäämagi.

      “Siin see ongi,” jäi direktor hingeldades ühe kolmanda korruse ukse taha seisma ja vaatas mulle võidurõõmsalt otsa. Naeratasin püüdlikult, nii nagu maailmas ei saaks olla paremat hetke kui praegune, mil ma 11. klassi alustan täiesti uues koolis mingis pärapõrgus.

      Kaks sekundit hiljem nautisin reaktsioone, mida ootasingi − kõigi klassis olijate silmad olid minule suunatud ja suud lahti. Kas peaksin neile rääkima, et kärbeste ringilendamise aeg on ikka veel käimas? Tasub suu kinni hoida, kui ei taha ühte sellist lendavat jõletist oma suust leida.

      Samal ajal aga pingutasin, et ka enda suu kinni hoida. Teadsin, et kõik on siin imeväike, aga klassis vaatas mulle vastu üksteist õpilast. Kahes reas kuus lauda. Ehk et klassis oli esimene ja tagumine rida. Ei mingeid vahepealseid võimalusi. Kas sellist kooslust on üldse õige klassiks kutsuda? Või peaks seda mingiks koduõppegrupiks nimetama?

      Algul mõtlesin, et üks õpilastest on klassi ette kutsutud. Kui noor, õlgadeni ulatuvate tumedate juustega naine mind esitlema hakkas, mõistsin, et see oli hoopis klassijuhataja. Sain teada, et ta nimi on Siret.

      “Oo, kui äge,” venitas aknaaluse rea esimese laua taga istuv tibi ning plõksutas samal ajal oma kunstripsmeid. “Emely … Emely … Kas me võime sind Emmiks kutsuda?” Ta saatis minu poole ilmselt oma kõige sõbralikuma naeratuse. Lömitamise haisu oli õhk täis. See oli ilmselt tibi, kes mõtles, et tal on kogu seltskond peopesa peal, aga tegelikult mitte keegi ei sallinud teda.

      “Aitäh pakkumast, aga te võite mind Emelyks kutsuda,” vastasin sama laialt naeratades.

      Klassist käis läbi naerukahin. Uksepoolse rea tagumises pingis istuv lokkidega poiss vilistas tunnustavalt. Tema liibuva