peidetud. Aga ma tean, et need on väga kallid, ja kui ma Londonisse jõuan, siis müün need maha ja saadud rahaga võin lahedasti Nice’i sõita.”
“Sa ei saa ometi seda pikka maad üksi sõita,” manitses hertsog etteheitvalt.
“Miks mitte?” imestas Jabina.
“Esiteks – sa oled liiga noor.”
Tüdruk ootas veidi ja küsis muiates: “Ja teiseks?”
Et hertsog kõheldes sobivaid sõnu otsis, vastas Jabina oma küsimusele ise: “Ja teiseks – ma olen liiga kena. Tunnistage parem kohe, et see on nii. Tean seda, sest olen seda juba aastaid kõikjal kuulnud.”
“Kas sa ei leia, et oled upsakavõitu?” märkis hertsog.
“Mitte üks põrm!” ajas tüdruk vastu. “Ema oli imearmas ja mina olen temasse. Ta oli pooleldi prantslanna ja elas enne mu isaga abiellumist Pariisis.”
“Minu arvates sa küll eriti prantslaslik pole,” leidis hertsog.
“Ainult võhikud eeldavad, et kõik prantslannad on tumedapäised,” selgitas Jabina. “Minu ema oli samuti punapea. Ja kindlasti olete kuulnud, et ka Josephine’il, Napoleon Bonaparte’i naisel, olid punased juuksed?”
Jabina heitis uuesti pea selga – see oli tal sisseharjunud liigutus.
“Kahtlemata on mul Pariisis kõvasti lööki!”
Hertsog oli sõnatu. Ta otsis võimalust noorele sekeldisele selgeks teha, miks neiul ei sobi ihuüksi Pariisi sõita, ja et oodatav menu läheks vastuollu heade kommetega, mida talle oli maast madalast õpetatud.
Ent samas ei puutunud see raasugi temasse.
Keegi ei kohustanud teda sekkuma afääridesse, millest võis tulla räpane skandaal.
Lord Dornachi nimi oli talle võõras, ent kahtlemata oli tegemist noobli mehega. Kuulujuttude levimiseks andis alust juba pruudi põgenemine, rääkimata sellest, et Warminsteri hertsog oli neiule oma abistava käe ulatanud.
Hertsog nägi vaimusilmas kõikvõimalikke ohtusid, millesse ta ei soovinud end mässida.
Ta sättis ennast kindlamalt istmenurka ja ütles: “Sul on õigus, Jabina. Minul pole vähimatki õigust sinu asjadesse sekkuda. Järgmises postijaamas lähevad meie teed lahku. Ja parem on, kui me teineteisest midagi ei tea.”
“Ma tean küll, kes te olete,” torkas Jabina vahele. “Te olete Warminsteri hertsog. Kuulsin kutsari ja kõrtsmiku jutuajamist pealt, kui te saabusite. Tõtt-öelda pidasin seda alguses naljaks.”
“Naljaks?” ei saanud hertsog aru.
“Noh, aga hertsogitel pole kombeks reisida ainult kahe kutsariga, teenrite ja ratsakulleriteta.”
“Teine tõld on veidi maha jäänud,” vabandas hertsog mõtlematult. Tegelikult ei pidanud ta vajalikuks ennast ninaka plikanähvitsa ees õigustada.
“Nojah, selge pilt. Aga te reisite ikkagi näruselt. Kas teil ei jätku rohkemaks raha?”
“Muidugi jätkub!” ägestus hertsog. “Kuid milleks peenutseda? Mina pean ratsaeskorti – välja arvatud erandjuhtudel – täiesti tarbetuks.”
“Kui mina oleksin hertsog,” praalis Jabina, “siis kasutaksin alati ratsakullereid ja saadaksin oma isiklikud hobused aegsasti teele, et ei peaks postijaama kronudele lootma.”
“Minagi toimin üldjuhul nii,” vastas hertsog, “kuid ma tulin siia jahiga. Polnud mõtet ainult teenrite vedamiseks hobuseid nii kaugele saata.”
“Te tulite jahiga! Kui vahva! Kus see on?”
“Berwicki sadamas,” ütles hertsog. “Minu tagasitee kulgeb mööda rannajoont ja Thamesi jõge Londonisse.”
“Oh, kui originaalne!” kiitis Jabina. “Te polegi nii juhm kui ma arvasin.”
“Juhm?!” röögatas hertsog.
“Nojah, te olete üks igavavõitu hertsog,” ei hakanud piiga keerutama. “Isegi teie riietus on ajast ja arust. Teie kaelarätt on liiga lõtv, kraereväärid ei ulatu lõuani ja juuksed on lohakalt lõigatud.”
Hertsog, kes oli oma tagasihoidliku rõivastumisstiili üle alati uhke olnud, tundis, kuidas solvumine ja pahameel temast võitu saavad.
“Ei ole mõtet minna isiklikuks,” lausus ta jäiselt, “kuid pole välistatud, et hiljem pead mind konservatiivsuse, juhmuse ja igavuse eest tänama. Vastasel juhul oleksid võinud korraliku supi sisse sattuda.”
“Mis supi?” muutus Jabina uudishimulikuks.
Hertsog põrnitses tüdrukut ja valmistus midagi salvavat ütlema, ent taipas, et neiu on temaga täiesti siiras.
Ta nägi, et Jabina ei osanud tõepoolest aimata, mis võinuks juhtuda, kui ta oleks sattunud St. Jamesi tänava härrasmeesteklubide püsikundedest eluvendade või keigarite tõlda. Kahtlemata oli palju selliseid, kellele noor vallaline neidis olnuks kerge saak.
Et hertsog oli vait, muutus tüdruk kärsituks: “Rääkige ometi!”
“Sinu käitumine on üdini rumal!” tõreles hertsog. “Ma kordan, Jabina – sa ei tohi sõita Londonisse või Prantsusmaale üksi, ilma saatjata. See on ilmvõimatu. Ja ära loodagi, et luban sul midagi nii laiduväärset ja ohtlikku korda saata.”
“Kuidas te kavatsete mind takistada?” küsis neiu trotslikult.
“Annan su esimeses ettejuhtuvas linnas šerifile üle,” ähvardas hertsog. “Tema järelevalve all viiakse sind koju isa juurde.”
Tüdruk karjatas.
“Ei! Te ei tohi seda teha! Kuidas te võite nii julm ja reeturlik olla?”
“Ma pole ei seda ega teist. Olen lihtsalt mõistlik ja toimin ennekõike sinu huvides.”
“Te luiskate!” nähvas Jabina ebaviisakalt. “Te kardate ainult iseenda pärast.”
“Ära ole lapsik!” manitses hertsog. “Usu mind, soovin sulle vaid head.”
“Ma vihkan häid asju! Vihkan tanguputru, võileibu ja kuuma piima!” pirtsutas Jabina ja nõudis: “Miks ei võinuks teie asemel olla meeldiv ja särtsakas noormees, kes mind hea meelega aitaks?”
“Vabanda väga, Jabina,” kostis hertsog rangelt, “aga ma olen juhtumisi vägagi kaastundlik inimene, ehkki sulle nii ei tundu. Tean maailmaasjust kindlasti rohkem kui sina. Oleks kuritegu lubada sul ihuüksi see pöörane teekond ette võtta.”
Viivuks jäid mõlemad vait.
“Kas te… mõtlesite seda tõsiselt, et… annate mu… šerifile üle?” söandas Jabina viimaks ettevaatlikult küsida.
“Muidugi!” oli hertsog vankumatu. “Ja ma kinnitan, et ühel päeval oled sa mulle selle eest veel tänulik.”
“Aga koju naastes laulatatakse mind sunniviisiliselt lord Dornachiga ja seda ma teile ei andesta! Mitte iialgi – kas kuulete? Ma vihkan teid! Vihkan!”
“Mul on väga kahju,” lausus hertsog, “aga mul ei jää muud üle.”
“Ma teen teist vahakuju ja hakkan teid nõeltega torkima,” lubas Jabina. “Loodetavasti vaevlete põrgupiinades!”
Hertsog ei vaevunud talle vastama ja veidi aega sõideti vaikuses.
Viimaks piuksatas Jabina anuva häälega: “Palun ärge rääkige minust šerifile! Kui jätate mu võõrastemajja, siis leian endale uue… abilise. Siiani on mul vedanud ja inimesed käituvad minuga… lahkesti.”
Hertsogi peast lipsas läbi mõte, et vahel on inimesed liigagi lahked, ja sedagi üksnes omakasupüüdlikkusest. Sellepärast sõnas ta valjult justkui vabanduseks: “Ära pahanda, Jabina, kuid ma viin su siiski šerifi juurde. Sind üksi ja kaitseta jättes võtaksin endale ülisuure vastutuse.”
“Te olete elajas!” karjatas Jabina vihaselt. “Ma ei arvanud, et keegi võiks nii