su Jumal, sind on käskinud! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev! Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ei su sulane ega teenija, ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest, ka mitte võõras, kes on su väravais, et su sulane ja teenija saaksid hingata nagu sina. Ja pea meeles,et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva.
Kersti ei osanud üldse puhata. Ta oli nii töökas ja kohusetundlik, et kõik imestasid. Juba koolis ütlesid õpetajad, et kui kõik oleksid sellised, siis oleks see üks teistmoodi klass.
“Sa oled oma kirjandiga uskumatult palju tööd teinud. Nii palju erinevaid mõtteid ei ole veel keegi ühte kirjandisse pannud,” kiitis õpetaja Laur. Jah, Kersti sai isegi tema käest kiita, ehkki Kersti meelest oli õpetaja Laur vastikult haisev ja paks vanamoor.
Pärast sai Kersti kiita veel malevas, siis tehnikumis ja lõpuks tööl. Ja miks ei oleks keegi pidanudki teda kiitma, kui ta tegi tööd ennastunustava kohusetunde ja andumusega. Ta mõistis, mida temalt oodati – see oli anne. Kodus sai Kersti vähem kiita, sest kiitust pidi jaguma ka neljale õele, kes olid samuti väga töökad. Töökad olid ka ema ja isa, aga nemad olid nii vanad, et neid enam ei kiidetud.
Kersti armastas Erikut samasuguse innu ja andumusega nagu ta oli harjunud kõike tegema. Üle kõige armastas Kersti väljendit “tee tööd ja näe vaeva”, sest tööd tehes ja vaeva nähes ta Eriku avastaski.
See oli pühapäevane päev, kui ta nühkis oma tillukese, kolmandal korrusel asuva korteri aknaid läikima. Erik oli just akna alt möödumas, kui märg ajalehenutsak Kersti käest valla pääses ja lärtsatusega mehe jalge ette kukkus. Erik võttis nutsaku, vaatas üles, lehvitas ja viskas paberi prügikasti. Ehkki ajaleht oleks veel pühkimiseks kõlvanud, lehvitas Kersti vastu. Samal hetkel laskus vares täpselt samale prügikastile. Kersti süda oli nüüdsest hõivatud.
Kersti võttis kuu vabaks ja selgitas juba esimese nädala jooksul välja, et Erik möödus enamasti hommikuti kella poole kaheksa ja õhtuti poole seitsme paiku. Järgmise kolme nädalaga sai selgeks, et neljapäeva ja teisipäeva õhtuti jäi Erik paar tundi hiljemaks. Nädalavahetusel möödus Erik väga juhuslikult. Nende pilgud kohtusid mitu korda ja Erik viipas. Kersti jaoks oli see alati tohutult romantiline ja imeline tunne. Kindlasti tundis ka Erik sama – ta möödus alati täpselt siis, kui Kersti teadis teda tulevat.
“Kus meie töökas Kersti siis puhkas?” tundis Tarja huvi. Direktori assistent Tarja oli samuti üks väga usin inimene. Tema töötas isegi õhtuti ja kui direktoril perekonda kodus polnud, pidi mõnikord ka öösel tööl olema. Kersti imetles Tarjat, sest Tarja kiitis Kerstit alati, ehkki oli ise palju tublim. Tarja ju ei teadnud, et ka Erikut oodates oli Kersti kätel käia lasknud ja nüüd oli naisel kodus mitu uut kampsunit, kolm mütsi, viis salli ja ühed sokid. Rohkem Kersti ei jõudnud.
Kersti ei tahtnud öelda, et ta Erikut ootas. Ta teadis, et iga armastus on habras ja seda peab hoidma. Jälle tänas ta mõttes oma töökust, mis oli lasknud tal palju ajakirju lugeda ja välja selgitada kõik armastusega seotud ohud. Niisiis pidi Kersti esimest korda valetama, aga tema loomupärane töökus lasi tal välja mõelda põhjaliku loo puhkamise kohta.
Kersti ei pidanud Eriku möödumist enam terve päev ootama. Piisas, kui ta hommikul veidi hiljem tööle läks ja õigeks ajaks jälle kodus oli. Erik oli ilmselgelt samuti väga töökas, sest ta ei puudunud terve aasta jooksul kordagi. Selle aja jooksul oli ta Kerstile lehvitanud kokku kuuekümne kahel korral.
Kersti oli endale ostnud isegi spetsiaalse lehvitamise kinda, mida ta kord nädalas, tavaliselt laupäeviti, hoolikalt pesi. Kinnas oli elegantse lõikega ja valmistatud pehmest valgest siidist. Pesupäevadel, kui Erik juhuslikult juhtus mööduma, pidi Kersti kasutama vasakut kätt parema asemel.
Ent siis see juhtus.
Kersti ei tahtnud enam tööle minna. Kersti ei tahtnud enam kodus olla. Kersti ei tahtnud enam üldse olla.
Erik reetis Kersti armastuse. Südametult ja kalgilt, mida nii töökalt mehelt isegi ei ootaks. Esmaspäevasel päeval möödus Erik akna alt koos ühe naisega. Kersti selgitas kerge vaevaga välja, et see oli Vera. Vera oli Erikust vanem ja suudles Erikut otse Kersti akna all. Vera ei olnud töökas, koolis olid ta hinded kehvad olnud ja töötas ta ainult veerand kohaga. Veerand kohta, halvad hinded ja ta suudles Erikut otse Kersti akna all!!! Kersti maailm polnud enam endine.
Kersti võttis haiguspuhkuse. Ta istus nädal aega aknal, kuid Erik jättis kolmel korral üldse tulemata. Ja ta ei lehvitanud Kerstile mitte ühtegi korda. Mitte ühtegi! Kersti otsustas oma armastuse eest võidelda ja saatis Verale kirja. Esimene kiri oli viisakas ja teatas, et Erikul on juba keegi. Kui midagi ei muutunud ja Erikut enam üldse näha ei olnud, siis kirjutas Kersti teise kirja, kus ta nimetas Verat litsiks ja teisemeheröövijaks. Kolmanda kirjaga soovis Kersti, et Vera ja Erik saaksid õnnelikuks. Vera ei vastanud kordagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.