teie aega raisata nii vähe kui iganes võimalik.”
„Palun küsige! Minu aeg on täiesti teie kasutada,” ütles Ralmat.
„Tänan,” vastas kohtu-uurija. „Et meil on tapetu isiku kohta vähe andmeid, siis võib-olla teie, kes olite temaga nii kaua koos töötanud, saate ehk meid mõnes suhtes täiendada?”
„Mis teid huvitaks?” küsis Ralmat.
Kohtu-uurija oli avanud oma portfelli, oli võtnud sealt mingisuguse paberi ja uuris seda tähelepanelikult.
„Kui kaua te tundsite Nikolai Steminit?”
„Umbes seitseteist aastat.”
„Ta oli rahvuselt venelane?”
„Jah. Ta rääkis, et on sündinud Moskvas. Ta isal olevat olnud seal viljaäri.”
„Kuidas te temaga tutvusite?”
Ralmat mõtiskles.
„See oli okupatsiooniajal. Ta oli põgenenud Venemaalt revolutsiooni eest. On teil, härra kohtu-uurija, ehk teada, et ta teenis tsaariväes ohvitserina?”
„Ei, seda me ei teadnud,” tunnistas kohtu-uurija.
„Tutvusin temaga Kiievis ühel koosviibimisel. Mis puhul see koosviibimine oli korraldatud, seda ma enam ei mäleta. Ja siis sõitsime koos siia.”
„Oli teil juba siis vabrik?”
„Ei, teotsesin tol ajal ühe vene kindlustusseltsi inspektorina. Alles viis aastat hiljem ostsin vabriku.”
„Kas peale tutvumist puutusite sageli kokku?”
„Alul küll. Aga umbes kahe aasta pärast kaotasin ta silmist. Kuulsin, et ta olevat sõitnud Soome. Minule ta varemini igatahes oma ärasõidu kavatsusest midagi ei lausunud.”
„Ja millal kohtasite teda uuesti?”
„Umbes kuus või seitse aastat tagasi. Ühel päeval ta otsis mind üles. Ta seletas, et oli vahepeal palju reisinud ja olevat katsunud õnne väga mitmesuguste elukutsetega, kuid ilma suuremate tulemusteta. Et ta tundis raamatupidamist, siis võtsin ta enda teenistusse. Ja seda ma ei kahetse. Olen harva näinud nii häid raamatupidajaid nagu tema.”
„Ja ta jäigi teie teenistusse?”
„Jah.”
„Ega ta vahepeal teie juurest ei lahkunud?”
„Ei.”
„Tema pabereist on näha, et ta oli vallaline?”
„Jah.”
Kohtu-uurija tõstis paberi silmadele lähemale.
„Neljakümneühe-aastane?”
„Minu teada jah.”
„Kas teate tal olevat omakseid või sugulasi?”
„Ei. Kord ma pärisin talt tema omaste ja sugulaste järele, aga ta ütles, et tal ei ole kedagi. Rohkem me sellest enam ei rääkinud.”
„Ta elas siin teie juures?”
„Jah. Mul on siin ruumi küllalt. Umbes neli aastat tagasi, kui ostsin selle maja, tegin talle ettepaneku kolida minu juurde. Ta oli kohe nõus.”
„Missugused toad olid siin tema kasutada?”
„Ülemisel korral elu- ja magamistuba, ning siin all tuba, kus ta tapeti.” Ralmat viipas ühe ukse poole. „Et tollel toal on parkettpõrand, siis me nimetame seda parkett-toaks. Stemin kasutas seda tuba töötoaks. Ta tõi sageli kontorist äripabereid koju kaasa ja vaatas siin neid läbi.”
„Kes elavad veel teie majas?”
„Teener Juhan Neem, kojamees Peeter Loots oma naise Liisaga ja teenija Mai Kornet.”
„Töötasite ka teie vahel üksinda parkett-toas?”
„Ei. Kui ma kodus töötasin, siis kabinetis, kuhu pääseb eeskojast. Seal ma võtsin vastu isikuid, kes tulid minu juurde äri asjus. Parkett-toas ma viibisin sageli koos Steminiga. Me vaatasime arveid ikka kahekesi läbi.”
„Oli Nikolai Steminil teie teada vaenlasi?”
„Ei usu. Ta hoidus üldse avalikust elust kõrvale. Seltskonnas ta käis harva.”
„Aga sõpru?”
„Minu teada ka sõpru mitte. Siiski, aasta tagasi nägin teda sageli koos Ardekitega.”
„Kes need on?”
„Ma mõtlen preili Tooni Ardekit ja tema venda Viktorit. Viimane töötas tol ajal minu kontoris ametnikuna.”
„Kas nüüd enam ei tööta?”
„Ei. Umbes aasta tagasi ta lahkus minu teenistusest.”
„Mispärast ta lahkus?”
„Ta sai Soo alevi postkontorisse koha. Ta väitis, et maaelu meeldib talle rohkem. Ta õde ja ema läksid temaga kaasa.”
„Käisid Ardekid mõnikord ka siin?”
„Mitte just sageli.”
„Kas te ka viimasel ajal nägite neid koos Nikolai Steminiga?”
„Peale seda kui kuulsin, et nad on ära maale sõitnud, ma pole neid enam näinud kordagi.”
Kohtu-uurija tegi väikese pausi, enne kui küsis:
„Kus te olite eile õhtul, kui mõrv sooritati?”
Ralmati laup tõmbus kipra: ta pingutas mälu, et meenutada eileõhtusi sündmusi õiges järjekorras.
„Mäletan, et lahkusin vabriku kontorist kella kolme ajal. Nikolai Stemin jäi veel sinna. Mul oli kohvik „Punases Liilias” äriline kohtamine. Kell võis olla umbes pool kuus, kui tulin koju. Nikolai Stemin oli juba kodus. Tundsin end pisut roidununa, heitsin omas toas sohvale ja uinusin. Kui ärkasin, oli kell seitse. Kuna roidumus polnud magamise ajal lahkunud, otsustasin teha väikese jalutuskäigu. Tegin teenrile mõned korraldused ja lahkusin kodunt. Kell oli vist kaheksa, kui ma ei eksi. Jalutasin linnas, pärast läksin kinno. Kell pool kaksteist, kui tulin koju, ootas mind ees hirmus teade…”
Ta vaikis, pilk kauguses, nagu näeks ta veel praegugi kõike seda, mida oli näinud tol õudsel õhtul.
„Rohkem mul ei ole enam midagi öelda,” lõpetas ta siis.
Kohtu-uurija tänas teda ja käskis Tumil kutsuda teenija preili Mai Kornet sisse. Ralmat lahkus, öeldes, et nii tema ise kui ka ta maja seisavad igal ajal kohtu-uurija käsutuses.
Kui preili Kornet astus sisse, dr. Turve nentis, et too oli ilusaim teenija, keda tema, dr. Turve, kunagi oli näinud. Ta oli pikk ja sale, pruunide, keskelt lahku kammitud juustega. Ta kulmukaared olid süsimustad, koketselt kõrgemale tõusvate otstega. Nina oli sirge, suu kaunilt vormitud, silmad ilmekad. Ta esines julgelt ja iseteadvalt. Kohtu-uurija viipe peale ta istus vabalt, asetades käed rüppe.
„Teie nimi, palun!” küsis kohtu-uurija.
„Mai Kornet.”
„Vanus?”
Preili Kornet kõhkles hetke, siis vastas:
„Olen kahekümnekaheksa-aastane.”
„Ja olete siin teenijaks?”
„Jah. Varemini olin müüjannaks ühes kosmeetikaäris.”
„Kui kaua te juba teenite praegusel kohal?”
„Kaks aastat.”
„Kus olite eile õhtul?”
„Kodu,” vastas preili Kornet.
„Missuguses toas te viibisite mõrva kordasaatmise ajal?”
„Omas toas. Heitsin juba kella üheksa ajal magama. Härra Ralmat oli lubanud mulle vaba õhtu, aga ma tundsin end väsinuna ja loobusin väljaminemisest. Kell üheksa heitsin magama.”
„Rääkige, mis juhtus siis.”
„Ärkasin