minna, nii et läksime koos. Mina läksin vetsu ja Eliis ootas ukse taga.
Kui ma parajasti vetsus istusin, meenus mulle, et on ju reede.
„Kuule,” ütlesin Eliisile läbi ukse. „Kui viitsid, tule õhtul minu poole, vaatame „Hobulausujat”. Kanal 2 pealt tuleb täna kell seitse.”
„Kui sa just kutsud,” kostis ukse tagant vastuseks. See polnud Eliis. See oli Andres. Eliis oli vahepeal korraks riideruumi läinud.
„Uuups!” oigasin mina. Oleksin tahtnud sealsamas maa alla vajuda, aga siis taipasin, mis selles kohas maa all ilmselt on, nii et ma enam ei tahtnud. Aga vetsust välja tulla ja Andresest mööduda polnud ka lusti. Ma ei saanud siiski sinna ööbima jääda, seega kogusin ennast ja läksin hästi kiiresti Andresest mööda, silmad maas. Kui vilksamisi tema poole vaatasin, siis nägin, et ta muigas.
Kolmapäeval, 14.10
Hommikust saadik kallas vihma, aga lõuna paiku tuli õnneks päike välja ning lõi märjad kollased, oranžid ja punased puulehed tumesiniste ja lillade pilvede taustal särama. Vahepeal tuli veel mõni vihmasahmakas, aga järjest harvem.
Seekord läksime kõik – nii meie Eliisi ja Anettega kui ka poisid − ühe bussiga. Buss oli üsna täis ja vabu istekohti oli ainult paar tükki. Poisid arutasid, kas peaksid need meile, tüdrukutele, jätma või ise istuma ja meid sülle võtma. Meie muidugi ütlesime, et ei kavatse neile sülle istuda ja et meil kui tüdrukutel on nendele istekohtadele eesõigus. Lõpuks ei istunud me keegi, sest bussi peale tuli veel inimesi.
Olen nüüd kaks korda sõitnud Lulliga. Aivo otsustas, et teised võiksid ka vahepeal natuke aega teiste hobustega sõita ning andis Anettele Ponifaciuse, Eliisile Porru ja Mari-Liisile Papaia. Lulli on mõnus paks eesti tõugu hobune. Ta on huvitavat värvi – natuke pruunikas ja natuke nagu roosakas. Lakk ja saba on tumedad. Aivo ütles, et sellist värvust nimetatakse „hiirjaks”.
Läksime muda lirtsudes koplisse hobuste järele. Need olid muidugi juhust kasutanud ja pori sees püherdades selga süganud. Nüüd oli pori nende seljas ära kuivanud ja tulemuseks olid tõeliselt kroobatanud turjad ja tagumikud. Vaatasime huviga üksteise hobuseid ja püüdsime ära arvata, kellel läheb puhastamisega kõige kauem aega. Selgus, et vana Lulli on ületamatu – teist nii porist ja rahulolevat elukat polnud. Mul kulus ainuüksi tema puhastamiseks kolmveerand tundi, ja siis ka polnud ma veel tulemusega rahul, sest kui hobust laudjale patsutasin, kerkis sealt ikka tolmupilv. Lõpuks olin siiski sunnitud sadula ja valjad panema, sest muidu ma polekski sõitma jõudnud.
Läksime platsile. Üritasin leida veidigi kuivemat kohta, et hobuse selga ronida, aga valik polnud eriti suur. Korraga hüüdis Anette:
„Appi, mul jäi kummik mutta kinni!”
Ta istus Ponifaciuse seljas, ühes jalas kummik ja teises triibuline sokk.
„Hüppasin hobuse selga, aga kummik ei tulnud kaasa,” teatas Anette haledalt. „Äkki keegi aitaks? Ma ei taha eriti soki väel alla tulla.”
Mina olin kõige lähemal, nii et sikutasin kummiku mudast välja ja toppisin talle jalga. Ristisime platsi „platsiks, mis neelab kummikuid”.
Trenn oli paras mudamaadlus. Kui traavi tegime, kostis kõikjalt rütmiline plirts-plärts ja pori lendas igas suunas. Kes ette jäi, kattus pruuni kihiga.
„Muda pidi nahale hea olema,” kiitis Anette. „Aitab punnide vastu!”
„Hea, et meilt selle eest lisatasu ei küsita,” ütles Mari-Liis naerdes.
Me tüdrukutega tahaksime väga hakata trennis galoppi proovima. Oleme Aivolt mitu korda küsinud, millal me seda teha saame, ja ta ütleb alati, et vaatame. Tänagi küsis Anette:
„Aivo, millal me galoppi võime teha?”
„Täna küll mitte, kes teid pärast siit mudast välja tirib.”
„Kas sa arvad siis, et me kukume alla?”
„See on tõenäoline.”
See polnud just kuigi julgustav, aga lõpuks me pinnisime talt siiski välja lubaduse, et ta jälgib nüüd meid trennides hoolega ja vaatab, kas meie istakud on piisavalt kindlad. Pingutasime nüüd erilise hoolega, et poolistakus mitte loksuda – tahame ju tõestada, et oleme galopi tegemiseks valmis.
Minu galopivalmidus pandi aga juba täna ootamatult proovile. Kari oli seekord just platsi kõrval koplis. Enamasti on nad rahulikud, aga täna kippusid ringi kappama. Ühe korra sattusid nad mööda kihutama lausa platsi äärest ning Lulli, kellega rajal just samas suunas sõitsin, otsustas, et liitub selle kihutusjooksuga, olgugi et seespool aeda. Ta hakkas kimama, alguses hästi kiires traavis ja siis läks lausa galopile. See oli esialgu üsna jube ja ma loksusin päris kõvasti.
Ma ei tohi kukkuda, mõtlesin paaniliselt. Mitte sinna mudasse teistele naeruks, mitte täna! Muidu Aivo ei lasegi meil galoppi õppima hakata. Klammerdusin kümne küünega Lulli lakka, ratsmed kukkusid vist hoopis käest.
„Võta hobune tagasi!” hüüdis Aivo. „Ära lase kihutama!”
Ta tuli kiiresti meie suunas ja hüüdis Lullile: „Saaammmuuu!”
Lulli ei jäänud küll sammule, kuid ei tõstnud ka enam tempot ja ma suutsin ennast nii palju koguda, et võtsin poolistaku, sain ratsmed jälle korralikult kätte ning isegi nautisin paar hetke galoppi. Siis sain Lulli traavile ja sammule.
Kui sõitsin poistest mööda, endal süda alles ootamatu närvikõdi pärast tagumas, ütles Andres:
„Tubli, Johanna! Ma võitsin tänu sulle praegu pudeli Cocat – vedasime Sassiga kihla, kas sa jääd selga või lendad mutta.”
„Ma olen väga liigutatud, et sa hindasid minu võimeid nii kõrgelt,” kostsin muiates.
Kosmeetilisest mudavannist ma siiski täielikult ei pääsenud. See juhtus siis, kui olime kambakesi teel tagasi bussipeatusse. Vihma oli jälle sadama hakanud ning oli üsna pime, nii et ma ei näinud salakavalat poriauku, mis tee peal varitses. Astusin plärtsti sinna sisse ja jalg sõitis alt minema. Et kukkumisest pääseda, haarasin kinni enda kõrval kõndivast Eliisist, kes aga kaotas libedal pinnal samuti tasakaalu ja nii me kukkusime mõlemad käpuli pori sisse.
„Me aitaksime teid püsti, aga te olete liiga mudased,” teatasid poisid.
„Keegi polegi arvanud, et te olete džentelmenid,” ütlesin mina ennast püsti ajades. Küll me kunagi neile irvhammastele tagasi teeme.
Ma väga loodan, et kuna ma täna trennis hobuse seljast alla ei sadanud, siis ehk lubab Aivo meil peagi galoppi harjutama hakata. Ehkki mul oli esmalt üsna kõhe tunne, kui Lulli läks kihutama, siis nüüd tagantjärele mõeldes paistab mulle, et see kiire galopp oli hästi vägev ja mõnus, ning teeksin seda iga kell veel. Teised tüdrukud ootavad ka põnevusega galopitrenne. Poisid muidugi ei jäta ka juhust kasutamata, kui avaneb võimalus meie ees kiidelda, kui lahe on galoppi teha ja hüpata.
Reedel, 16.10
Tänane ratsutamine oli tõeline tsirkus. Aivol oli tegemist ja ta palus Andresel, Oliveril ning Sassil meile trenni anda. Kohe, kui tüdrukutega sellest kuulsime, panime vaimu valmis lõputuks nöökimiseks ja pilamiseks, ja ega me ei eksinud.
Sain jälle Lulli. Hobuste valmispanemisel midagi erilist ei juhtunud ja me läksime platsile. Poisid seadsid end ühe takistuse peal mugavalt sisse.
„Nii, tüdrukud, täna saate ükskord ometi korralikku trenni,” ütles Andres kavala muigega. „Palun võtke üksteise kõrvale rivisse.”
Pärast mõningat sebimist saime oma hobused ritta ja jäime kuulekalt ootama.
„Tavaliselt alustate te trenni hobuste soojaks sõitmisega, aga täna teete kõigepealt ise soojendust. Alustuseks paluks kümme kõhulihast.”
Ta näitas kaksiratsi takistusel istudes, kuidas seda teha tuleb. Ausalt öeldes nõudis täitsa suurt julgust ja usaldust ennast hobuse seljas istudes selili lasta, et siis jälle istuma tõusta. Õnneks on trennihobused väga rahulikud ja peale