kaasa võtma, ja võib-olla tulevad nad just sel ajal tagasi ja vaatavad, et ma olen koos asjadega kadunud. Siis meenus mulle, et mul on ju telefonis Marko number sellest ajast, kui ta mulle helistas, et õppimise kohta küsida. Kas see paistaks imelikuna, kui ma talle nüüd ise helistaksin? Ega ma ju niisama ei helistaks, vaid lihtsalt selleks, et uurida, kaua neil veel läheb, sest mina olin omadega valmis. Võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin ta numbri. Ilmselt ta ei kuulnud telefonihelinat, igatahes ei võtnud ta vastu. Nii ma siis istusin ja ootasin kannatamatult, et nad juba tuleksid.
Kell oli veerand üheksa läbi, kui nad lõpuks omavahel rääkides ja naerdes kohale lonkisid.
„Valmis, eks?” küsis Marko.
Ulatasin talle kokkuvõtte.
„Super.” Ta pöördus teiste poole: „Läki paljundama. Mu onu teeb ära.” Ja mulle ütles: „Homseni siis. Täna enam midagi muud ei jõua ette võtta kahjuks.”
Siis nad võtsid oma töövihikud ja mu kokkuvõtte ning läksid.
Olin pisarateni solvunud. Kas nad tõesti arvavad, et ma käin seal niisama nende kodutööde tegemist nautimas? See, et ma hästi õpin, ei tähenda ju, et mu elu ainus eesmärk on koolitöid teha. Tegelikult oleksin sada korda parema meelega lihtsalt Marko kambaga koos väljas käinud ja igaüks oleks võinud oma kodutööd ise ära teha. Aga kuna nad niimoodi palusid, siis ma lootsin saada nende heakskiitu ning sellepärast tulingi neile vastu. Aga nemad!
Tulin sealt tulema. Praegugi veel, kui ma seda kõike kirjutan, on raske pisaraid tagasi hoida. Kuidas nad küll niimoodi alatult teisi ära kasutavad?! Sellega on lõpp, enam ma sinna ei lähe. Vaadaku ise, kuidas oma kodutööd tehtud saavad.
Neljapäeval, 10.09
Pärastlõunal
Kogu päeva põrnitsesin Markot ja ta sõpru pahaselt altkulmu ja kui mõni neist minust lähedalt möödus, keerasin selja. Olime Eliisiga ninapidi koos ja nii polnud poppide ignoreerimine üldse raske. Tuleb muidugi tunnistada, et popid ei teinud sellest eriti välja. Võib-olla nad ei märganudki. See oli rohkem minu isiklik projekt.
Kui aga pärast tundide lõppu tuli Marko ja ütles nagu muuseas: „Õhtuni!”, vastasin mina:
„Ei, ma ei tule.”
Marko näis üllatunud.
„Ega sa ometi sellepärast pahane pole, et me ei jõudnud eile midagi koos teha? Vaata, me kohtasime ühtesid sõpru ja ei saanud õigel ajal tulema. Tule ikka. Mis me ilma sinuta peale hakkame?”
Teete ise oma kodutöid, kähvasin mõttes. Marko vaatas, et ma ei vastanud, ja ütles:
„Luban sulle, et enam nii ei juhtu. Homseks polegi eriti palju õppida, nii et saame kindlasti midagi ette võtta. Tule ikka, mõmmike.”
„Hea küll siis.” Ma lihtsalt ei suutnud jälle „ei” öelda. Ja ta ütles mulle „mõmmike”. Äkki ma ikka meeldin talle? Lähen proovin veel see üks kord.
Hilisõhtul
Kui kohale jõudsin, olid minu üllatuseks teised juba seal. Nad palusid mult ainult inka vihikut ja kirjutasid sealt ise maha, nii et mina ei pidanudki nende eest midagi ära tegema. Ja siis – jehuu! – tegi Marko ettepaneku kõik koos kinno minna. Kell seitse tuli mingi noortekomöödia.
Muidugi läksin hea meelega kaasa. Helistasin lihtsalt koju ja ütlesin, et lähen sõpradega kinno ja tulen hiljem. Mu vanematel polnud selle vastu midagi. Ema ütles vaid, et kui hilja peale jään, peaksin takso võtma.
Läksimegi siis kinno. Enne seanssi sattusime Biancaga koos vetsu.
„Sa ära loodagi Markoga mingit liini ajada,” ütles Bianca. „Markole meeldib Leana.”
Kehitasin üksnes õlgu. Mida ma olekski osanud öelda? Eks Marko peab ise otsustama, kes talle meeldib. Mina ju tulin ainult sellepärast, et Marko mind kutsus.
Saalis istusime nii, et minust vasakul oli Bianca ja paremal Marko, kelle kõrval omakorda istus Leana. Mingil hetkel keset filmi nägin ekraani valguses, et Marko ja Leana suudlevad. Nad tegid seda ikka väga pikalt. Tundsin end üsna ebamugavalt. Nüüd oli kindel, et Marko ei kutsu mind sellepärast välja, et ma talle meeldiksin. Tundsin väikest pettumusetorget. Aga võib-olla meeldin talle kui sõber, mõtlesin ma seejärel. Mis siis ikka, see on siiski parem kui mitte midagi. Püüdsin oma pilku kinoekraanil hoida, aga mul oli nüüd üsna raske keskenduda, sest tajusin kogu aeg, et mu kõrval toimub mingi kabistamine. Päris piinlik oli. Pärastpoole aga suutsin jälle filmile keskenduda ja tegin näo, et ei märganud enda kõrval toimuvast midagi.
Kui film lõppes, olid Bianca ja Leana kuidagi parastavate nägudega, vähemalt mulle tundus nii. Marko aga käitus täiesti tavaliselt ja uuris isegi minult, kuidas mulle film meeldis.
„Väga meeldis,” ütlesin. „Ja sulle?”
„Ka meeldis,” ütles Marko üsna süütul ilmel. Teadagi miks! Leanal oli igatahes võidukas ilme.
Mul oli siiski hea meel, sest Marko oli minu suhtes sõbralikkust üles näidanud. Läksime laiali.
Reedel, 11.09
Täna tundsin end koolis täieõigusliku poppide seltskonna liikmena, sest olin ju eile nendega koos kinos käinud. Ma ei lasknud end eriti häirida sellest, et Bianca ja Leana ei teinud minust üldse välja ning ega teisedki ei tõtanud minuga suhtlema. Olin kindel, et õhtul teeme jälle midagi koos ja küll Marko võtab mu oma tiiva alla nagu eelmistel kordadel. Seekord on nädalavahetus ka ees, nii et mingit suuremat koolitööde vihtumist niikuinii ei tule.
Oleksin tahtnud, et Eliis oleks samuti meie seltskonnas, aga ta ütles, et talle tulevad sugulased külla ja täna õhtul ta niikuinii ei saaks, isegi kui Marko teda kutsuks. Ma siis lubasin uurida, kas järgmisel nädalal võiks Eliis ka meiega liituda.
Õhtul läksin jälle kaubamajja. Seekord sain ülesandeks teha kõigile ära harjutused esmaspäevase bioloogiatunni jaoks. Ma ei viitsinud üldse, aga lootsin, et kui sellega ühele poole saan, võime hakata reede õhtut tähistama.
Paraku ei läinud nii. Kui harjutused tehtud sain, ütles Marko:
„Sorry, Johanna, täna me ei saa sind kaasa võtta. Ühe mu sõbra juures on pidu ja ta ei tunne sind. Saad täna varem koju õppima.”
Nõudis tohutut pingutust mitte sealsamas nende ees pillima pista või bioloogiaõpikut Markole vastu vahtimist virutada. Mu kõrvades kohises ja sees keeras. Jah, tõepoolest oli mu ainus unistus pääseda kiiremini koju ninapidi õpikutesse, olen ju selline tuupur ja nohik, kes midagi muud elult ei tahagi! Illusioonid purunesid lõplikult. Ma olin lootnud, et kõigest hoolimata nad tahavad mind oma sõbraks, mis sest, et nad seda alati välja ei näita. Nüüd on aga selge, et nad vajasidki mind ainult kodutööde tegemiseks. Sama hästi oleksid nad võinud endale teenija palgata, aga muidugi olin mina parem variant – täiesti tasuta. Sellepärast nad teesklesidki sõprust, et ma tuleksin ja nende eest tööd ära teeksin. Milline tobu ma küll olen olnud! Alateadlikult ma ju tundsin kogu aeg, et nad pole mind omaks võtnud, aga ikka lootsin, et see juhtub, kui ainult Marko tahab. Ei ta tahtnud midagi muud kui mugavat elu.
Tulin pettunult ja õnnetuna koju ja siin ma nüüd olen, üksi oma päeviku ja ebameeldivate mõtetega. Kahju, et Eliisil on külalised, muidu kutsuks ta õue jalutama ja räägiks temaga. Me räägime ikka teineteisele igasugustest asjadest ja muredest ning enamasti saab sellest kergem.
Mul on täielikult kõrini sellise silmapaistmatu nohiku elust, keda igaüks võib ära kasutada, nagu heaks arvab! On seda siis tõesti nii palju tahetud, kui igatsen veidi sõprust ja poolehoidu? Nüüd ma igatahes tean, et poppide juurest mul seda otsida ei tasu. Nemad peavad mind ikka endast kehvemaks, ehkki mina, rumal, lootsin, et nad muudavad seda suhtumist, kui mind paremini tundma õpivad. Ma ei taha enam olla selline hale „nähtamatu”, kelle tunnetega mängitakse ja kes heidetakse kõrvale, kui teda enam vaja ei lähe! Kui ma vaid teaksin, kuidas seda kõike muuta!
Minu üllatuseks helistas just Eliis.
„Tsau,