järgnes tavaliselt torm. Evelil oli hea meel, et ta oli pärinud isa Markuse tasase iseloomu. Äkilise loomu ja temperamentse Hennaga võis ainult Markus läbi saada ja koos elada kolmkümmend viis aastat. Markus oli iseloomu poolest liiga laisk Hennale vastu hakkama ja tõelist mehesõna ütlema. Ta oli kõigega nõus, mida naine ette võttis. Ja väike söögikoht, Täpiliste Tasside kohvik, mis oli Henna idee krooni esimesel aastal, lõi läbi ka euro tulekuga. Henna oskas majandada, kuigi tegi kõike impulsiivselt.
Juuksed värvist puhtaks saanud, oli Henna rahul. Lillad triibud tema loomulikus punapeas sobisid oivaliselt kokku vast lõigatud juustega. Evelil on kätt ja silma.
„Tead, värvi mu küüned ka ära,” ütles Henna tütrele, häbelik noot hääles.
„Muidugi, emme! Millist värvi soovid?” oli Eveli rõõmsalt üllatunud ja avas külmkapi, kus seisis kümmekond väikest küünelakipudelit kanamunade vahel.
„Küünelakid külmkapis? Mispärast?”
„Et paremini säiliksid.”
„Seda trikki ma küll ei teadnud.”
„Millal sa viimati küüsi lakkisid?”
Henna mõtles: „Kooliajal ja pulmadeks, pärast ka veel mõni kord. Minu töö on ju selline, et ega lakk peal püsi.”
Eveli vaatas ema käsi. Lühikesed sakiliste äärtega küüned, jämedad näpud. Evelile meenus, et kunagi olid emal väikesed pehmed käed. Ta uuris ema karedat kätt ja küsis: „Miks sa kätekreemi ei tarvita?”
„Kohe tead, et ma ei tarvita?”
„Aga muidugi! Praegu on palju häid kätekreeme poes saadaval, osta mõni. Ja üldse võiksid sa kummikindaid kasutada.”
„Kummikindaid? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg käed märjad, magusad, soolased. Nõndaks Eveli. Ära aja mulle kärbseid pähe !”
„Tead, ma teen sulle maniküüri ja panen kunstküüned. Mul on kodus mitu komplekti, pikemaid, lühemaid. Teen su käed kauniks.”
„Ära jama, kuidas ma küll võltsküüntega…?”
„Pole hullu, harjud ära,” ja Eveli hakkas usinasti ema küüsi viilima.
Henna vaatas vaikides tütre entusiastlikku tegutsemist. „Las sahkerdab,” mõtles ta, „kui läks trumm, mingu ka pulgad.”
Pärast kunstküünte liimimist ja lakkimist omandasid Henna käed puhanud ja hoolitsetud ilme.
„Sa ära hoia sõrmi laiali, ole loomulik, unusta, et sul on kunstküüned,” õpetas tütar.
Henna proovis. „Kuidagi rasked tunduvad.”
„Küll harjud. Magad öö ära ja siis oled juba unustanud.”
„Aga kui kukuvad otsast ära, mis siis saab?”
Eveli puhkes naerma. „Sa ei hakka ju ometi seal rohima ega kartuleid koorima! Annan sulle igaks juhuks liimi kaasa.”
„Igaks juhuks? Oi, mida peab üks vanainimene läbi elama!”
„Jäta, sa pole mingi vana inimene! Täitsa särtsakas mutt! Kuule, emme, ära vaju ära! Tee rõõmsam ilme, naerata!”
Henna naerataski.
„Sul on väga kenad proteesid, oma hambad ei olnudki nii ilusad. Kas sa proteesiliimi ikka võtsid kaasa?”
„Muidugi võtsin. Nüüd on juba kaks liimi. Hammastele, küüntele. Classic Mini on ka kaasas.”
„Kuidas sul selle pissimisega on? Arvan, et sa pead ikka arsti juurde minema.”
„Ei lähe ma kuhugi! Mõni päev pole mähet vajagi, teine kord läheb mitu tükki. Ma lihtsalt ei jõua õigeks ajaks pissile ja kinni hoida ka ei saa. Vahel tunnen nii suurt pissihäda, aga tuleb vaid tilk.”
Eveli tahtis veel emaga vestelda, kuid Henna tundus väsinuna ja kellgi oli palju.
Hennal ei tulnud kohe und. Kuigi õhtu oli ööks saamas, häiris tänavalt kostuv linnasagin ja magamisasegi oli võõras.
Kell näitas teist tundi üle kesköö. Henna ohkas. Eveli pidi ta kell pool kuus üles ajama, et ema võiks duši all käia, korralikult süüa ja eks soengu tegemine võtab ka aeg. Õnneks lubas tütar ta autoga bussijaama viia.
„Hea, et siiski võtsin konjaki ja kommikarbi, kuigi Silver ei lubanud midagi kaasa tuua peale hea tuju,” mõtles Henna.
Hea tuju? Hennal polnud mingit tuju. Ei head ega halba. Ta oli kuidagi tülpinud ja kahetses Hiiumaale sõitu.
„Mida see taaskohtumine annab? Lahkusime noortena ja saame kokku vanadena. Milleks? Milleks oli Silveril vaja selle klassikokkutulekuga jännata, kõiki üles otsida üle Eestimaa? Oleme ju nagu laiali pudenenud riisiterad ja meid kokku saada üheks ühtlaseks pirukaks… Ei tea täpselt sedagi, kes tulevad. Kui Silverilt küsisin, vastas ta et see on üllatus. Üllatus. Mulle ei meeldi üllatused, pealegi nüüd, vanas eas. Kas ma neid klassikaaslasi üldse mäletangi? Ines, Hurme, Rami, Ivari, Suureke, Rahel…Kõikide nimed ei tulegi meelde…” mõtles Henna ja uinus.
Ta nägi unes, et seisis koolilaval ja pidi hakkama laulma, aga häält ei tulnud. Ta pingutas, kuid asjata. Orkestripoisid olid mänginud juba hulk aega, kuid tema, Henna, seisis nagu tola laval, hääleta. Ja siis nägi ta Inest. Ines naeris ja näitas näpuga tumma Henna poole. Varsti naersid kõik. Kogu saaal, isegi õpetaja Liiva naeris.
Henna ärkas oma hääle peale. Rõõmus jutt käis läbi südame, ta oli hääle tagasi saanud.
Köögist tungis tuppa kohvilõhna, raadiost kostis vaikne muusika. Henna ajas end püsti, vaatas küüsi. Kõik olid alles. Polnudki magades kadunud.
Tütar praadis mune ja sinki. „Kohe pesema, emmeke ja siis sööma. Ära sa pead pese,” kamandas Eveli.
Soe vesi andis virgust ja värskust. Henna kreemitas nägu ja istus sööma. Tõusev päike küttis kööki. Eveli lasi lillelise aknaruloo alla.
„Ilus ilm, sul on tore sõit ees,” lausus Eveli tassidesse kohvi juurde valades.
Henna ohkas.
„Varemalt sa ei ohanud,” mainis Eveli.
Henna surus ohke alla. „Küll sina ka ohkaksid, kui peaksid minema vanamooride kokkutulekule.”
Eveli purskas naerma. Tal oli ilus sillerdav naer nagu Hennalgi noorena.
V
Jete pidi valima, kas paastulaager või klassikokkutulek. Jete valis tütre pealekäimisel klassikokkutuleku.
„Mida sa seal paastutad, alles maikuus käisid ja mis sellest kasu on, ikkagi tulid liigsed kilod tagasi,” oli tütar Nele öelnud.
See oli tõsi.
„Sa ei toitu õigesti,” oli Nele pahandanud.
Jete teadis seda isegi.
Pensionile Jete ei jäänud. Ta oli eluaeg töötanud linnaäärses mööblipoes ja töötas edasi poole kohaga. Mida sa ikka kodus passid? Ka lisaraha kulus marjaks ära. Jete oli eluaeg kokkuhoidlikult elanud. Peale keskkooli mõne kuu pärast tütre sünnitanud ja aasta pärast Pärtlist lahku läinud, teadis ta raha tähtsust. Pärtli vanemad jätsid küll noortele Kolde puiesteele ühetoalise mugavustega korteri, mis oli ka ainus toetus. Jete ise kasvas isata ja teadis väga hästi, kui raske oli emal teda üksi kasvatada, koolitada. Jete ema suri mõned aastad peale tütretütre sündi ja nii ei olnud Jetel kellelegi enam loota. Hea, et Pärtel lahutuse järel korteri talle ja lapsele jättis, aga alimentidest võis nooruke ema vaid und näha. Jete ei palunudki Pärtlilt toetust. Uhkus ei lubanud. Nii ta elaski koos oma uhkuse ja tütrega kaheksateist aastat, kui Nele teatas ühel päeval, et on rase ja abiellub. Jete oli nõutu ja kurb. Kas kordub sama stsenaarium? Õnneks ei. Nele abikaasa oli viis aastat vanem, kindla töökohaga ja väga asjalik mees. Jete oli väimehega