asume asja juurde. Kõik siin laua taga olijad on omavahel kohtunud, välja arvatud Jevgeni Jemeljanov ja Maksim Reva, aga tutvustamine on meil juba sujuvalt toimunud. Nüüd annan sõna Vitali Vladimirovitšile.“
Vitali oli istunud laua otsa, vastavalt oma positsioonile, ja alustas koosolekut.
„Kõigile on teada, mis täna hommikul toimus. See oli etteaimatav, aga mitte sada protsenti kindel. Nüüd on ka kindel see, et vabatahtlikult aeda monumendi ümbert maha ei võeta. Samuti on kindel see, et kui me jõuliselt ei sekku, siis mingil hetkel sammas eemaldatakse Tõnismäelt. Mis on meie tänane eesmärk?“ Vitali pidas pausi ja vaatas kõigile otsa ning jätkas: „Meie eesmärk on tekitada jõuline protest ja tuua solvunud rahvamassid tänavatele. See aktsioon peab pühkima võimult istuva valitsuse ja viima uue meile sobiliku valitsuse võimule. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja hästi koordineeritud tegevust ja kõigilt osalistelt maksimaalset pingutust oma lõigu ülesannete täitmisel. Kuidas, Maksim, on teil asjad hommikupoolikul kulgenud?“
„Tegime peale arreteerimist pressiteate, anname telekanalitele intervjuusid. Praegugi on kolm inimest kohapeal täies valmiduses.” Maksim Reva kogus hetke mõtteid ja jätkas: „Saatsime hommikul kõigile meie andmebaasis olevatele e-aadressidele ülevaate öösel toimunust ja hetkeolukorrast. Lisasime üleskutse tulla kohe, kui võimalik, Tõnismäele meelt avaldama või päeva jooksul korrakski läbi lilli tooma. Palusime kaasa võtta sõbrad ja tuttavad.”
„Kuidas on olukord noorte ja meile sõbralike ettevõtjatega?” küsis Vitali.
„Noortega tegeleb meie Naši aktivist Mark Sirõk. Ta hakkas hommikul kohe kõnede ja SMS-ide kaudu kutsuma noori mõõduka tasu eest mälestusvalvesse. Ettevõtjatele on saadetud teateid meili teel ja osaga neist on ka telefonitsi räägitud. Kahjuks on vastukaja suhteliselt leige. Mõned on siiski saatnud töötajaid lilli tooma ja mõned ka pakilistest töökohustustest vabu inimesi Tõnismäele piketeerima.”
„Kutsuge enne tööpäeva lõppu inimesi veel kord Tõnismäele oma pahameelt väljendama, sest Eesti valitsus ei ole oma toiminguid haua rüvetamisel peatanud. Kui peaks juhtuma, et telgi püstitamine peaks peatatama, tuleb kutsuda inimesi sõnumiga takistama võimalikku tööde taastamist ja nõuda kohest piirdeaedade kõrvaldamist. Samas peate tungivalt nõudma korraliku käitumist, et mitte anda võimalust meeleavalduse laialiajamiseks enne õhtu saabumist. Jevgeni aitab oma meestega teil korda hoida seniks kuni vaja,” andis Vitali Maksim Revale lõpetuseks juhtnööre.
Jevgeni Jemeljanov sekkus dialoogi: „Ma saadan esialgu kaheksa inimest. Hiljem lisandub veel isikkoosseisu. Kui sa oled kohale jõudnud, tulevad nad sinu juurde ja sa näitad oma inimesi, kellega saab suhelda ning kes omakorda võivad nende poole abi saamiseks või muu info jagamiseks pöörduda. Tulen ise ka pärast koosolekut läbi ja siis lihvime ning kooskõlastame ühistegevuse detaile.”
„Taktika ja tegevuskava muutustest annan ma teada Jevgeni Arkadjevitšile. Sina, Maksim, kuulad tema juhtnööre ja annad oma inimestele käitumisjuhised edasi,” selgitas Vitali käsuliini toimimist.
„Selge, täiesti arusaadav, Vitali Vladimirovitš,” vastas Maksim Reva.
„Maksim, meil on vaja noori rohkem õhtuks välja saada. Lase oma Mark Sirõkil tegutseda koolidega. Võib olla on veel selliseid arvamusliidreid, kes saaksid minna koolidesse noori õhtuks Tõnismäele kutsuma. Lisaks patriootlikule retoorikale võiks vihjata, et seal pidi pulli saama ja hea odav viinapood on ka kõrval, keegi pidi välja tegema, need ja need on ka kindlasti kohal. Alkoholist loomulikult ei peaks telefonis rääkima. Kõige parem on, kui kooli juurde lähevad need, keda tuntakse. Helista Sirõkile ja lepi kohtumine kohe kokku. Aega on vähe: paari tunni pärast hakkavad koolitunnid lõppema ja pärast on tunduvalt raskem infot levitada.” Vitali lõpetas teema ja Maksim Reva väljus ruumist helistama.
„Läheme sihtgruppidega edasi,“ jätkas Vitali koosolekut. „Igor, sina saadad oma poiste kaudu sõnumi kuritegelikule maailmale. Las nad levitavad oma sõprade kaudu infot, et õhtul tasub linna peal olla. Mäsu puhkemisel on võimalik suuremas segaduses poode rüüstata ja paremat kaupa pihta panna.“
„Juba räägitud, poisid toimetavad. Tuleb uurida, kuidas neil on läinud ja paljudega nad rääkida on jõudnud,“ raporteeris Igor.
„Väga hea. Hoia kätt pulsil,“ kiitis Vitali Igorit.
Maksim Reva sisenes ruumi ja teatas: „Saan Sirõkiga 20 minuti pärast kokku.“
„Väga hea. Mine kohe kohtuma. Sind otseselt puudutavaid teemasid meil plaanis rohkem ei ole. Kui koosolekul tekkib mingit täiendavat infot sinu jaoks, siis JevgeniArkadjevitš valgustab sind selle koha pealt. Soovin jõudu ja vaadake, et te enne õhtut vinti üle ei keera,“ lõpetas Vitali jutu Maksimiga ja surus lahkumise puhul kätt.
„Järgmine sihtrühm on ohvritalled,“ jätkas Vitali koosolekut pöördumisega Andrei poole.
„Kui palju neid õnnestub täna õhtuks linna peale saada?“
„Hetkel tundub kuus kuni kaheksa inimest, aga lõplik arv selgub ikkagi alles õhtul,“ vastas Andrei.
„On sul nimekiri siin kaasas?“ küsis Vitali.
„Loomulikult,“ vastas Andrei ja avas enda ees laul lebava mapi ning ulatas sealt nimekirja Vitalile.
„Siin on kümme nime. Miks nii palju?“ küsis Vitali kerge üllatusega.
„Esimesed kuus on 95 protsenti kindlad, kaks järgmist 50–60 protsenti: pigem saame nad õhtuks välja, aga kindel olla ei saa. Viimased kaks tahaksid kindlasti osaleda, aga ei jõua arvatavasti õigeks ajaks Tallinna. Üks on hetkel Tartus, teine saabub kella üheksa paiku Helsingi laevalt.“
„Nii, vaatame, kes meil siin on.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja uuris süvenenult nimekirja. „Andrei Nikulin, 25-aastane, lukksepp, töötab laevaremonditehases. Ivan Kuzmin, 22-aastane laotööline. Svetlana Kalinina, 21-aastane üliõpilane, Pjotr Žuravljov, 22-aastane üliõpilane. Miks neil üks kontaktisik on?“
„Nad on noored armunud, abielluvad juunis. Kontaktisik on Žuravljovi kursusekaaslane. Kõik kolm õpivad Tallinnas Euroülikoolis,“ vastas Andrei Vitali küsimusele.
„See oleks ideaalne paar, noored Venemaa kodanikest üliõpilased, armunud ja kohe hakkavad perekonda looma. Siis astub vahele julm Eesti Politsei käsi. Nemad sobivad algetapil ideaalselt. Kui rahvas murrab politseiahelikust läbi aeda lammutama, või siis, kui politsei hakkab inimesi sambast kõrvale suruma. Ma arvan, et keegi võiks keset kähmlust, esmalt tüdrukule ja natuke hiljem poisile, raudtoruga pähe virutada. Tüdruku peab kindlalt kohapeal vagaseks tegema. Poisiga on nii ja naa, ideaalne, kui sureks pärast haiglas. Hoidke neid samba juures politseiaheliku lähedal, sest pärast linnas vandaalitsemise ajal ei ole neid mõistlik kasutada. Saate aru: tulevased intelligendid avaldavad õige asja pärast oma pahameelt, samas suudavad oma tundeid talitseda ega lähe linna peale märatsema.“
„Kes nendega tegeleb?“ küsis Andrei ning võttis mapist kaks kilemappi isikute piltide ja täpsemate andmetega.
„Jevgeni rühm,“ vastas Vitali, „Anna paberid talle. Oota, näita mulle perekonna matmisplatside asukohad.“
„Ma võin kohe öelda. Need on väga head: Tallinna Siselinna Kalmistu ja Jõhvi surnuaed,“ vastas Andrei Batjuk kiiresti.
„Sobib tõesti hästi. Siit on vajadusel võimalik kergesti jätkuüritusi organiseerida,“ nõustus Vitali Andreiga rahulolevalt ja uuris nimekirja edasi. „Sergei Karpov, 24 aastat vana, töötab IT-ettevõtes, arvutite hooldaja. Dimitri Ganin, 20-aastane, töötab ehitusel. Pavel Frolov, 24-aastane, ka ehitaja. Stepan Rjazanov, 21-aastane kinnisvara hooldusfirma tehnik. Viimased kaks on 23-aastane ehitaja ja 18-aastane kutsekooli õpilane. Viimasele kahele ei keskenduks, kui tulevad, siis tulevad. Jagame ülejäänud pooleks. Pooled lähevad loosi samba juures ja ülejäänud hiljem linna peal, kui politseil peaks õnnestuma meid Pronkssõduri juurest eemale suruda. See on minu arvates üsna tõenäoline.“
„Mul ei ole nii palju mehi, et kõigile pidevalt oma mees kõrvale panna,“ protesteeris