paljutõotav. Juhatuse esimees tundis tõsist huvi uudse IT-lahenduse vastu, mis võimaldas vältida seni esinenud vigu ja käidelda andmeid varasemast mugavamalt ja paindlikumalt. Eriti meeldis sadamajuhile interneti-põhisus, mille abil võisid nii töötajad kui kliendid asjadega kursis olla ükskõik kus maailma otsas.
Nüüd suundusid Tarmo ja Peeter Tallinna Sadama IT-juhi Pavel Sidorovi jutule, et rääkida edasise koostöö tehnilisest küljest. Nende tulekust oli Sidorovile ette teatatud ja mehed arutasid, kuidas algavat vestlust üles ehitada. Aega neil oli, sest sadama territooriumil tuli jalutada peaaegu kilomeetri jagu.
Sidorovi kabineti leidmine läks lihtsalt, sest teed oli juhatatud suurepäraselt. Nii astusidki Tarmo ja Peeter kabineti, kus Sidorov neid vene keeles tervitas.
„Mulle helistati, et te tulete. Võtke istet. Ma räägin teiega vene keeles, sest see sobib mulle rohkem. Nii, asume asja juurde. Millist kirstu te soovite? Kas tammepuust, tinakirstu või seda klassikalist kroogitud hallide tuttidega nurkades.“
Pärast hetkelist kohmetust vastas Peeter „Me ei tulnud siia kirstuäri ajama. Meie tegeleme infotehnoloogiaga.“
Pavel Sidorov naeratas laialt ja ütles: „Tõsi või? Olete ikka kindlad? Nojah, siis olete küll natuke vales kohas. Meil on infotehnoloogiaga kõik korras ja raudselt kontrolli all. Noh, aga kuna ma ise ka infotehnoloogiaga tegelen, siis mulle see teema pakub natuke huvi ka. Mul on viis minutit aega, sest pean Igoriga kokku saama. Saate aru, tähtis jutt vaja rääkida.“
Tarmo vihastas ja läks näost punaseks. „ Ma saan aru, et siin vestlemine meie plaanidest ja ettepanekutest on mõttetu aja raiskamine.“
„Jah, ma just ütlesin, et IT-ga on meil kõik korras ja raudselt kontrolli all. Kui te ametit vahetate, näiteks hakkate puutööga tegelema, siis võib olla õnnestub teil midagi mulle maha müüa. Seniks, poisid, meeldivat kevadist õhtupoolikut.“
Tarmo ja Peeter lahkusid Pavel Sidorovi kabinetist.
„No kurat, sellist ülbust ma ei ole varem kohanud,“ ütles Tarmo.
„Tallinna Sadam AS on sajaprotsendiliselt Eesti riigile kuuluv ettevõte. Ma ei saa aru, mis siin Eesti riigis toimub,“ lisas Peeter.
„Kuule lähme Hella Hunti, teeme paar kannu õlut ja arutame asja. Mul võttis see asi silme eest mustaks”.
Tarmo ja Peeter suundusidki Hella Hundi poole.
Tarmo Saan ja Peeter Viljaste olid vanuselt kolmekümnendates aastates ettevõtjad, kes olid oma väikeste äridega alustanud üsna kohe pärast taasiseseisvumist. Neil oli üheksakümnendate alguse metsiku ja kohati jõhkra kapitalismi aegade kogemus, nad olid kokku puutunud nii kantpeade kui katusepakkujatega. Seda enam hämmastas neid selline käitumine aastal 2003, Tallinna Sadamas. Aeg oleks nagu kümme aastat tagasi pööratud. Eriti taustal, kus elu voolas küllaltki turvaliselt, ärisuhted olid omandanud tsiviliseeritud vormid ja välja olid kujunenud head äritavad.
Hella Hunti sisenedes nägid nad kohe ühe laua taga istumas vana tuttavat Teet Soonikut. Teet oli samuti IT-mees, kellega ei olnud neil otseseid ärilisi ristumisi ega konkurentsi. Seetõttu sai temaga vabalt ja mõnusalt õllelauas juttu puhuda.
Teet viipas sisenejatele ja kutsus neid oma lauda: „Kui te siia kahekesi mingit sala- või mesijuttu ajama ei tulnud, siis võite kampa lüüa. Ei mäletagi, millal teiega viimati näost näkku juttu sai ajada.“
Tarmo ja Peeter võtsid õlled ja istusid Teedu lauda. „Noh mehed,“ ütles Teet„ te ei paista just seda nägu välja, et tulite uue suure lepingu allakirjutamist tähistama. Teisipidi, ega teid tavaliselt enne kella viit õlut joomas ei näe.“
„Sul on õigus, tavaliselt võtame me sellel kellaajal kontoris päevalt viimast.“ ütles Tarmo. „Meil oli täna huvitav ärikogemus, mis tekitas suhu kerge sitamaitse. See tahab välja loputamist.“
Tarmo ja Peeter rääkisid Teedule, mis juhtus nendega Tallinna Sadam AS-is.
Teet muigas murelikult ja ütles: „Te ei ole ainukesed, kes kummaliste asjadega Eesti riigis kokku puutunud. Minu kogemus ei ole nii jõhker, aga piisavalt kummaline, et sellest teilegi rääkida.“
„No räägi siis juba kohe ära, vaevalt see oluliselt tuju kehvemaks muudab,“ ütles virilalt naeratades Peeter.
„See oli kunagi aastavahetuse paiku, kui mulle helistas üks tuttav, kes palus mul osaleda side ja arvutivõrgu turvaauditi tegemisel. Ta seletas, et neil on seal lepingu jätkamisega probleeme. Nad jagavad teenuse pakkumist ühe teise firmaga, kes tema arvates on enam kui kahtlane. Samas oli ettevõttesse tööle võetud uus juhatus ja see ei saanud probleemist üldse aru ega teadnud eelnevat ajalugu. Tegelikult oli asi nii, et minu tuttav arendas ja hooldas tarkvarateenuseid peaserveris, teine firma hooldas riistvara ja arvutivõrku, sealhulgas ka personaalarvutite tarkvara. Nüüd üritasid mu tuttava konkurendid kõik teenused enda kätte saada. Tundus nagu tavaline firmade vaheline kemplemine magusa kliendi ümber, aga asi osutus lähemal vaatlemisel tunduvalt keerulisemaks. Kasutatav tarkvara ja arendus oli neil väga kõrgel tasemel. Arhitektuurilt hästi üles ehitatud, interneti-põhised tellimused ja raportid, mobiilsed töökohad pihuarvutitel, liikuvate objektide GPS-põhine reaalajas jälgimise ja arhiveerimise süsteem. Nagu aru saate, ei suuda Eestis eriti palju IT- ettevõtted sellist laia teenuste tervikpaketti pakkuda.“
„Ma juba aiman, kes see tuttav on. Meie kõige suurem ja otsesem konkurent.“ ütles Tarmo.
„Täpselt nii ongi, aga selle üle rõõmustada, et äkki saab punti kolmandaks konkureerima minna, on teil ilmselt vara. Kuulake edasi. Viisin selle auditi seal läbi ja leidsin üht-teist põnevat. Sidesüsteemist leidsin mahtuvuse alusel hulgaliselt juhtmeid, mis viisid ei tea kuhu. Ühesõnaga, tulemused viitasid kas ajuvabale tööle või minu arvates pigem pealtkuulamissüsteemile. Mingeid konkreetseid seadmeid ma ei leidnud. Huvitavam oli arvutivõrk. Kõigis arvutites oli täielik remote süsteem ja keyloggerid.“
„Kuule, mõni loll laseb ise vabatahtlikult oma arvutid igasugu nuhke täis toppida,“ ütles Peeter.
„Selles ettevõttes peaks asjad natuke teisiti olema, aga jah, osaliselt on tegemist vabatahtliku lubamisega. Neil oli lubatud paigaldada tarkvara kaugjuhtimisel arvutite hooldamiseks, et hooldus oleks võimalikult kiire ja efektiivne. Sul, Peeter, on õigus, nad ei saanud päris täpselt aru, mis selline tark-vara endaga kaasa toob. Siit tuleb, poisid, teile järgmine küsimus: mis laadi ja mis valdkonna ettevõttega on tegemist?“ küsis Teet.
„Sinu retoorikat ja nägu vaadates tundub, et tegu on riigiasutuse või riigi omanduses ettevõttega,“ arvas Peeter.
Tarmo lisas: „Äkki midagi merenduse valdkonnast. Ma küll ühtegi riigi omanduses olevat sadamat peale Tallinna Sadama hetkel ei tea.“
Teet naeratas laialt ja ütles: „Poisid, peaaegu bingo. Tegemist on sajaprotsendiliselt riigile kuuluva äriühinguga ja valdkond merendus-laevandus on ka õige. Aga sadam see ei ole.“
„Eesti Loots,“ hüüatas Tarmo.
„Pihtas-põhjas,“ vastas Teet. „Nagu näete, riigi süsteemides on probleeme. See lugu läks veel edasi ja jõudis mõned päevad tagasi lõpplahenduseni. Mu tuttav oli mures sellepärast, et seda kaugjuhtimisel arvuti hooldussüsteemi ei kasutatud ainult sihtotstarbeliselt. Ilmselt varastati paroolid ja käidi nendega infosüsteemissees. Ma ei imesta, kui nad käisid ka raamatupidamisdokumente muutmas. Mu tuttava hooldusmees pani pidevalt tähele, kuidas ühe juhtiva spetsialisti parooliga käidi alatasa infosüsteemis. Ilmselt arvati, et kuna spetsialist oli vanem mees ja mitte kõige kindlam arvuti kasutamisel, siis ta mõtleb, et puterdab ise. Nimelt oli süsteem nii üles ehitatud, et kui sama kasutaja logib teist korda süsteemi, siis eelmine logimiskoht visatakse süsteemist välja. See vaene mees oli pidevalt hädas, et tema arvuti ei püsi süsteemis sees. Õhtul pärast tööd oleks nad võinud ju rahulikult vaadata päeva aruandeid nii, et keegi poleks aru saanud. Aga nemad külastasid süsteemi vähemalt korra tunni aja jooksul.“
„Siin ei ole tegemist enam lihtsalt sportliku huviga konkurendi infosüsteemi vastu,“ arvas Tarmo, tõsise näoga.
„Mis