politsei vastutegevust killustada. Pärast Woodstocki tuleb kõik vanalinna suunata. Mõned võiksid möödaminnes ka Estonia teatri aknad sisse visata.“ Vitali pidas pausi ja jätkas: „Annan teie käsutusse kolm rollerimeest, kes teavitavad ümbruskonnas toimuvast ja toovad vajadusel bensiinijaamast Molotovi kokteili toorainet. Esialgu kõik. Kas on küsimusi?“
Jevgeni Jemeljanovil ja Igor Mogilnõil küsimusi polnud ja nad läksid liikvele.
Igor andis poistele juhised ja minuti pärast olid nad kino Kosmos ühistranspordi peatuses, kuhu oli kogunenud umbes kolmkümmend noorukit. Nad lammutasid peatuse istepingi ja viskasid tükid R-Kioski pihta. Dmitri võttis pingilaua ning lõi selle läbi kioski akna ja kaitsevõrede.
Kõrval seisnud Oleg virutas jalaga kioski aknasse ja karjus: „Täna on kõik meie oma! Tasuta! Võtke, vennad!“
Dmitri kangutas kaitsevõresse sellise augu, kust käsi lahedalt läbi mahtus ja tõmbas laua välja. Kohe leidus üks käsi, mis maiustuste järele küünitas.
Dmitri ulatas laua ühele tugevama kehaehitusega noormehele ja ütles: „Raiu endale ja teistele vajalikku kohta auk.“
Noormees läks oma auku raiuma suitsupakkide lähedusse. Teisigi noori tuli käepäraste vahenditega kioski lõhkuma.
Siis kostis Tõnismäe tänava otsast hüüe: „Linn on täna meie! Võtke seda, mida süda igatseb! Andsip maksab kinni.“
Loetud sekundite pärast lendasid sisse esimesed kaks akent teisel pool tänavat. Rünnati lõngakauplust ja riidepoodi.
Mõni hetk hiljem tormas kohtumispaigast mööda kümnepealine kamp, mis suundus kino Kosmos juurde. Teel ühines nendega veel sihitult töllerdavaid noori ja peagi lendasid kivid kino akendesse.
Tarmo Kruusimäe hüüdnimega Kojamees oli Woodstockis tööl ja tegi selle õhtu viimaseid toite. Kell oli kolmveerand üksteist ja köögi sulgemiseni oli jäänud viisteist minutit. Ta oli terve õhtu, nii palju kui töö võimaldas, jälginud internetist linnas toimuvat. Kõik viitas sellele, et halvim stsenaarium oli käivitunud ja ilmselt ei jää ka Woodstock mässust puutumata.
Mõned minutid tagasi helistas Tarmole abikaasa ja küsis, kuidas olukord on. See polnud esimene kõne. Ta kartis ja ütles, et tuleb talle autoga vastu. Tarmo keelitas naist koju jääma ja olema lastega. Lisades, et ärgu muretsegu, tuleb viimase bussiga.
Tarmo telefon helises. Helistajaks oli üks sõber. „Tere Kojamees. Oled sa tööl?“
„Olen,“ vastas Tarmo.
„Pikalt ei räägi. Varsti rünnatakse Woodstocki. Tulin just St. Patrickust välja, sest seal läks üsna hullumajaks. Mõned aknad on sees ja kaootiliselt loobitakse igasugu kättejuhtuva kraamiga. Tegelikult loobitakse kõiki aknaid ja ärisid. Lipsasin ühel rahulikumal hetkel välja ja tulin Vabaduse väljaku poole. Praegu seisab Palace’i kõrval üks kamp, kes agiteerib rahvast Woodstocki natse peksma minema. Kõige tipuks jagab mingi vend riidest kotist väikeseid raudkange välja. Rünnak on organiseeritud ja on vaid aja küsimus, millal nad täpselt ründavad. Ole kõva. Ma lõpetan, sest eesti keeles rääkimine ei ole siin eriti tervislik tegevus.“
Kõne lõppes. Küllap hakkas keegi kahtlustama, kas tegu pole mitte eestlasega. Tarmo saatis just valminud prae köögist liftiga ülesse ja läks ise tagauksest välja maad kuulama.
Hoovi astudes kuulis Tarmo pidevat ja metsikut klirinat ning lõhkumist. Woodstockil ja Westmanni Äril on ühine sisehoov. Sama oli kuulda ka tänavalt. Õhus lendas helikopter. Mitte ühtegi politseisireeni.
Selge pilt, mõtles Tarmo, täna jääb köök koristamata. Ta sulgeb hooviukse ja jookseb üles baari. Baariruumi jõudes hüüab ta üle saali: „Meid rünnatakse, kohe. Kõik tellimused on tühistatud. Baari külastajatel on kaks võimalust: kas lähete kohe koju või jääte baari kaitsma.“
Oli tunda, et inimesi valdas paanika. Enamik külastajaid tardus paigale ja kostsid küsimused, mis edasi saab. Tundus, et ei olnud palju julgeid, kes oleks otsustanud kohe koju minna, sest linn oli hullunud ja joobes vene kaake täis. Samas, baari jäämine ei tõotanud ka midagi head.
„Kes on valmis baari kaitsma, andku käega märku,“ esitas Tarmo üleskutse. Tõusis kümmekond kätt.
„Selge. Kes ei jää, kohe koju. Paar meest uksele luuresse. Tõstke prügikastid ja lillepotid sisse, need on esimesed asjad, mis akendesse visatakse. Ma tulen kohe tagasi.“ Tarmo seadis minekule, kuid enne keldrisse laskumist ütles baaridaamile: „Pane tuled kustu!“
Ta tormas alla, nööris metalltugevdustega Dr. Martensi saapad jalga, tõmbas jope selga ning haaras oma laste pesapallikurika, mille oli Venemaalt mänguasjade poest ostnud. Lisaks pani ta kaks 30-liitrist potti pliidile veega keema. See oli vana hea nipp juba ristirüütlite aegadest. Lõpuks haaras ta veel kaks kasti klaastaarat kaasa ja jooksis üles tagasi.
Üles jõudes hindas Tarmo olukorda. Baari oli jäänud umbes viisteist inimest. Osa neist olid nooremapoolsed punkarid, veel paar keskeale lähenevat tüüpi, paar naisterahvast ja lisaks kaks baaridaami. Kaks meest olid väljas valves, ülejäänud liikusid sees organiseerimatult ringi. Endiselt oli tunda paanikat ja peataolekut.
Tarmo helistas oma tuttavale politseinikule, kellega ta oli teinud koostööd MTÜ Jalgpallihaigla raames, et ennetada võimalike rahutusi staadionidel.
„Tere, mul on kindlad andmed, et kohe hakatakse Woodstocki ründama. Rünnak on organiseeritud ja praegu jagatakse Palace’i juures raudkange. See ei tule mingi St. Patricku või teiste ümbruskonna baaride suvaline ründamine,“ andis Tarmo kiiresti info edasi.
Teisest otsast tuli samuti kiire vastus: „Oleme selle ohuga kursis, aga kahjuks ei ole meil kedagi saata. Parajasti rünnatakse ka riiklikke objekte ja kaitsetaktika ei võimalda kedagi teile saata.“
„Et me oleme tänavalt evakueerinud šokis ja ebaadekvaatsed inimesed, siis me rakendame Põhiseaduse paragrahvi 54 ja asume kaitselahingusse, kasutades selleks klaastaarat. Ootame politseijõudude saabumist, sest meie inimressurss on piiratud. Meid on umbes viisteist meest,“ teatas Tarmo oma edasistest plaanidest.
„Pidage vastu. Säästke inimeste elu ja tervist nii palju kui võimalik. Esimesel võimalusel saadame abi.“
Tarmo hakkas organiseerima kaitset. Väljas valves olevad mehed olid kaitseliitlased ja võis uskuda, et nende tegevus on adekvaatne. Kolmas Kaitseliidu taustaga mees vaatas ruumides ringi. Ta oli esimesest šokist üle saanud ja vaatas üle barrikadeerimise võimalusi. Ülejäänute liikumine oli endiselt kaootiline. Tarmo vedas taarakastid ukse juurde ja andis baaridaamidele käsu korjata kokku kõik letialune tühi taara.
Siis pöördus ta baaris olijate poole: „Nii, võitlejad, meil on järgmine sõjaplaan. Kõigepealt läheme välja ja üritame vandid baarist kaugemal hoida. Ma määran joone, kust me kedagi kaugemale ei lase. Kui ma ütlen, siis anname klaastaraga tuld. Anda tuleb täiest jõust ja näo piirkonda. Juhul, kui me ei suuda positsioone hoida, annan märku taandumiseks ning me sulgume baari. Baaris teeme laudadest barrikaadid. See käib jälle minu käsu peale. Praegu me neid veel ei tee, sest klaaside purustamine võtab ka aega. Laudade rea teeme siia liinile.“ Tarmo näitas käega joone, kuhu barrikaadid püstitada. „Nüüd läheme kõik välja,“ lõpetas Tarmo lühikese kaitsetaktika lahti seletamise.
Valves olijad ei olnud veel mingist tegevusest märku andnud, kuid nüüd avas üks mees ukse ja hüüdis: „Mingi karjuv jõuk on tekkinud tänava Vabaduse väljaku poolsesse otsa.“
„Mehed, minek, naised jäävad tuppa,“ andis Tarmo korralduse ja liikus esimeste seas tänavale.
Tänava otsast lähenes karjuv rahvamass. Neid oli vähemalt viiskümmend inimest ja nad olid väga agressiivselt meelestatud. Kostsid räiged, erinevate venekeelsete roppustega vürtsitatud hüüdlaused stiilis: „Lööme teid, fašiste, maha nagu koerapoegi! Surm fašistidele! Kohe saate näha, kes siin on peremehed!.“ Osal ründajatest olid käes kangid, teistel kivid.
Varsti lendasidki esimesed kivid. Tarmo hoidis kaitsjaid vaos: „Vara veel, las tulevad ligemale.“
Massi