Hõhõhõ! Es jõwwa ju! (Tormab minema).
Ööpik (lipakaid Käo kätte wiies). Siin Tartu ja Tallinna tarkus!
Lõoke (nõndasama). Siin Pärnu, Wiljandi ja Narwa natuke!
Kägu. Ja siin Riia riismed. Säh, Lõoke, muuda nad meie erasõnumiteks ümber; seda kunsti sa oskad.
Lõoke. Mhmh, jah!
Kägu. Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Poiss (tormab sisse). Trükikoda palub kodumaad.
Kägu. Säh! Kahma kätte ja kao!
Poiss. Hõhõhõ! Ku pallu! (Walab minema).
Kägu. Ja nüüd meie omad algupärased uuemad sõnumid. Mu härrad, kes teist teab ühe hää uuema sõnume? Pudel Saku ubinaali auupalgaks, kelle uuem sõnum kõige uuem on! Pidage silmas, uuemad sõnumid peawad hästi uued olema, tuliuued, mäherdusi weel kellegile teisele enne meelde ei ole tulnud, aga – ometi ka niisugused, et neid keegi waleks tunnistada ei wõi, ja et neid tagajärele tarwis õiendada ei ole. Mõistate, mu härrad?
Ööpikja Lõoke. Mhmh! Jah !
Ööpik (lugemise wiisil). „Suure-Jaani kihelkonnas on üks poiss püssi lahti lasknud !”
Kägu. Hüwa! Muutke: „püssi lõhki lasknud,” ja lisage juure: „ettewaatust tuleriistadega!”
Lõoke (lugemise wiisil). „Tartus on üks üliõpilane ära surnud!”
Kägu. Hüwa! Muutke: „Tartus on üks üliõpilane äkki ära surnud. Õhtul enne seda oli ta weel rõõmsasti sõprade seltsis konwendi korteris õlut joonud.” Ja lisage juure: „ah see joomine, see joomine!” Siis meeldib see karskusemeestele.
Ööpik (lugemise wiisil). ,,Wiljandis on minewal nädalal hullu koera nähtud!”
Kägu. Hüwa! Jätke „minewal nädalal” wälja, muidu on sõnum juba wana. Ja lisage juure: „hoolsal politseil on korda läinud tigedat looma kohe kahjutaks teha.” – Muidu jääwad Wiljandi mehed rahutuks ja – on sünnis walitsuse organisid igal ajal kiites nimetada.
Poiss (tormab sisse). Trükikoda palub politikat!
Kägu. Siin! Lase jalga !
Poiss. (Walab minema). Hõhõhõ! Täämpe lääb leht lõhki!
Ööpik. Tadiramp, tadiramp…
Kägu. Sst! Siin tadiramptitan mina! Kuulge mu enese uuemat sõnumit, mu härrad! Ma leian, teie uuemad sõnumid on wähe wäärt, pidin neid kõiki parandama. Ma olen sellepärast otsuseks teinud auupalgaks määratud ubinaali ise ära juua. Olete nõuus, mu härrad?
Ööpik ja Lõoke (nukralt). Mhmh! Jah!
Kägu. Rõõmustab mind. et ühel meelel oleme, nagu Walga wolikogu. Tänutunnistuseks, kui täna üks tellija tuleb, lisan ma weel kaks – ütleme kolm – kollast juure, – tühjendame nad selle uue tellija hää õnne pääle…
Ööpik ja Lõoke (rõõmsalt). Mhmh! Jah!
Poiss (tormab sisse). Uuembid sõnumid on waja!
Kägu. Tuhat ja tuline! Kas ei saa juba ükskord leht täis?
Poiss. (Näitab nööriga). Weel on umbes küünra wõrra puudus.
Kägu. Säh! Sellest saab.
Poiss. Hõhõhõ! Siin on kaits kortelt pääle küünra. (Walab minema).
Kägu. Wiimane leib, jah, ajalehe toimetaja olla! Lõhu kirjutamist, kas higi tilgub, aga – (Ukse kuljus kõliseb). St! mu herrad, ruttu igaüks oma asemele! Tuleb keegi tellija, saagu ta aimu, et meie siin rahwa kasuks töötame, et pääajud aurawad – Sisse!
Talumats (sisse astudes ja läwe kõrwale seisma jäädes). Tere ommukust kah, siit maja rahwas!
Kägu, Ööpik, Lõoke. Teree!
Kägu. Millega ma teid wõin teenida, mu härra?
Talumats (kukalt sügades). Mis ta nüüd küll teenida wõi – kos nüüd sel ajal see teenistus om wõi midagi! Ole rahul, ku palakse leiba kätte saad. Käsu pääl wällän, ku iki monake.
Kägu. Mis te soowite, mu härra?
Talumats. Wõi mia tää, mis härra esi soowiwe wõi om!
Kägu. Ega ma ju kellegist teisest ei kõnelenud, – mis teie ise soowite?
Talumats. Ah me’e? Mis te nüüd hakkade ennäst kuluteme wõi oleme…
Kägu. Kuidas nii? Ma küsin ainult: mis te tahate?
Talumats. Olgu ‚s pits wiina wana inimesele waewa pääle, ku te just pakude ja käeperäst om!
Kägu. Juhm!
Talumats. Kes see? Mia wõi?
Kägu. Kes siis muu?
Talumats. Mikeperäst ‚s nõnda?
Kägu. Ega siin ometi kõrts wõi wirtsipood ei ole, et te siit wiina tahate.
Talumats. Kudas? Esi a’ade wägisi pääle…?
Ööpik ja Lõoke. Hahaha!
Kägu: Hahaha! See oli siis wäike eksitus! Mis siis külamehel õige päris asja oli?
Talumats (haawatult). Es te’s wõinu kohe küsta. Narride siin miut wana inimest! Härra saat’s selle kirja… (otsib ja annab).
Kägu (kirja wõttes). Soo. Wõite minna!
Talumats (kukalt sügades). Tää nüüd, ma pidawet siit iki midagi wastu ka saama? Nööpnõgel anti ka manu ja kästi tasku kinni pista, et ära ei kao…
Kägu. No jaa jaa, aga päätoimetaja ei ole kodus …
Talumats. Oah, ka kuule! Tää kus ta ka läits, et ma tää ütelde?
Kägu. Petrograadi! Ütelge Petrograadi!
Talumats. Wõi Pitrograadi? Jajah, sakste asja käiwe laialt! Küll ma’s ütle. Jumaleqe s’ kah!
(Ära).
Kägu,Ööpik ja Lõoke: Mhmh, jah, jumalaga kah!
Lõoke (naerdes). Mis ütleks nüüd päätoimetaja Sarw kirja pääle, mis sa praegu said, Kägu?
Kägu. Kiruks! Rahwawalgustaja pead olema, aga – näpuwalge pärast wõitle nagu kurat Jumalaga! Kirjuta nagu see tahab, (wiskab kirja käest), siis oled tagurlane, kirjuta nagu teine tahab, siis oled kodanlane, kirjuta nagu kolmas tahab, siis – siis… Ööpik!
Ööpik. Jah!
Kägu. Minge ümber nurga poodi – (kõnelemine laulu laadi: Minge üles mägedele).
Tooge mulle tubakat,
Hülsenid ja tuletikka,
Bostanjoglo wabrikust! —
Ööpik. Kulla härra, andke raha,
Kaupmees ammu pahane,
Wõlgu anda ta ei taha,
Mitte enam sugugi!
Kägu. Mis? Ja seda ütlete teie, kui politikamees, kelle kätte ma politika ringwaatuse kirjutada olen annud? Politika ja diplomatika, need kaks asja käiwad käsikäes ja teie kui politikamees ei peaks niipalju diplomatikat oskama, et tühja weerand naela tubakat kätte ei saa? Andke suuri tõotusi, suuri tõotusi andke! Minge!
Ööpik. Lähen juba, lähen! Kuu ja tähed taewas ei pea minu eest julged olema! (Ära).
Kägu. Nõnda ainult, nõnda on õige! (Laulab). Tadiramp, tadiramp – (Ukse kuljus kõliseb waljusti).
Kägu