LasseMaia detektiivibüroo 10. Safranimõistatus. Martin Widmark

ta väga noor välja, see su seitsmekümneaastane, ja kuidagi naiselik kah,” narrib Lasse Maiat.

      Lasse osutab peaga Barbro Palmi poole.

      „Äh, ka parimad eksivad vahel,” naerab Maia, kui näeb lumel Barbro Palmi jälgi. „Lähme nüüd!”

      Toidupoe vaateaknale on kinnitatud silt: PRIIMA SAFRAN! JUST JÕUDIS.

      „Suurepärane!” ütleb Maia. „Nüüd Sara küll rõõmustab.”„Ja Leopold,” lisab Lasse. „Kujuta ette, et ta on nii osav pagar!”

      Lasse ja Maia hakkavad just poeuksest sisenema, kui põrkavad kokku vana tuttavaga.

      „Tervitus, lapsed!” hõikab politseiülem rõõmsalt. „Kas tulite jõulumõdu ostma?”

      Lasse ja Maia räägivad, miks nad poodi tulid. Maia piidleb uudishimulikult kokkurullitud paberit, mis on politseiülemal kaenla alla torgatud.

      „See siin, näete,” ütleb politseiülem, „on tagaotsimiskuulutus.”

      Ta keerab paberi lahti ja kleebib selle toidupoe ukse külge. Lasse põrkab tagasi, kui näeb pilti – ja selle all olevat teksti.

      „Vabandust,” kuulevad nad enda selja taga häält.

      Lasse, Maia ja politseiülem keeravad ringi. Nende taga seisab väike vanatädi. Tal on peas suur imelik kübar ja ta toetub käimisraamile.

      „Hoopis meie peaksime vabandust paluma, kulla proua,” ütleb politseiülem. „Me oleme vist tee peal ees.”