>
VABADUS
Aeg tiksus, päike nihkus sentimeetri jagu edasi ja soojad kiired ulatusid nüüd tema jalale. Mõnus soojus kõditas. Erakordne september. Ta lükkas tekki pealt, et sellest rohkem osa saada. Silmi ta veel ei avanud. Nina haistis P deodorandi lõhna. Aastatega oli P seda aina enam piserdama hakanud. Arvates arvatavasti, et see vananemise märke kuidagi varjata suudaks. Aga ei suutnud. Seda tuli tal korduvalt nentida. P vihkas vanaks jäämist, käis regulaarselt aeroobikas, mitu korda nädalas jõusaalis, solaariumis. Kuid tema tähelepanelikku silma P siiski peta ei suutnud. Paisunud kapillaarid ei kao mitte kuskile, kui neid just paksu kreemikihi alla peita ei kavatseta. Niikaugele polnud P veel läinud. Kuigi ta kahtlustas, et küsimus on vaid ajas. Kui ta ükskord P-le pihtis, et tolle higi lõhnab kuidagi imelikult, ehmus P mitmeks päevaks. Süübis endasse ja tõrjus kõik lähenemiskatsed. Oli ohjeldamatult morn. Jõudis mossitamises täiesti uuele tasemele. Lõpuks ostis endale tonnide viisi kalleid riideid, kadus terveks nädalavahetuseks mingitesse klubidesse ning alles tagasi tulles oli P enesekindlus enam-vähem kokku lapitud. Kes ja mil viisil sellega hakkama oli saanud, teda eriti ei puudutanud. Armukadetsemises polnud ta kunagi kuigi osav olnud. Kuigi P oleks seda vahel justkui oodanud.
Ta keeras ennast selili, siis küljele, viskas pilgu kellale ja tagasi selili vajudes vaatas lakke. Pool üksteist. Selleks ajaks on P-l juba kindlasti mitu koosolekut selja taga. Ta võttis P padja, nuusutas seda. Kui vana P on? Viiskümmend? Ta leidis padjalt juuksekarva, siis veel ühe, kolmandagi. Ta proovis ete kujutada P-d täiesti kiilana. Midagi väga hullu silme ete ei tulnudki. Aga P annaks sellest otsad. Raudselt. Ostaks kokku kõik maailma möginad, mis juuksekasvu tagasi lubavad võluda ja suurendaks aeroobikatrennide arvu kolmandiku võrra. Ta lükkas teki pealt. Päike oli toa täitsa soojaks kütnud. Mõnus oli niisama lamada. Tühja panna, lesiskleda. Raske oli uskuda, et maakera samal ajal pöörles, tiirles ja kihutas läbi kosmose. Kuhu küll? Ta langetas pilgu oma liikmele. See lebas poolkõvalt vasakul reiel, nagu armas süleloomake. Ta tõusis, astus akna juurde, piilus kardinate vahelt välja. Kaks tüdrukut tulid koolist (esimesed koolipäevad on sama lühikesed kui nende seelikud), uhked näod peas. Mõlemal telefonid kõrva juures, pisikesed roosad huuled raporteerimas asjade seisu. Emmed jäävad tütardega kindlasti väga rahule. Korrektsed soengud, kenad kotikesed, hoolitsetud riided, kindlad ja sihipärased sammud. Nemad juba teavad kuidas elada ja kuhu suunas liikuda. Ta tundis kuidas kardin kubet kõditab. Hello Kitty. Rohkem ei tundnud ta midagi.
Vann täitus veega. Ta jõi klaasi jahedat mahla. Lülitas sisse plaadimängija. Avas sahtli ja libistas mõtlikult sõrmedega üle karpide. Valis siis ühe neist, kuid mõtles ringi ning lükkas hoopis teise plaadi sisse. Šostakovitš. Viies. Ta libistas end vanni. P väitis, et talle meeldib samuti klassikaline muusika. Kuigi kodus olles oli sellest raske aru saada. Mida iganes P kodus ka ei teinud, kõlas taustaks üks tema sadadest chill või nu-jazzi plaatidest. Neid vedeles kõikjal. Isegi raamaturiiulis. Olid pugenud sinna tema raamatute alla, peale ja vahele, oodates seal valvsalt oma hetke. Hetke, mis ärataks kõik need suurte päikeseprillidega kaunitarid suvisesse, igavesti paigaltammuvasse gruuvi. Juba ainuüksi need plaadiümbrised ärritasid teda, vaatamata sellele, et ärritumine, sarnaselt armukadetsemisele, ei olnud tema tugevaim külg. P oli seda siiski märganud ning neile möödunud aastal ERSO hooajapääsmed ostnud. See oli temast suur julgustükk, sest P häbenes ikka veel võõraid, üllatunud pilke, millega neid avalikus ruumis jälgiti. Viimasel kontserdil P lausa punastas, kui vana koolivend oma abikaasaga nendega jutustama sättis. See kestis terve vaheaja. Abikaasa, kes vestlusest sõnagagi osa ei võtnud, ei kavatsenudki oma muigavat pilku talitseda. Temal aga hakkas P-st nii kahju, et eemaldus seltskonnast, püüdes ootamatut mobiilikõnet teeseldes olukorda leevendada. Terve teise poole P higistas, hoides vastumeelset pilku ühel inetul naistšellistil. Justkui see muudaks midagi.
Ta kuivatas end, piiras peegli ees veidi kubet ja valmistas kerge hommikueine. Sellega lõpetanud, vajus tugitooli, tõstis paljad jalad lauale ning süütas sigareti. Viies oli largoni jõudnud. Trompetitele anti puhkust, nende asemele maalisid viiulid valusalt kauneid meloodiaid. Ja siis harf. Ta vaatas oma jalgu, ikka veel alasti keha ja kujutles harf oma pikkade sõrmede all laulmas. Tuhka pudenes lauale, kuid ta ei teinud sellest välja. Millegipärast kangastus talle sõda. Ta sulges silmad ja kujutas ete, kuidas vanavanaisa Vabadussõjas lahingusse tormab. Noor, kena mees, vintpüss uljalt sihikule tõstetud, sinelihõlmad tormijooksus hõljumas. Aeglaselt, aegluubis, largo, largo… Õrna ettevaatlikusega kohtlesid ta sõrmed kujuteldavat harf. Äkki ilmus flööt. Vaikselt, kuid veenvalt, otsekui kobrat taltsutav fakiir, meelitas selle magus viis kusagilt vaenlase kuuli. Salakavalalt vihises see läbi õhu, largo… largo… otsides jonnakalt takistust, millesse väike, kuid saatuslik auk puurida. Vaarisa pead läbis järsk nõksatus ja sellega oligi flöödi tööpäev läbi. Ta avas silmad, hingas sügavalt välja ja mõtles vabadussambale. Ka P oli samas sõjas oma vanaisa kaotanud. Mille eest siis, kas selle risti mis korralikult ei tööta? Tema vabadusesammas näeks teisiti välja. Sellel lösutaksid nemad P-ga diivanil, ühel käes telekapult, teisel sigaret, tema pea P õlal puhkamas. Ei mingit pronksi ega klaasi, puhas PVC väikse armsa purskkaevu ääres. Just see on see vabadus, mille eest nende vanad oma elud andsid. Mitte mingi ristiga viletsus.
Ta puges kitsastesse teksadesse. Aluspüksteta. Nii oli kuidagi mõnusam, kuigi karedam. Iga sammuga oli tunda, et püksis on midagi. See lisas päevale erootilist vürtsi. Ükskõik kas siis oli midagi vürtsitada või mitte. T-särk, ilma kirjadeta, päikeseprillid, veidi raha ja pakk suitsu. Kõik eluks vajalik. Tänaval avastas ta end paljajalu olevat. Ent asfalt soojendas taldu ning ta otsustas tagasi mitte pöörduda. Naeratades võttis ta suuna kuskile. Kuhugi peab ju minema. Ta samm oli omapärane, meenutas mannekeeni oma, aga kuidagi laisem ja samas väljakutsuvam. Ülejäänud jalakäijatest sootuks teistsugune. Justkui võistleks ta mingis täiesti erinevas kategoorias. Või pigem selline absoluutselt võistlusväline samm. Kuigi elu pidi ju võistlus olema. Paljud vähemalt arvasid nii. Ka autoriteedid. Ta möödus staadionist, kus poisikesed vuti tagusid. Jooksid, tegid petemanöövreid, panid üksteisele jalgu taha, suvine MM värskelt meeles. Petmist ja kavaldamist tuleb maast madalast hoolega omastada. Teha nägu, et pole palli käega puutunud, pole vastast särgist sikutanud ja pikali kukkus vastane ka iseenda komistusest. Ilma selliste oskusteta tippu ei jõua. Ta kõndis edasi, poiste kisa kõrvus kumisemas. Vanasti võideldi vabaduse eest, aga mille eest nüüd? Tont seda teab. Ehk selgub see kunagi hiljem, kiiret pole. Vahet samuti mitte. Ta mõtles, et kui kunagi uus sõda peaks puhkema, kas siis vahetataks peale lahingut vaenlasega sõbralikult sõdurisärke, nagu vutimeestel kombeks. Kollektsioon jääks muidugi kesiseks. Sõjakaid naabreid on vähevõitu. Vast ainult Afganistanist ehk õnnestuks midagi eksootilist hankida. Kuigi jube raske on mõista, et meie vaenlane meist kusagil nii kaugel saab asuda.
Ta istus pargipingile ja läitis sigareti. Eemal, teisel pingil hoidis noor ema oma jõnglasel silma peal. See jooksis plastikpüstoliga ringi ja kõmmutas kõik maha. Tuvid, kaks kassi, hulkuv koer kaotasid ema valvsa pilgu all oma mänguelud. Ta puhus rahulikult suitsu ninast välja. Tuult polnud, valge pahmak hajus õhus aeglaselt. Poisike sihtis teda ja tegi suuga pauh! Ta haaras rinnust, suits pudenes maha, üritas tõusta, kuid kukkus siis ikkagi kokku, vajudes pooleldi pingi alla. Jäi liikumatult lamama, ise jälgis tumedate prilliklaaside tagant toimuvat. Naine tõstis pea, ajas kulmu kortsu. Poisike tardus, püss ikka peos. Ta lamas liikumatult, hoides hinge kinni. Naine tõusis. Poiss vaatas ehmunult ema poole, siis pistis jooksma. Nutis, karjus appi. Naine püüdis väikemehe kinni, haaras sülle ja kiirustas minema. Poisil pudenes püstol käest. Ta tõusis, kloppis riided puhtaks, võttis püstoli, uuris seda veidi ning viskas prügikasti. 1:0 surnutele.
Miks ta üldse elas P-ga. Miks ta üldse elas kellegagi koos. Oli talle üldse kedagi vaja. Ei tea. Nende tutvus P-ga sai alguse ammu. P oli stressis. Võibolla isegi konstantses depressioonis. Elas naisega, sest ei julgenud teisiti. Naine P-d ei mõistnud. Skandaalitses, hiljem lõi käega. Kui ajad muutusid, tihkas P endale tunnistada, et ta ei vaja naist. Naisi üldse. Esialgu sukeldus ta ettevõtlusesse, töösse, nagu P seda nimetas. Raha, palju raha oli selle lohutu tulemus. Varsti alustas P esimesi arglikke samme oma tegeliku mina otsingutel. See ei olnud lihtne. Madal enesehinnang ja möödunud ajastust pärinev vääraklik süütunne kammitsesid. Kuni ühe ööni Nightman’is. Ta ise oli siis noor, väga noor. Ingel, nagu mõned ütlesid. Ees terendas ülikoolivalik ja põlvkondade poolt läbiheegeldatud elumuster. Kuigi tema oma pidi saama vikerkaarevärviline, ei saanud mustri põhistruktuur siiski peavoolust kuigivõrd erineda. See tundus paratamatu, ent vaatamata sellele mingitmoodi turvaline.