Vabadus. Armastus. Viha. Armin Kõomägi

suure sileda väljaku ääres kogus selle päeva esimesi lõunalisi. Üksik sammas valvas vapralt vabadust, süüdlaslik ilme ees. Ta istus terassi nurka ja süütas sigareti. Aegamisi tilkus külastajaid juurde ja sumin valjenes. See ei erinenud kuigivõrd putukate omast, mida ta möödunud suvest mäletas. Maal olemine ei kuulunud just tema leivanumbrite hulka. Kõik argised toimetused, iga söögikord, hügieeniprotseduur, iga tühine hingetõmme võttis seal niipalju energiat, et elamiseks kui selliseks aega ei jäänudki. See pidev asjatoimetus muutis inimese tuimaks ja tähtsusetuks. Nagu ükskõik milline elusolend, loom või bakter või umbrohi. Söö ja paljune ja vaata, et ket ei katkeks. Potentsiaali võiks ju justkui enamaks olla. Või mis? Ta pidas loodusest lugu, austas selle kõikjaletungivat süsteemi, kuid eelistas seda tunnetada lameekraani vahendusel. Kõrvallauda istus keskealine mees koos kahe nooremapoolse naisega. Igast mehe elemendist kiirgas edukust. Riided, käekell, soeng, jume, naeratus, hambad, tämber, kerged jututeemad, sõbralikud veidi seksistlikud naljad, žestid, lõhn, pilgud, toiduvalik, joogid, komplimendid, mobiiltelefon, kõnele vastamise viis, suhtlus kelneriga, naer, arvesse mitesüübimine, jootraha, lauast lahkumise viis, kiire pilk üle terassi, noogutused tuttavatele, õrn patsutus mõlema naise eemalduvale pepule. Detailitäpsus, millega Don Juani ametijuhendit täideti, hämmastas teda. Latte oli seda kõike jälgides jahtunud. Ta tellis uue ning märkas kõrvallaual rahakoti. Prisket, heast nahast, hüljatud. Keegi ei teinud sest välja. Edu ja tema muusad käivitasid parklas juba oma kuueliitrist sõidukit. Ta pidas kiire lahingu kiusatusega, mille kaotas, nagu alati ja sirutas käe rahakoti järele. Kümmekond kaarti, tuhandeid kroone, sadu eurosid, poisi ja tüdruku pilt. Haigutades viskas ta rahakoti prügikasti. See seisis mugavalt terassi kõrval, teisel pool lillekastidega piiret. Mida ta siis lootnud oli? Ise ka ei tea. Toodi uus latte, ta võttis uue sigareti. Eemalt lähenes inimene, kes kõik prügikastid hoolikalt läbi sorteeris. Ta naeratas. Perspektiiv peatselt sündivast heateost kõditas meelt. Inimene lähenes sammul, mida võis iseloomustada sõnadega hiiliv ja ebamugav. Püüdes samal ajal näida võimalikult loomulik. Kui pesemata käsi prügikasti sisenes, keeras ta pea taktitundeliselt ära. Lauale lähenes kelner, päeva kopsakaim jootraha värskelt meeles, telefon kõrva juures. Mees otsis kiire närvilise pilguga midagi laualt, raporteerides otsingu tulemustest kaastundliku häälega torusse. Äkki hajus murepilv kelneri näolt. Paari kiire sammuga oli mees terassiservas, napsas rahakoti pesemata kämblast ja teatas telefoni rõõmsa sõnumi. Ta jälgis kelnerit mõtliku pilguga, siis vaatas eemale lonkivat inimest. Ta mõtles saatusele, õnnele, edule ja nende vahelistele seostele. Ta mõtles Robin Hoodile ja maksuametile ning leidis, et pikas perspektiivis on mõlemad mõttetud ning määratud läbikukkumisele.