hakkab mängima,” katkestas teda Barberin.
„Selleks peab tal olema taipu,” jätkas Vitalis, „ja ma usun, see poiss saab hästi hakkama, kui teda vaid veidi õpetada. Igatahes näeme seda üsna peatselt. Alguses teeme kohe väikese katse. Kui tal on taipu, siis saab ta kohe aru, et koos sinjoor Vitalisega on tal võimalus ringi rännata, läbi käia kogu Prantsusmaa ja palju teisi maid, elada vaba elu selle asemel, et jääda härjaajajaks ja sammuda päevast päeva hommikust õhtuni ühel ja samal põllul. On ta aga rumal, siis hakkab ta nutma ja karjuma, ja kuna sinjoor Vitalis ei armasta halbu lapsi, siis ei võta ta teda enesega kaasa. Nii peabki halb laps minema varjupaika, kus talle antakse palju tööd ja vähe süüa.”
Ma olin küllalt taibukas, et mõista neid sõnu, kuid mõistmisest teostamiseni tuli läbida tohutu vahemaa.
Muidugi olid sinjoor Vitalise õpilased väga naljakad ja lõbusad, kindlasti oli väga lõbus ka nendega kogu aeg koos rännata, kuid et nendega koos minna, tuli maha jätta ema Barberin.
Kindel oli aga see, et keeldumise korral lubatakse mul vaevalt ema Barberini juurde jääda: mind saadetakse siis ära varjupaika.
Kuna ma seal kõheldes seisin ja pisaraid tagasi püüdsin hoida, koputas Vitalis mulle õrnalt sõrmeotsaga põsele.
„Noh, näete,” sõnas ta, „väikemees taipab, ta ei karju, ta peake saab niipalju aru, et meie juba homme…”
„Oh, härra,” hüüdsin ma vahele, „jätke mind ema Barberini juurde, palun teid!”
Ja enne kui ma jõudsin midagi rohkem öelda, katkestas mind Capi kohutav haukumine.
Samal hetkel sööstis koer laua poole, kuhu Joli-Coeur oli istuma jäänud.
Ahv kasutas silmapilku, mil kõikide tähelepanu oli minule pööratud, võttis märkamatult oma isanda eest täidetud veiniklaasi ja kavatses seda tühjendama hakata. Kuid Capi, kes pidas alaliselt hoolsat valvet, märkas Joli-Coeuri kelmustükki ja nagu truu teener kunagi, tahtis ta seda takistada.
„Härra Joli-Coeur,” ütles Vitalis karmil toonil, „teie olete maiasmokk ja pikanäpumees; minge jalamaid nurka ja pöörake nina vastu seina! Ja teie, Zerbino, asuge tema juurde valvet pidama: niipea kui ta ennast liigutab, andke talle tubli laks. Mis puutub teisse, härra Capi, siis teie olete tubli koer. Suvatsege ulatada mulle oma käpp, et ma võiksin seda suruda.”
Sel ajal kui ahv alistus käsule, seejuures tasa häälitsedes, ulatas koer õnneliku ja uhkena oma käpa isandale.
„Nii, pöördugem nüüd tagasi asja juurde,” jätkas Vitalis. „Ma annan teile kolmkümmend franki.”
„Ei, nelikümmend.”
Puhkes vaidlus, mille Vitalis peatselt katkestas:
„Lapsel hakkab siin igav, laske tal minna vahepeal trahteri hoovi jalutama ja aega viitma.”
Samal ajal viipas ta tähendusrikkalt Barberinile.
„Jah, võiks küll,” vastas Barberin. „Mine õue ja püsi seal senikaua, kui ma sind kutsun, või muidu saan ma kurjaks.”
Mul polnud muud teha, kui sõna kuulata.
Läksin õue, kuid mängimiseks polnud mul mingit soovi. Istusin seal ühele kivile ja hakkasin vaikselt mõtisklema.
Sel silmapilgul oli ju kaalul minu saatus. Missuguseks see kujuneb? Ma hakkasin värisema hirmu ja külma pärast.
Vaidlus Vitalise ja Barberini vahel kestis kaua, sest möödus rohkem kui tund aega, enne kui Barberin õue ilmus.
Viimaks ta tuligi – aga üksi. Kas tuli ta selleks, et mind Vitalisele üle anda?
„Lähme – ja koju tagasi!” ütles ta mulle.
Koju tagasi! Kas ma jään ikka tõega ema Barberini juurde?
Nii meeleldi oleksin tahtnud seda küsida, kuid ma ei julgenud, sest Barberin näis olevat väga halvas meeleolus.
Vaikisime kogu tee.
Umbes kümme minutit enne koju jõudmist peatus ees sammunud Barberin.
„Pane tähele,” ütles ta ja võttis mul kõrvast tugevasti kinni, „kui sa peaksid lausuma kas või ühegi sõna sellest, mis sa täna kuulsid, siis maksad selle eest kallilt. Niisiis, ole ettevaatlik!”
IV
EMA BARBERINI MAJAKE
„Noh?” küsis ema Barberin, kui me koju jõudsime. „Mis külavanem ütles?”
„Me ei jõudnudki tema juurde.”
„Kuidas – te ei jõudnud?”
„Ei jõudnud, sest ma kohtasin Jumalaema trahteris sõpru ja kui meie sealt lahkusime, oli juba liiga hilja. Me läheme homme tagasi.”
Nii oli siis Barberin kaubast koertemehega lõplikult loobunud.
Teel koju küsisin ma endalt korduvalt, kas see tagasipöördumine pole lihtsalt mõni kavalus, kuid need viimased sõnad hajutasid kõik kahtlused, mis tunglesid mu erutatud peas. Kuna me pidime minema järgmisel päeval külavanema juurde, siis oli ju kindel, et Barberin lükkas Vitalise ettepaneku tagasi.
Hoolimata Barberini ähvardustest oleksin ma oma kahtlustest ema Barberinile ikkagi kõnelnud, kui ma oleksin temaga kas või silmapilgukski kahekesi jäänud, kuid Barberin ei lahkunud kogu õhtupoolikul majast ja ma heitsin magama, ilma et oleksin leidnud juhust, mida ootasin.
Uinusin mõttega, et leian sobiva juhuse järgmisel päeval.
Ent järgmisel hommikul üles tõustes ei leidnud ma ema Barberini kuskilt.
Kui ma teda majast igalt poolt otsisin, küsis Barberin, mida ma soovin.
„Ema.”
„Ta läks külasse ja tuleb tagasi alles pärast lõunat.”
Teadmata isegi miks, kuid ema äraolek muutis mu rahutuks. Eelmisel õhtul ei lausunud ta sõnagi, et kavatseb külasse minna. Ja miks ei jäänud ta ootama meid, sest pidime õhtupoolikul ka sinna minema. Kas ta jõuab selleks ajaks tagasi, kui me lahkume?
Mingi ebamäärane hirm ängistas mu südant. Aimasin hädaohtu, ehkki ma selle hädaohu kohta ei osanud endale aru anda.
Ja pilgus, millega Barberin mind silmitses, polnud mitte midagi rahustavat. Et vältida neid pilke, läksin ma aeda.
Meie aed ei olnud küll suur, kuid meile siiski hindamatult väärtuslik, sest ta andis meile peale vilja peaaegu kõike: kartuleid, ube, kapsaid, porgandeid ja naereid. Siin oli viimane kui jalatäis maad ära kasutatud. Siiski jättis ema Barberin mulle väikese tükikese, kuhu ma lugematul hulgal igasuguseid taimi ja samblaid kokku kandsin, mida ma hommikul lehma karjatades metsaservalt või heki äärest korjasin ja pärastlõunal oma aeda segamini üksteise kõrvale ümber istutasin, nii kuidas nad mulle parajasti kätte juhtusid.
Endast mõista polnud see mingi iluaed ilusasti liivatatud kõnniteede ja nöörsirgelt rajatud peenardega, tulvil haruldasi lilli; teekäijad ei peatunud kunagi, et sinna üle hoolikalt pügatud kibuvitsaheki pilku heita, kuid sellisenagi oli sel minu silmis eriline väärtus ja võlu: see kuulus mulle; see oli minu kätetöö ja ma kujundasin seda oma fantaasia tujude järgi; ja kui ma sellest kõnelesin, mida ma tegin vähemalt paarkümmend korda päevas, siis ma ütlesin alati: „Minu aed.”
Just möödunud suvel kogusin ja istutasin oma kollektsiooni, millest ühed taimed pidid juba varakevadel õitsele puhkema, ootamata talve lõppu, ja teised üksteise järel hiljem.
Sellepärast tundsingi sel hetkel oma aia vastu nii suurt huvi.
Nartsissid paisutasid juba oma õienuppe, mille otstest paistsid kollased õielehed, kannikesed sirutasid oma saledaid lillade nupukestega varsi ning nurmenukkude säbrus lehtede keskelt tõstsid pead pungad, valmis iga hetk avanema.
Kuidas nad kõik õitsele puhkevad?
Käisin neid iga päev uudishimulikult vaatlemas.
Kuid