ta peab suutma end millegagi õigustada.”
Mõtisklen, kas on võimalik, et selles linnas töö kunagi seiskuks. Kõik tahavad ju teenida! Siin peitubki probleem. Raha pärast ei jõuta kokkulepeteni. Nii võibki kõik seiskuda.
„Missugusel firmal on praegu üleliigset raha?” küsin ma.
Mark kehitab õlgu. „Üleliia pole seda kellelgi. Jaapanlased on siia toonud uut raha, mida ilmselt seisma ei jäeta. Sony… JVC…”
Mõtlen rottidele, kes lahkuvad uppuvalt laevalt. Ma ei taha olla põgenev rott, firma reetur. Aga kui laev on põhja minemas, siis olen ka mina oma projektide ja stuudiolepingutega lisakoorem. Kui läheb laev, kas läheb ka meeskond?
Mu sõpradel oli alati rohkem raha kui minul. Mitte et ma oleksin sõpru raha järgi valinud. Pigem tekitas see ebamugavust. Tundsin alati muret, kas mul jätkub raha iseenese eest maksmiseks. Sõpradega kallites restoranides einestades tundsin end halvasti. Ka baarides tellisid nemad klaasi šampanjat ja mina mineraalvett. Ainult Prantsusmaal ja Itaalias oli vein odavam kui mineraalvesi. See teadmine tegi rõõmu, vein samuti. Isegi nüüd tunnen end mugavamini väikestes restoranides ja kohvikutes. Nõukogude inimese riiklik alaväärsuskompleks. Meisse sisendati, et me oleme kõige vägevamad. Tegelikult ei olnud meil raha, riideid, kombeid ega võõrkeelteoskust. Mis peamine: puudus olemise kergus. Hirmuta, kompleksita, mureta selle pärast, mida naabrid ütlevad või kes su peale kaebama läheb. Ometi sain hea koduse kasvatuse, vanematelt õppisin kodanlikke kombeid. Ema oli sündinud Pariisis, koolis käinud koos kuninga lastega Rootsis ja saadikute lastega Taanis ning pärast viitteist aastat sunnitööd Uuralis jäänud ikkagi daamiks. Samuti oskas ta nelja-viit kultuurkeelt. Ka mu sõbrad lähevad sujuvalt inglise keelelt prantsuse või saksa keelele. Headest perekondadest eurooplased peavad seda suutma. Minu vanemad rääkisid prantsuse või saksa keelt ainult selleks, et lapsed nende jutu sisust aru ei saaks. Vanaema Marta Taska püüdis meile saksa keelt õpetada, kuid varsti pidi saabuma ülemaailmne kommunism ja peale vene keele polnud tarvis midagi muud osata. Eesti keelt sai kasutada koduse keelena ja ei olnud mu vanematel usku, et Nõukogude impeeriumil oleks otsa ega äärt ning et see ükskord kokku variseks. Lapsed võisid silmitseda vanu perekonnaalbumeid fotodega perekondlikust puhkusest Nizza palmide all. Ometi süstisid need kolletunud albumid ja meie vanemate meelestatus meisse mingi ilusa kurbuse, alateadliku nostalgia ja rahulolematustunde, mis sundis meid otsima, liikuma, reisima. Kuskil pidi olema Nõukogude paradiisist veel parem paradiis.
Hoolimata mu ebamugavustundest ja kompleksidest võtsid headest perekondadest pärit sõbrad mind omaks. Kas sellepärast, et olin taibukas, hea näitleja, või hoopis kaastundest, et olin Siberis sündinud. Või sellepärast, et olin nagu nemad, aga nemad olid ometi paremad. Ma ei saanud sisemisest krambist lahti ka rikaste tüdrukutega käies. Riietusin moodsalt, kuid rõivad olid odavast väljamüügist (väljamüügi viimasel päeval 80-protsendilise allahindlusega), teadsin etiketti, oskasin suhelda, olin kodus maailma uudistes ja in-klubides, olin Euroopa pealinnad läbi sõitnud – ehkki odava tudengite rongikuupiletiga. Ma olin hea elu imitatsioon. Ainult näilikkus. Lõdvaks ei suutnud ega tohtinud ma end lasta. Aga just seda näilikkust Hollywood armastas. Make believe. Ei olnud siin ju aristokraatiat ega õiget kodanlust. Enamasti nouveau riche’id, kes püüdsid muljet jätta. Seda tehti lahtiste luksusautodega ja uhkete majadega. Šveitsis aitas kallist kellast, Prantsusmaal heast ülikonnast. Hollywoodi tuntud produtsent, omaaegne Studio imelaps Tom Muir palus rikkal sõbral oma kontori ette Rolls-Royce’id parkida, kuigi oli juba pankroti äärel ning majast oli tasumata arvete tõttu elekter välja lülitatud. Kuid töö käis seni, kuni päevavalgust jätkus ja järgmine film imekombel käiku läks.
Kui tüütav on tähtedele järele joosta! Kogu see Hollywoodi schmoozing. Mulle meenus mu esimene katsetus, kui olin alles Hollywoodi jõudnud. Noor ja roheline. Nüüd on rohelus kolletunud. Kõik muu on vähe muutunud.
Laenasin Hollywood Tuxedo Rentalist smokingi American Cinematheque’i galaõhtuks, mis oli pühendatud Robin Williamsile. Üks korraldajaist lubas mind piletita sisse aidata – muidu maksis sissepääs 500 dollarit.
Probleemiks olid kingad. Sõitsin all-linna odavasse mehhiklaste linnaossa, lootes leida vajaliku suurusega mustad peokingad. Kuid mu suur jalanumber tegi selle raskeks, eriti veel linnajaos, mille kõik elanikud olid minust peajagu lühemad. Lõpuks leidsin sobivad jalanõud, kuid siis jäin logiseva autoga liiklusummikusse. Viimasel minutil jõudsin gala alguseks kohale, sain istekoha ja taldriku ning võisin nüüd sundimatult suhelda Gregory Pecki naisega, kes minu kõrvale istuma sattus, temast paremal „Puhkuse Roomas” vana südametemurdja ise. Proua Pecki kaelal särasid tõelised teemandid (kuid isegi tõelised teemandid mõjuvad siin linnas võltsilt) ja tema kingad olid ostetud ilmselt Rodeo Drive’ilt. See polnud tähtis. Vanapaari südamed olid tõelised teemandid, mida aastakümneid Hollywoodi intriige ja võitlust polnud suutnud lihvida ega murda. Proua Peck oli vene-prantsuse päritolu ja meil oli paljustki rääkida. Gregory Peck kehastas sõbralikku stoilisust. Tal ei olnud vaja enam muretseda, teeselda ega võidelda. Ehk igatses ka tema endale uut rolli või oli ta lihtsalt hea näitleja. Siis algas sõu. Lavale astus igivana ja igavesti noor Ella Fitzgerald ning andis ootamatult temperamentse ja kiirerütmilise lühikontserdi.Ta hääl oli endiselt sametine ja kõiki oktaveid haarav. Kui kellelegi pühendati gala, siis tähendas see, et seda isikut praeti elusalt publiku naeru ja käteplagina saatel. Hollywoodis peab kõik olema vaatemäng, ka seltskondlikud koosviibimised. Siin linnas ei tähenda praadimine (frying) mitte ainult sõbralikku nöökimist, vaid piinlikkuse tekitamist, rafineeritud teravuste ütlemist ja musta pesu pesemist nalja sildi all. Harilikult otsiti ka filmidest üles katkendeid, kus asjaosaline eriti halb välja näeb või rumala mulje jätab. Kuna Robin Williamsi näol oli tegemist eelkõige koomikuga, siis oli toimuv justkui enesestmõistetav. Pealegi reageeris ta oskuslikult: vastas rumalatele naljadele veel rumalamatega. Mulle ei ole tema veiderdamine ka ekraanil kunagi meeldinud, kuid ma muigasin sõbralikult kaasa ja plaksutasin käsi. Eelistan teda vaadata tõsisemates rollides nagu „Surnud poeetide seltsis” või „ Good Will Huntingis”. Aga täna olime siin, et saada kõhutäis toitu ja naerda. Lõpuks olid etteasted ja filmikatkendid läbi. RobinWilliams oli näost tumepunane ja ta lasti tormilise aplausi saatel lavalt minema. Magustoit oli söödud, šampanja joodud. Aeglaselt hakati laudadest tõusma ja ringi liikuma. Nüüd algas networking’u teine osa: sidemete loomine väljaspool oma laudkonda. Inimesed teretasid tuttavaid, kogunesid gruppidesse, tutvustasid ja tutvusid. Ma jätsin Peckidega hüvasti. Gregory Pecki nägemisel oli mulle eelkõige nostalgiline väärtus ja ma arvasin, et ei näe teda enam kunagi. Kuid ma eksisin. Meil oli määratud veel kohtuda. Mul õnnestus soovitada teda Hiinareisiks. Ja kui stuudio näitas aastakümnete pikkuse hilinemisega „Puhkust Roomas” Pekingis, oli Gregory Peck esietenduse aukülaline.
Kui ma temalt hiljem küsisin, mis teda Hiinas kõige rohkem üllatas, vastas ta: „Mina ise. Uskumatult tore oli kinos vaadata, kui hästi ma ekraanil hiina keelt rääkisin!”
Ma ei tundnud siin galal eriti kedagi, aga liikusin ringi, otsekui otsiksin oma sõpra. Robin Williams jättis rühma tuttavatega hüvasti ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Nüüd oli minu hetk. Astusin ligi ja tutvustasin ennast. Pärast komplimente küsisin, kuidas tal õnnestus ära õppida vene keel, viidates ta filmirollile „Moskvas Hudsonil”. Ta vastas mulle vene keeles. Intonatsioon oli suurepärane, kuid ma ei saanud ühestki sõnast aru. Vastasin talle samuti vene keeles, millest nüüd tema aru ei saanud. Lõpuks vastas ta: „Seltsimees, hea supp, tere tulemast; mida pole, seda pole.” Leidsin, et võime nii veel kaua suhelda. Selja taga oli paar tema austajat juba imponeeritud. „Robin, mis keelt sa räägid?” küsis keegi. Robin Williams vastas ka neile, demonstreerides oma vene sõnavara. „Raamat. Sõidame! Aidake!”
„Me räägime albaania keelt,” ütlesin mina. „Mister Williamsil on erakordne keeleanne. Kui ma saadan teile filmi käsikirja, kas loete seda?” – „Aga muidugi, saada mu agendile, ma loen kindlasti,” vastas ta naeratades, surus mu kätt ja pöördus austajate poole. Olin üleliigne ja astusin kõrvale.
Siis nägin omaaegset romantilist filmikangelast Olegi. Ta oli abiellunud väikest kasvu toreda, ümara ja agara Joaniga, keda ta kutsus „minu notsukeseks” ja kes töötas Cinematheque’i