olla veel enne, kui ta metsavennaks läks, käinud kaardimoori juures ja see ennustanud, et pärast surma ristuvad ta teed juudasega. Ja nii see juhtunudki – nimelt olla Lõoke haarangu ajal saadud haavadesse ära surnud ja siis, kui Saalust Palitsa metsa viidud, tulnud tema autole vastu teine auto, mille kastis olnud kirst Lõokesega…
Lõokese haud kaevatud mõni aeg hiljem segamini ja külarahvas sosistanud, et näe, reetur viidi metsa, kus temasiguse koht, ja Saalus toodi Lõokese asemele, pühitsetud mulda. Kas sellel jutul ka tõepõhja all oli, seda ei teadnud keegi kindlalt väita.
"Saaluse mehi olla metsas jälle nähtud!" sosistasid külainimesed veel aastaid hiljemgi üksteisele kõrva ja pilgutasid seejuures tähendusrikkalt silma.
Mälestus Saalusest elas rahva seas visalt edasi ja kui metsavennad kusagil midagi jälle korda saatsid, siis öeldi veendunult:
"See on Saaluse meeste töö!"
Kui Jaanus aastaid hiljem, juba linnas elades, haiglasse sattus, kohtas ta seal juhuslikult ühte omakandi inimest ja vanadest aegadest rääkides tuli neil ka ka Saalusest juttu, siis turgatas talle pähe ootamatu küsimus – miks rääkis Leerivend just päev enne Pikalaiu kaupluse röövimist parasütistidest ja metsavendadest? Oli ta selle asjaga mingil moel seotud? Seda ei saanud Jaanus kahjuks siis enam Leerivennalt küsida, sest sepp oli selle saladuse juba ammu manalateele minnes kaasa võtnud. Ka ei teadnud haiglas kohatud omakandi inimene sellest asjast suuremat midagi. Kuulnud jah, küll, aga täpsemalt ei tea…
V peatükk
Aeg läks ja kevad võttis üha rohkem võimust. Jaanuse kooliaasta sai läbi. Poiss tuli ühel päeval koolist tunnistusega koju ja hüüdis juba õueväravalt trepil seisvale emale:
"Mina olen nüüd juba teise klassi õpilane!"
Korsani Alice ainult naeratas poja jutu peale ja ütles:
"Toh-oh! Võta nüüd korv ja tule aita mul seale rohtu kitkuda!"
Jaanus oli arvanud, et ema on esimese klassi lõpetamise puhul sama rõõmus kui tema isegi, aga poisi üllatuseks olid seale söögi valmistamise mured emale suuremad kui temale esimese klassi lõpetamise rõõm. Poiss läks tujutult tuppa ja hakkas kooliriideid seljast ära võtma. Siga tahtis süüa ja ega emal ei olnud kombeks käsku korrata.
Ruudi uuris pikemat aega juba ajalehtedest linnakoolide kuulutusi. Tal oli ikka kindel plaan minna tööstuskooli õppima. Sealt anti ilus munder ja kolhoosist sai ka minema. Paul valmistus samal ajal usinasti seitsmenda klassi lõpueksamiteks. Seitsmes klass oli Mallangi koolis viimane ja see tuli "korralikult ära lõpetada", nii nagu Kaarlile meeldis lastele ühtelugu meelde tuletada.
Seda, et kooli lõpueksamiteks valmistumise hulka ka muu kuulus, sai Jaanusele selgeks siis, kui kooli direktor tuli Korsanile Pauli peale kaebama. Paul olevat koolimaja taga, suurte pargipuude all koos teiste poistega susspüssi lasknud! Muidugi päris Bierbrauer peale direktori lahkumist pojalt kohe aru ja käskis susspüssi kiiremas korras ära anda. Jaanus teadis, et vennal oli neid mitu tükki. Isegi kahe- ja kolmeraudseid. Kui ikka kolmeraudsel said kõik tikud põlema tõmmatud, siis käis algul susspüssi peal väikene tulemöll ja siis kõlasid kolm raksatust järgemööda. Mõnikord isegi peaaegu ühekorraga. See oli väga vägev vaatepilt ja Paul oli omasuguste hulgas tehtud mees. Jaanus mõtles kahetsustundega, et vend peab nüüd oma vägeva kolmeraudse isale ära andma. Poiss hellitas südames salajast lootust see ilus riistapuu kunagi endale saada. Jaanus vaatas nukralt, kuidas vend ronis kribinal-krabinal õues kasvava suure kase otsa ja koukis seal ühe koldnoka puuri seest välja susspüssi. Oma suureks rõõmuks nägi Jaanus, et vend ei kavatsenudki isale uhket kolmeraudset susspüssi ära anda, vaid hoopis ühte vana logu, millega ta polnud enam ammuilma pauku teinud! Paulil oli susspüsse õige mitu ja ühest nirumast ilmajäämine polnud tema jaoks veel mingi õnnetus. Poiss tuli puu otsast vagura näoga alla ja viis linnupuurist võetud vana tulenuia isa kätte. See muidugi uuris poja susspüssi tähelepanelikult ja siis äkki käratas:
"Sihukese kuradi risuga teed sa pauku? Kas sul paremat susspüssi ei ole?! Tahad endal silmad puruks lasta? Võta kohe püksid maha! Ma sulle kuradile ehitan!"
Paul ei jäänud isa "ehitamist" muidugi ootama ja pages ummisjalu ümber lauda otsas oleva seaaia joostes, metsa. Kaarel tegi mõne loiu jooksusammu pojale järele, kuid nähes, kui ruttu vahemaa nende vahel kasvas, jättis asja katki. Seda, et isa väga vihane oli, sai Jaanus aru tema oimu kohal mustade ja lokkis juuste piiril tukslevast jämedast veresoonest. See, muidu peaaegu tähelepandamatu veresoon, ilmus alati siis nähtavale, kui isa vihaseks sai.
Kaarel Bierbrauer oli pikk, kõrgete oimukohtadega ja veidi kongis ninaga mees. Ta mängis viiulit ja oli pidudel alati seltskonna hing. Kaarlile meeldis tantsida ja tihti kahemõttelisi lorijutte rääkida, tundes mõnu sündsuse ja labasuse piiril balansseerimisest. Kaarel, üks Korsani talu kahest perepojast, keda rahvas Korsani Kaarliks kutsus, ei seganud end poliitikasse. Temale, kui Punaarmee poolel sõdinud mehele, poleks midagi maksnud parteisse astuda ja kohaliku kolhoosi etteotsa asuda. Nii mõnigi mees Eestimaal oli niimoodi teinud ja mõnedki neist agaratest olid metsavendade poolt mullatoidule saadetud. Kaarel elas lõbusamat elu. Tema ei sidunud end kolhoosiga, vaid, kui ta oli kohe peale sõja lõppu ühe aasta Vekke algkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ametit proovinud, võttis labida kätte ja vihtus suviti maanteede äärde kraave kaevata. Paar-kolm korda nädalas käis ta Mallangi rahvamajas näitemängu proovidel. Korsani Kaarel oli aktiivne isetegevuslane, nagu siis oli kombeks ütelda. Ka sel õhtul, kui Paul "ehitamise" eest metsa pages, plaanis ta jälle rahvamajja minekut. Võib-olla see Pauli kindlast nahatäiest päästiski.
Mõne aja pärast, kui isa oli rahvamajja läinud ja vanemad vennad kuhugile ära kadunud, otsustas Jaanus kase otsa ronida ja Pauli ilusat kolmeraudset lähemalt uurida. Ta sai just venna imeriista katkisest kuldnokapuurist välja kougitud ning seda uurima hakata, kui nägi jalgrattaga kase alla sõitnud musta pintsaku ja heledate pükstega meest. See pani sõiduriista puu najale ja läks siis aiaväravat aeglaselt lahti tehes, pikkamööda maja ukse poole. Muri oli jälle valvurikohustused ära unustanud, nagu ikka, ning küla peale tähtsaid koeraasju ajama sörkinud ja nii ei näinud võõra tulekut peale Jaanuse keegi. Poiss tahtis just puu otsast alla tulla ja ema otsima minna, kuid juba nägi ta ema koos selle võõra mehega maja trepi peal seismas. Millest nad seal rääkisid, Jaanus ei kuulnud, kuid rõõmus see jutt ei paistnud just olema, sest ema tegi põllenurgaga mitu korda asja silmade juurde. Lõpuks hakkas külaline ära minema ja nad tulid koos kase juurde.
"Ma tean ju küll, et Kaarel kurameerib sinu naisega, kuid ma ei saa sinna midagi teha. Mitte midagi…"
"Jah! Sestsaadik, kui Bierbrauer kaevab Lõusa kaasiku vahel maantee kraavi, käib minu naine iga päev jalgrattaga tema juures. Ma juba rääkisin sellest… Ja ka peale näidendi proove kaovad nad ühtelugu kuhugile mõisa parki!"
"Nad lähevad sellesse vanasse varjendisse, mille kooli endine direktor laskis sõja ajal sinna kaevata…"
"Ma tean seda varjendit!” ütles mees ja küsis imestnult: “Kust sina seda tead, et nad just sinna lähevad?"
"Ma olen seda oma silmaga näinud!"
"Soo!"
"Ma ei tea kohe, mida teha!" kuulis Jaanus ema ütlevat. "Mul on neli last, need on vaja üles kasvatada. Ma ei julge Kaarlile paha sõna ka ütelda. Ei tea kohe mida teha… Ei tea."
"Kui sinu mees ja minu naine niimoodi semmivad, mis keelab meil sinuga sedasama teha?" küsis mees muigamisi ja võttis kase najalt jalgratta.
"Mis sa ajad lorajuttu! Mina litsiks ei hakka! Ei! Ei tule kõne allagi!" Alice oli silmnähtavalt pahane.
"Aga minu naine, näe, hakkas litsiks! Mn-jaa…" mees sasis käega korra üle oma tumedate, lokkihoidvate juuste, katsus pöidlaga korraks rattakummi ja asutas minekule.
Mõni aasta hiljem niitis see, oma naiselt mitmekordsed sarved saanud mees, juulikuu lõõsas ja põlvini jäises vees, Mallangi allikates kõrkjaid. Milleks talle kõrkjaid vaja oli, teadis vist ainult tema ise. Kõrkjate niitmine oli selle mehe viimane töö ja tegemine millest ta rõõmu tundis. Edasi tulid vaid valu ja vaev, sest