oli ta nende vahel, mõlemad hoidmas tema käest.
„Nüüd jookseme!“ ütles hoidja.
„Ei, ei!“ ütles väike kaevur. „See on halvim asi, mida teha. Kui te poleks enne jooksnud, siis poleks te teelt eksinud. Ja kui sa nüüd jooksed, siis on nad sul hetkega kannul.“
„Ma ei taha joosta,“ ütles Irene.
„Sa ei mõtle minu peale,“ ütles hoidja.
„Mõtlen küll, Lootie. Poiss ütleb, et nad ei puutu meid, kui me ei jookse.“
„Jah, aga kui nad majas teada saavad, et olen sinuga nii kaua väljas olnud, siis saadetakse mind minema ja see murraks mu südame.“
„Saadetakse ära, Lootie! Kes sind ära saadab?“
„Sinu papa, laps.“
„Kuid ma ütlen talle, et see oli kõik minu süü. Ja sa tead, et see oli, Lootie.“
„Ta ei pane seda tähele. Ma olen kindel, et ta ei tee seda.“
„Siis ma nutan ja lähen ja põlvitan tema ees ning anun, et ta ei võtaks minult mu armast Lootie’t.“
See lohutas hoidjat ja ta ei lausunud enam sõnagi. Nad läksid edasi, kõndides küllaltki kiiresti, kuid olles hoolikad, et mitte sammugi joosta.
„Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles Irene väikesele kaevurile, „kuid see on nii naljakas! Ma ei tea sinu nime.“
„Mu nimi on Curdie, väike printsess.”
„Kui naljakas nimi! Curdie! Mis veel?”
„Curdie Peterson. Mis on sinu nimi, palun?”
„Irene.”
„Mis veel?”
„Ma ei tea, mis veel. Mis veel mu nimi on, Lootie?”
„Printsessidel on vaid üks nimi. Nad ei taha teist.”
„Oh, siis, Curdie, pead mind kutsuma lihtsalt Irene’iks.“
„Ei, tõesti,“ ütles hoidja äärmiselt pahaselt. „Sellist asja ta ei tee.“
„Kuidas ta siis mind kutsub, Lootie?“
„Teie Kuninglikuks Kõrguseks.”
„Minu Kuninglikuks Kõrguseks! Mis see on? Ei, ei, Lootie. Mind ei hüüta hüüdnimedega. Mulle ei meeldi need. Sa ütlesid mulle kunagi, et vaid rumalad lapsed panevad hüüdnimesid, ja ma olen kindel, et Curdie pole rumal. Curdie, mu nimi on Irene.”
„Tore, Irene,” ütles Curdie, heites hoidjale pilgu, mis näitas, et talle meeldis teda õrritada. „On väga lahke sinust, et sa lubad mul end millekski hüüda. Mulle meeldib su nimi väga.”
Ta ootas, et hoidja sekkuks, kuid peagi nägi ta, et too oli liiga hirmunud, et rääkida. Ta vaatas üksisilmi midagi mõned jardid eemal keset teed, kus see kitsenes kaljude vahel nii, et seda sai vaid ühekaupa läbida.
„See on sinust väga kena, et sa läksid oma teelt kõrvale, et meid koju viia,“ ütles Irene.
„Ma ei ole veel oma koduteelt kõrvale läinud,“ ütles Curdie. „See on nende kaljude taga, kus tee keerab mu isa maja poole.“
„Ma olen kindel, et sa ei mõtle meid ometi enne maha jätta, kuni me oleme tervelt kodus,“ ütles hoidja hingeldades.
„Muidugi mitte,“ ütles Curdie.
„Sina armas, hea, lahke, Curdie! Ma annan sulle musi, kui me koju jõuame,“ ütles printsess.
Hoidja tõmbas teda tugevalt käest, mida ta hoidis. Kuid sel hetkel hakkas see miski keset teed, mis oli paistnud nagu vihmast alla toodud mullakamakas, liigutama. Üksteise järel paiskas see välja neli pikka asja, nagu kaks kätt ja jalga, kuid nüüd oli juba liiga pime, et öelda, mis need olid. Hoidja hakkas pealaest jalatallani värisema. Irene haaras Curdie käest veelgi tugevamini kinni ja Curdie hakkas uuesti laulma.
„Üks, kaks -
toksi, tao!
Kolm neli —
siit sa kao!
Viis, kuus —
hoia eest!
Seitse, kaheksa —
ma teil teen!
Üheksa, kümme -
pane veel!
Siba, sibli!
Kärts ja mürts!
Näe, seal ees, konn on teel!
Litsu!
Lömasta!
Kõrveta!
Kuivata!
Veel üks!
Nüüd aitab!
Oeeeeh!“
Kui ta tõi kuuldavale viimaseid sõnu, lasi Curdie oma kaaslase käest lahti ja tormas selle asja poole keset teed, nagu tahaks ta seda oma jalge alla trampida. See tegi hüppe ja jooksis otse ühest kaljust üles nagu hiigelsuur ämblik. Curdie pöördus naerdes tagasi ja võttis uuesti Irene’i käe. Irene haaras tema omast väga kõvasti kinni, kuid ei öelnud sõnakestki, enne kui nad olid kaljudest möödas. Mõned jardid eemal leidis ta end teelõigul, mida ta tundis, ja oli jälle suuteline rääkima.
„Tead, Curdie, ma arvan, et mulle eriti ei meeldi su laul, see tundub mulle küllaltki jõhker,“ ütles ta.
„Noh, võib-olla see ongi,“ vastas Curdie. „Ma pole sellele kunagi mõelnud; nii see meil käib. Me teeme seda, sest neile see ei meeldi.“
„Kellele see ei meeldi?“
„Mäekollidele. Nagu meie neid kutsume.“
„Ära ütle nende nime!“ ütles hoidja.
„Miks mitte?“ ütles Curdie.
„Ma palun, et sa ei teeks seda. Palun.“
„Oh! Kui sa mind niimoodi palud, siis muidugi; kuigi ma ei saa üldse aru, miks. Vaadake! Seal all on teie suure maja tuled. Te olete viie minuti pärast kodus.“
Rohkem ei juhtunud midagi. Nad jõudsid turvaliselt koju. Keegi polnud neid otsinud, ega isegi teadnud, et nad olid välja läinud; ja nad jõudsid ukse juurde, mis kuulus nende maja osa juurde nii, et keegi ei näinud neid. Hoidja kiirustas sisse rutaka ja mitte just väga lahke head ööd sooviga Curdie’le; kuid printsess tõmbas oma käe tema omast lahti ja oli just heitmas oma käsi ümber Curdie kaela, kui hoidja püüdis ta uuesti kinni ja tõmbas ta eemale.
„Lootie! Lootie! Ma lubasin ühe musi,“ hüüdis Irene.
„Printsess ei anna musisid. See pole üldse sobilik,“ ütles Lootie.
„Kuid ma lubasin,“ ütles printsess.
„Selleks pole põhjust; ta on ainult kaevuripoiss.“
„Ta on hea poiss ja vapper poiss ja ta on meie vastu väga lahke olnud. Lootie! Lootie! Ma lubasin.“
„Siis poleks pidanud lubama.“
„Lootie, ma lubasin talle musi.“
„Teie Kuninglik Kõrgus,“ ütles Lootie järsku väga lugupidavaks muutudes, „peab kohe sisse tulema.“
„Hoidja, üks printsess ei tohi oma sõna murda,“ ütles Irene, ajades end sirgu ja seistes täiesti liikumatult.
Lootie ei teadnud, mida peaks kuningas hullemaks – lasta printsessil pärast päikeseloojangut väljas olla või lasta tal suudelda kaevurpoissi. Ta ei teadnud, et olles härrasmees, nagu paljud kuningad on, oleks too mõelnud hoopis teistmoodi. Kui väga ta ka poleks pahandanud, et tema tütar suudleb kaevurpoissi, ei oleks ta lasknud tal kõikide mäekollide nimel oma sõna murda. Kuid nagu ma ütlesin, ei olnud hoidja piisavalt daam, et seda mõista, ning nüüd ta oligi suures hädas, sest kui ta oleks peale käinud, oleks keegi võinud kuulda printsessi nuttu ja jooksnud