u
Täiskuu lõõmas taevas kui tulitav oranž ketas. Kärt oli kindel, et midagi niisugust polnud ta oma elus varem näinud. Kas linnas võiks paista hoopis teine kuu? Täiesti võimatu, et seesama silmade, nina ja naerusuuga taevalamp, mis õhtuti teda kooliteel saadab, ripuks siin karjamaa kohal säärase hiiglasliku tulekerana. Kõik muu ümberringi oli samuti ebamaine ja võõras. Kadakad näisid hõbedased. Nende vahel maantee poole vonklev rada otsekui õhkus jäist külma. Kärt keeras teelt kõrvale ja asus kahlama pikas rohus. Suund oli teada: see oli kümneid kordi täpselt mõõdetud ja märgile pandud. Kaheharulise männi juurest pidi kergelt vasakule hoidma. Eksimist polnud karta, kuu valgustas ümbrust piisavalt.
Ühtäkki liikus üle niidu tugev tuuleiil. Põõsad paindusid looka ja sügise ootuses kolletama hakanud rohukõrred kahisesid. Kärt tõmbas kileka hõlmad koomale ning rühkis joonelt edasi. Ootamatult kaikus kadakate kohal kummaline heli. Nagu oleks kauguses puhutud kasetohust karjapasunat ja kohe seejärel võngutatud suurt plekitahvlit. Hääl tuli metsa poolt. Tüdruk vaatas üle õla ning tardus poolel sammul. Kasesalu ja selle kaenlas tukkuv tammik näisid eemal kui tihe must müür. Aga puude latvade kohal, üle terve põhjataeva, lainetasid ja värelesid valgusevihud. Need olid külmades toonides, kuid kümnetes eri varjundites: sinised, hõbehallid ja jäävalged. Hetkeks värvide värelus peatus, misjärel rippusid taevast alla hiiglaslikud kardinad, justnagu teatris lava varjavad rasked eesriided, mille liigahtusi publik ootusärevalt jälgib. Uuesti kajas kauge pasunahüüd ja sellele vastas kume kõmin. Taeva eesriie hakkas avanema. Valguselained voogasid kahele poole kõrvale, nende vahelt lahvatas välja erkpunane tulekuma. See lõõmas metsa tagant ja tõusis aeglaselt mööda taevalaotust ülespoole.
Kärt vahtis pärani silmi. Korraks tundus talle, et tõusnud on veel üks kuu. Kuid nii see polnud. Punakollased leegid muutusid tumedamaks ja võtsid üha selgepiirilisemat kuju. Tüdruk nägi, kuidas puude sülest kerkis taevasse hiiglaslik pea. Esmalt kumer pealagi, siis kahelt poolt õlgadeni voogavad laines juuksed. Ilmutise nägu polnud tema tagant kumava valguse tõttu näha. Kolmandat korda kaikus kummaline pasunahüüd. Nüüd juba lähemalt, päris siitsamast kõrvalt. Järgnenud kõmin meenutas kõuemürinat. Kärt karjatas ja viskus kõhuli rohtu. „Kesköö!” mõtles ta õudusega. „Mis neil küll võis juhtuda?”
Angervaksade mõrkjas lõhn oli viimane, mida tüdruk tundis… Siiski! Midagi veel! Silmade ees jooksis justkui kinofilm. Väga kiiresti. Vilksatavad pildid tulid tuttavad ette, ent kõik oli ajas täiesti tagurpidi. Värskelt toimunu eespool ja varasem selle järel. Isegi loodusepilt muutus. Küps suvi asendus kevadega, lopsakas rohelus alles lehti ootava raagus saluga. Ühtäkki filmilint peatus. Kinnisilmi vaatas Kärt lumevangist vabanenud lirtsuvat karjateed, nagu oli seda näinud tollel esimesel korral…
Esimene kohtumine
Seal see siis ongi!”
Isa näitas käega vasakule ja kõik naelutasid oma pilgud osutatud suunda. Noorem õde ronis vanemale sõsarale peaaegu sülle. Viimane oli aga sellises põnevuses, et ei märganud trügijale pahast müksugi äiata. Väike puudlinäss tabas ilmeksimatu seitsmenda meelega ärevat olukorda paugupealt. Ta punnitas ennast auto põrandalt ema põlvedele, ronis sealt orava osavusega tagaistmele ja vedrutas õdedekuhila otsa. Saanud niiviisi akna juures kõige parema paiga, suunas ta oma pruunid nööpsilmad teiste eeskujul kaugusesse. Äge haukumine ja vehkiv juppsaba kinnitasid, et vähemasti kuts on otsitu kätte leidnud. Kõik autos viibijad – ema, isa, kaks peretütart ja väike puudlikoer – olid ülimas, ehkki üpris meeldivas ärevuses.
„Sass Suur! No kuhu sa trügid! Sina muidugi pead igal pool esimene olema!” torises noorem õde ja üritas koera kõrvale lükata. Sass Suureks kutsutu aga pani kogu jõust vastu ja tüdrukud seadsid oma põsed leplikult vastu puudli kikkvuntsi, üks ühele, teine teisele poole.
Maantee oli maastiku justkui pooleks lõiganud. Paremat kätt tukkusid lumeveest märjad põllud, vasakul laius kuni kauguses kõrguva raagus metsani imeline kadakaväli. Kuna kevad oli alles nõnda noor, et puudus lehe- ja rohuilu, mõjusid nooljad kadakad tõeliste pilgupüüdjatena.
„Nagu Saaremaa! Siit põhjarannikult poleks küll osanud niisugust pilti leida. Tüdrukud, kas pole ilus?!” oli ema rõõmsalt elevil.
„Omanik kirjeldas ikka päris täpselt. Kui ma kadakavälja nägin, oli pilt selge: siin peab see maja olema,” seletas isa ja tema häälest kostis rahulolu.
„Kas too hall maja seal?” uuris ema.
„Nojah, kilomeetrite järgi klapib. Aga kuidas ligi saab? Kusagil peab ju sissesõidutee olema?”
Isa võttis kiiruse maha ja punane auto sahises aeglaselt mööda märga maanteed.
„Seal! Mina nägin! Põõsa juurest… Näete, maantee kõrval see põõsas!” hõikas vanem õde.
„Ei, hoopis kivi juurest jookseb rada kadakate vahele! Issu, näed, see pirakas kivi, natuke kraavi vajunud!” sädistas noorem.
Auto libises aeglaselt põõsani. Kõrgelt maanteetammilt pööras alla sulaveest niisutatud rada.
„Mis ma ütlesin?! Läks ju põõsa juurest!”
„Ohoo, kus ikka! Kivi ei näinud või? Onju, issu, kivi oli kohe tee otsas?”
„Mina leidsin esimesena!”
„Tüdrukud! Meil sünnib siin praegu ajalooline hetk, ja teie rikute selle oma maajagamisega ära,” sekkus ema. „Kas on paremaid ettepanekuid?”
Isal oli:
„Silmad lahti, suu kinni. Igaüks vaatab, näeb, avastab ja kogub endasse. Pärast arutame.”
Seda öelnud, juhtis isa auto teevallilt alla vesisele rajale. Teeraja väljanägemine kinnitas, et seda polnud teab mis ajast kasutatud. Languse lõpus laius sulaveelomp ning sinna punane auto sukeldus ja toppama jäi. Isa sai oma veast kohe aru ning proovis kiiresti välja tagurdada. Mootor möirgas. Rattad pöörlesid libedas sopas, loopides pori ja rohukamakaid.
„Taevas! Mis nüüd saab?! Jäime kinni, jah?” Ema oli tõsiselt kohkunud.
„Pagan võtku, vist küll. Aga… käime ruttu maja juures ära. Niikuinii tuleb metsast rataste alla oksi tuua, ega muidu siit liikuma ei saa,” korraldas isa. Kõik ronisid sõidukist välja. Ema silmitses mõtlikult porist autot. Pilk sügavale vajunud ratastele kinnitas, et siin nad veel näguripäevi näevad.
„Jamade jama!” Ema oli päris närvis. „Me ju lubasime hiljemalt kolme tunni pärast linnas tagasi olla. Laps tahab süüa!”
„Kas sa siis pudelisse midagi valmis ei pannud?” Isa tundis, et süükoorem aina kasvab.
„Natuke panin, aga ta pole ju harjunud niimoodi…”
„Siis pole hullu. Ära muretse. Vanaema tuleb toime. Helistame talle ja… Aga nüüd lähme ruttu! Heidame majale pilgu ja toome oksi.”
Tüdrukud hakkasid maja poole vantsima. Terasemal silmitsemisel paistis hooneid seal kobaras koos koguni neli – kõik ühesugused hallid. Ehkki silm nii kaugelt üksikasju ei seletanud, oli ilmne, et vanad ja viletsad on need kõik. Lirtsuv tee tegi looklevaid käänakuid. Kadakad, kadakad ümberringi, uhked rohelised koonused majesteetlikult troonimas.
Tüdrukud olid põnevil.
„Mida sa tunned?” küsis vanem.
„Kuidas mida?” ei mõistnud noorem.
„Kas sa ei tunne siis mitte kui midagi?”
Noorem pidas hetke endamisi aru. Siis noogutas, et tunneb küll.
„Ja mis see on?” ei jäänud teine niisama lihtsalt rahule.
„See? Ma arvan, et… ajalooline hetk.”
Ka vanem kaalus endas tekkinud imelikku tunnet ja nooksas. Ta oli õega põhimõtteliselt päri.
Ent kui seltskond jõudis taluõuele, näis kõigi suur ind mõnevõrra kahanevat. Ainult must villakera sibas, keel vestil, ning märkis usinasti oma kohalviibimist. Ülejäänud seisid keset avarat õue ning silmitsesid nõutult vanu ja armetu väljanägemisega hooneid. Mitte et need suisa kiviajast oleksid pärinenud – ei, kõigest eelmise sajandi teisest veerandist, kuid kandsid oma näol ja turjal siiski vähemalt seitset aastakümmet.