Issu näitab – ja meie teeme.”
„Nojah, kui kõik aina ehitamise ja koristamisega ametis on, kas siis leidub veel kedagi, kes tegeleks vaese väikevenna Reedikuga?” uuris isa.
„Tegeleme!” lubas meie heldelt.
„Aga kuidas on lugu pisiõe Leega? Kas võib õeke loota, et keegi talle vajadusel näiteks luti suhu paneb?” uuris ema.
„Paneme!” kinnitati kooris.
„Meie tüdrukute suusõnaliste lubadustega juhtub enamasti seesama, mis jäätisega päikese käes. Aga kui Marit need ilusti kirja paneb ehk protokollib – siis võin ma hakata asja juba natuke kaaluma.” Ema hääletoon oli lootustandev. „Mina ise aga asetan tänase käigu plusspoolele kadakad. Need meeldisid mulle kõige rohkem. Järgmiseks – sammaldunud kiviaiad. Aga lagunenud hooned teevad paksu muret. Kuidas me imikuga sellistes ruumides elama hakkame?! Esimesel kevadel me küll ei jõua elumaja korda teha.”
„Issu, mida sina arvad?” pärisid tüdrukud ärevalt.
„Meie ostmiskuulutusele vastanutest on see pakkumine kõige etem. Aga kahjuks näen ma ka just siin kõige enam töö- ja rahakulu. Kuid…” isa tõstis sõrme ja pidas põnevust kruttiva pika pausi, „ma ei vaatagi, mis seal praegu täpselt on. Mina näen, mis tuleb!”
„Mida sa näed? Mis tuleb? Ütle, mida sa näed?”
„Nende kadakate keskele võib tulla tõesti midagi väga ilusat. Ja mis veel! Kas te panite tähele suuri puid õuel ja maja lähemas ümbruskonnas?”
„Ei. Kõik oli nii raagus,” õigustas Kärt oma töntsi tähelepanu.
„Aga mina märkasin ja kujutasin ette, kuidas see võiks suveroheluses välja näha. Need suured puud on ju tammed! Ega siis asjata pole selle talu nimi Tammiku. Seal võib olla väga hea aura.”
„Mis see aura on?” päris Marit.
„Noh, see on meid ümbritsev… kuidas seda nüüd selgitada… mitte käega katsutav ja tavaliselt ka mitte silmaga nähtav väli. Nii seda nimetatakse. Ning see väli mõjutab läheduses olijaid. Tammepuudel on väga tugev elujõudu andev aura. Ma juba tundsin, kuidas nad hakkasid mind seal õuel mõjutama.”
Tüdrukud vahetasid kahtlevaid pilke. Oli see nüüd tõsijutt või issuka järjekordne nali? Tema puhul ei võinud kunagi kindel olla, räägib ta sulatõtt või viskab villast, nagu ise ütleb. Issu „villastes” juttudes oli alati ka mõni tõetera sees. Aga tihtilugu oli see nii kavalasti peidus, et andis otsida. Nagu nüüdki. Mis aura?! Marit polnud niisugusest elukast ilmaski kuulnud. Ometi läks ta oma kujutluses taas talu õuele, kust nad napilt pool tundi tagasi olid lahkunud. Tüdruk teadis, mida ta sealt oma vaimusilmas otsima läks. Talle kirgastus hetk, kui nad metsa alt kogutud oksi punti sidusid. Siis oli talle ju ühe tamme juures tõepoolest midagi imelikku silma hakanud. Jämeda tüve tagant oli keegi justkui piilunud ja siis uuesti puu varju peitu läinud. Marit kummardus Kärdi kõrva juurde ning küsis poolihääli:
„Kas sa märkasid kaugemal puu juures üht kuju, kui me oksi hunnikusse ladusime?”
„Mis kuju?”
„Inimese kuju. Mitte päris suure… lapse moodi.”
„Ei näinud. Kuskohas see oli?” päris Kärt põnevuses.
„Ah, seal eemal metsa veeres. Kui sa ei näinud, mis see seletamine siis aitab.”
Aga Kärdil oli hammas verel.
„Mida see kuju tegi?” pinnis ta edasi.
„Midagi ei teinud. Ma ainult korraks nägin. Vahtis nagu sealt puutüve tagant ja peitis ennast jälle ära. Ma passisin, et kas tuleb uuesti välja. Ei tulnud.”
„Missugune ta oli?”
„Missugune, missugune!” Õudne, kui tobud võivad olla nooremad õed! Marit võttis kokku kogu tahtejõu, et väike nägelus auto tagaistmel jälle hoogu ei saaks. „Kust mina tean, missugune. Ma ju ütlesin, et nägin ainult korraks. Paistis, nagu oleks laps olnud. Niisugustes valgetes riietes.”
„Poiss või tüdruk?” ei jäänud õde rahule.
„Ei tea! Ma ei tea, kas ma üldse midagi nägin või kas seal üldse kedagi oli. Lõpeta ära!”
Kärt jäi mossitades vait. Täpselt Mariti moodi! Just siis, kui asi hakkab tõeliselt huvitavaks minema, jätab ta rääkimise katki või läheb minema. Nüüd ka – lõpeta ära!
„Marit!”
Õde ei vastanud.
„Kuule, Marit!” Kärdil sähvatas: „Äkki sa nägid aurat!”
Isa jutu peale oli Maritil endalgi selline kahtlus tekkinud. Nüüd, kus õde sama asjaga lagedale tuli, oli tegemist juba kahe inimese ühesuguse vaimuvälgatusega. See ei saanud enam olla tühipaljas juhuste kokkulangevus.
„Kust sa võtad, et aura peaks olema inimese moodi?” Maritil oli kogemusi, et Kärdi peakolus võivad vahetevahel, muidugi mitte ülearu tihti, üpris huvitavad ideed ringelda.
„Miks ei või olla? Ee… see tähendab… äkki on?! Sa ju ise nägid. Ütlesid, et… paistis korraks ja kadus kohe puu varju. Aga äkki ei läinud tamme taha. Läks hoopis sisse. Siis see ju oligi nagu vaim või… aura.”
Tõesti-tõesti! Ehkki Mariti meelest leidus Kärdi juttudes iva mitte eriti sageli, tuli tõdeda, et praegu näis seal mõni sisukas kübeke olevat. „Nojah, ma mõtlesin ise ka, et mis valge asi…? Alguses tundus, et heledates riietes laps. Aga võib-olla oli hoopis valge aur. Tuli puu seest välja ja paistis inimese kujuna. Vaata, vahel on ju pilved ka igasuguste asjade moodi.”
„Jaa, ükskord ma nägin, kui korstnast tuli suitsu, justnagu istuks katusel suur koer,” lisas Kärt õhinal. „Kuule, issu ju ütles, et tema tundis, kuidas tammed teda mõjutama hakkasid. Äkki tegi seda hoopis aura?! Kas sind ei mõjutanud?”
„Mõjutas küll!” Nüüd oli Marit selles täitsa kindel. „Just siis, kui teda nägin, ma kohe tundsin, et me peame selle talu enda maakoduks saama. Maksku mis maksab!”
Kärt noogutas, kuid oli samas pettunud. Pidi see jälle Marit olema, kes aurat nägi! Muidugi mõista libises too udune vaim temast, Kärdist, mööda nagu tühjast kohast. Ehkki noorem õeraas tundis samuti, et soovib Tammiku talu kõigest hingest nende perele maakoduks, teadis tüdruk ometi, et temast polnud toda erilist äratundmisenõksakut läbi käinud. Kärti näris kahtluseuss, kas suur soovimistunne polnud mitte tavaline vanema õe järeleahvimine, mida talle aina ette heidetakse. Miks küll on elu nooremate õdede suhtes nii ülekohtune, et paremad palad muudkui vanema lauale kukuvad?
Mõnda aega istusid tüdrukud autos vaikides ja haudusid omi mõtteid.
„Kuule, kas sul paberit on?” küsis Marit. Ta pidas silmas Kärdi märkmikku. Kärt kandis alati kaasas väikest seljakotti, kus olid mõned talle eriti armsad asjad. Kotist võis leida pisikese karvase mängukoera Potsa, peegli, juukseharja, värvitu huulepulga, taskurätiku ning roosa lillemustriga märkmiku. Märkmiku esimesele leheküljele oli kirjutatud, et see kuulub Kärt Mirjam Nurmele, kes õpib teises klassis.
„Mul ei ole mingit paberit,” ütles Kärt.
„Anna oma märkmikust üks leht,” nõudis Marit.
„Märkmikust?! Hull oled!”
„Ja sina jälle kade! Ma tahan protokolli kirjutada, aga sinul on kahju ühest märkmikulehest. Ise veel räägid, et tahad kõigest hingest maakodu saada!”
Marit teadis, missugusele nupule vajutada. See oli õe peal sada korda läbi proovitud nõks. Kui soovisid oma tahtmist peale suruda, siis ütlesid lihtsalt: „Okei, ma ei mängi sinuga!” Ja saidki oma. Nii ka seekord. Kärt kohmerdas seljakoti luku lahti, võttis oma kalli roosa märkmiku, silitas läikivat lillelist kaant ja andis õele.
„Säh! Aga ainult üks leht,” hoiatas ta.
Marit mõnules aeg-ajalt kaks aastat vanema õe eelistes: