sees olles tundnud oli, polnud Marit veel rääkida jõudnud. Ta oli kavatsenud lasta õel seda omal nahal järele proovida. Vaat siis alles kogeks Kärt ootamatut elamust. Samas oleks õeraas katsejäneseks, et kas tema tunneb samuti saunapalavust ja peapööritust. Ning praegu, mil õde Maritil hinge täis ajas, sooviski vanem õde noorema kas või vastu tahtmist käbiringi lükata. Juba tõstis ta käed, juba oli valmis õde tõukama, kui äkiline ohutunne teda pidurdas. Mis siis, kui käbiringi eriskummaline jõud osutub Kärdi jaoks liialt võimsaks? Vintske sporditüdruk Kärt oli kehaehituselt hästi nääpsuke. Järsku õde minestab või juhtub midagi veelgi hirmsamat? Marit tõmbus tagasi.
„Olgu. Kui sa mind ei usu, ära usu. Mina igatahes neid käbisid siia ringideks sättinud ei ole! Eks vaatame, kes lõpuks lolliks jääb. Mine oma kive laduma. Ma toon käru.”
Kärt silkas tagasi kivihunniku manu. Marit võttis palkmaja varjust käru, üritas sellega õueväravast vaikselt välja pääseda ja kolistas siis edasi mööda roobasteed. Kärti polnud kuskil näha. Marit lasi silmadel ümberringi käia ja leidis otsitu kössitamas mõni meeter kiviaiast eemal kadaka varjus. Õde püüdis nagu mingit märguannet anda. Marit jättis koliseva käru sinnapaika. Hoiatussignaalid muutsid piiga ettevaatlikuks ning ta hakkas õele ebalevalt lähenema. Äsjasest ülbest ja ninakast Kärdist polnud haisugi järel. Põõsa varjus kükitas värisev kartlik kuju. Kui Marit oli piisavalt lähedale jõudnud, osutas kössitaja sõnatult pöidlaga üle õla kiviaiale ning kattis teise pihuga suu ja pool nägugi näitamaks, et olgu tulija kuss ning äärmiselt ettevaatlik. Marit kummardus Kärdi kohale, surudes oma kõrva vastu suud hoidvat kätt. Kärt paotas väheke sõrmi ja piuksus läbi nende:
„Ta on jälle seal!”
Marit tegi küsivat nägu.
„Seal. Lösutas aia varjus. Aga kui sai aru, et mina teda märkasin, siis hüppas kadakapusasse,” täpsustas Kärt vaevukuuldava sosinaga. Tüdruk näis olevat veelgi enam ehmunud, kui eelmisel korral, mil tundmatuga kadarikus trehvas.
Marit puuris kullipilgul kivivare tagust põõsaräga. Ent silm ei seletanud midagi kahtlast.
„Kas oli seesama dressides?” päris ta.
Kärt raputas pead. „Midagi muud oli seljas… vist. Ja ta oli nii-ii… imelik. Kääbik!”
„Kääbik?! Ära soga!”
„Oli küll! Pool minu pikkust.”
„Nüüd on ta meil peos. Me peame asja selgeks saama!”
Kärt raputas ägedalt pead. Tema küll ilma issuta mingit kääbust otsima ja – jumal hoidku! – püüdma ei hakka.
Aga Marit oli kindel, et nii otsustavat hetke ei tohi käest lasta. Ta lõi trumbid lauda. „Kui sa praegu kohe ennast kokku ei võta, siis mina sinuga enam ei mängi! Mitte kunagi!” Seda öelnud, keeras ta õele otsustavalt selja ning hakkas kummargil kiviaia poole hiilima. Ning arglik väike õde, hinganud julgustuseks paar korda sügavalt sisse, kleepis ennast vanemale sappa. Marit tundis oma õenääpsu läbi ja lõhki ning oli tagasi vaatamatagi kindel, et seiklustekütt on tal tuules. Seepärast osutas ta käega sõnatult vasakule, et Kärt läheneks põõsastele sealt küljest. Õde täitis käsu tõrkumata ning hetk hiljem olid mõlemad plikad kadariku torkivasse rohelusse sukeldunud.
Marit lootis astuda nii tasa kui vähegi võimalik. Õnneks oli rohi liikumiseks veel võrdlemisi madal. Kuid jälgede tekitamiseks jätkus seda piisavalt ning seetõttu otsiski Marit märke, mida arvatav kääbus võis rohule või kadakaokstele jätta. Tüdruku silmad pidid üheaegselt olema ees, kuklal ja külgedel, et uluk põõsastikust putku ei pääseks. Kui ta muidugi polnud seda juba teinud nagu eelmisel korral. Pingsast uurimisest hoolimata ei täheldanud tüdruk ainsatki värsket jalajälge, mida oleks saanud koera kombel „võtta” ja, nina maas, ajama hakata.
Igasuguseid varasemaid radu oli küllaga. Issu jutu järgi trampivat neid metsloomad. Vähemasti metssigade tuhnimisjälgi oli lademes, õnneks ei ilmutanud need elukad ennast päevasel ajal. Vana tigeda kuldi ega oma vöödilisi poegi kaitsva emisega poleks Marit küll tahtnud kadakarägas silmitsi sattuda. Pigem juba olgu see Kärdi kääbik. Maritit rahustas natuke, et salapärane otsitav – inimene või tundmatut väge kiirgav aura-nimeline väli – oli, kui uskuda õe juttu, väike. Lüheldane oli olnud ka varakevadel nähtud, tamme taha peitunud kuju. Loodetavasti pole viirastuslik väike olend eriti ohtlik. Vähemasti ei saaks ta rammu poolest neist Kärdiga ilmselgelt üle olla. Ennast nõndaviisi mõttes julgustades lükkas Marit üha uusi tihkelt külg külje kõrvale kasvanud põõsaid laiali – ent tulutult.
Samal ajal lähenes Kärt teisest küljest sentimeetriliste sammudega. Tema mõttekäigud olid karmimad. Vähesed poolkohustuslikus korras loetud raamatud olid jätnud tüdruku mällu tulikirjas hoiatusi. Eriti tihedalt kubisesid mitmesugustest, ka väikestest olenditest muinasjutud. Ja need olendid paistsid silma pigem halva kui heaga. Tema mäletamist mööda võisid kääbused nõdrast kasvust hoolimata jõu poolest vägevad olla. Seepärast ei kiirustanud Kärt puseriti kasvanud põõsaste vahele trügimisega ning lootis salamisi, et redutava olendi püüab kinni Marit. Loomulikult polnud ta õe saatuse suhtes ükskõikne. Kuid Marit oli ikkagi nende pere kõige vanem laps. Kõige suurem, tugevam ja… arukam. Endamisi võis Kärt ju õe arukust tunnistada. Seepärast oligi tema arvates päris õiglane, kui kääbusega kohtuks nimelt Marit.
Jõudnud oma arutelus sinnamaani, Kärt tardus. Temast vaevalt paari meetri kaugusel liigahtasid kadakaoksad. Tasakesi avanevate okste vahelt libises nähtavale kumer pooliku jalgpalli moodi mügarik. Kärt soovis kisades minema tormata, kuid tema kõrist kostis vaevukuuldav hale vigin. Terve tüdruku keha oli nagu kivistunud. „Ma olen ära tehtud!” mõtles Kärt paaniliselt. Aju kippus hanguma. Kuid tema silmad pungitasid koobastest välja ja põrnitsesid, kuidas jalgpallitaoline asjandus põõsast esile trügides üha enam ja enam väikeseks taguotsaks muutus. Seejärel hakkasid paistma seljakumerus, õlad ja nende vahele tõmmatud pea. Olend, kes põõsast lõpuks nähtavale pudenes, oli roheline, käsi ei paistnud tal olevat ning jalad taguotsa all näisid kui väikesed jupid. Kääbik liikus selg ees Kärdi poole. Siis komistas ta ühe juurika taha ja käis tüdruku jalge juures käntsti! selili. Hetkeks kohtus põgeneja pilk jälitaja omaga, mispeale oli kägar kohe uuesti jalgadel ning hakkas otse tüdruku silme all kasvama. Kärdi peas oli üksainus selge mõte: nüüd ta küll sureb. Hirmust. Ent sekundid kulusid ja tüdruk seisis endiselt kivikujuna, keeletu ja meeletu, kuid elus. Kääbus oli kasvanud Kärdiga ühepikkuseks. Temagi põrnitses tüdrukut pärani silmi ning paistis olevat niisama kohkunud. Siis lahvatas ilmutise nägu punaseks ning ta kohmas sulaselges inimkeeles: „Tere!”
Kärt maigutas suud. Esialgu ei tulnud sealt piuksugi. Alles teisel katsel õnnestus välja pigistada kähisev vastutervitus ning kohe selle järel kisas tüdruk täiest kõrist: „Marit! Marit!” Kutsutu tormas läbi kõige paksema tihniku õe hüüde peale kohale. Nägu ja käed kriimustatud, juuksed kuivanud kadakaokkaid täis… Ruttaja samm takerdus. Ta oli millelegi mõtlemata sööstnud õele appi, oli valmis elu eest võitlema ükskõik millise kääbuse, jõuvälja või monstrumiga. Aga siin… Kärdi vastas seisis kõige tavalisem poiss! Ei haisugi kääbikust! Tavaline poisijupats. Kärdist väheke pikem, nägu punane ning pilk maas, kuid niisama kohkunud ja ähmis nagu tüdrukud isegi.
„Tere,” pomises poiss, volksatades silmadega korraks ka vanema õe poole.
Marit mühatas midagi umbmäärast vastu. Meeletu pinge, mis oli tüdrukut täitnud otsingute ajal kadakate labürintides ja kulmineerunud Kärdi hädakisaga, vajus kohinal kokku. Alles jäi kisendav tühjus, mis vajas otsemaid täidet. Selleks täiteks said pahameel ja vaenulikkus punastava poisi vastu. Kas see totu siin vääris Mariti purukskriibitud silmnägu, mille ta oli saanud läbi kõige hullema räga Kärdile appi sööstes?! Võis see tõsi olla, et kõigi salapäraste vilksatuste, ilmumiste ja kadumiste taga oli seesama poisinäss?! Et nemad Kärdiga, kaks igati lugupeetud linnatüdrukut, olid nädalate kaupa uurinud ühe täiesti suvalise külapoisi jalajälgi, mõõtnud rohtu sõtkutud radu ja kujutlenud ette kohtumist auraga! Nii lihtlabane seletus loodetud põneva seikluse asemel paisutas tüdrukus vahkviha.
„Tere,”