veelgi väiksemateks osadeks – neid me nimetame aatomiteks.“
„Kuid sa just väitsid, et väikseimad osakesed on molekulid,“ protestis tüdruk.
Küülik ohkas. „Ma ütlesin, et molekul on kõige väiksem osake, mida sa mingist ainest võid saada. Soola molekul on näiteks soola kõige väiksem osake. Kuid see ei tähenda, et seda osa ei saa edasi purustada. Tahan lihtsalt öelda: kui sa purustad soola molekuli, ei ole see enam sool.“
MATSTI! Hoiatamata langetas Timukas kirve ja lõikas soola molekuli puhtalt pooleks.
MATSTI! MATSTI! Järgmine oli vee molekul, mis lagunes kolmeks osaks.
„Vaata,“ sõnas Küülik, „need on aatomid, millest molekulid koosnesid. Soola molekulis oli kaks aatomit, vees kolm.“
„Saan aru,“ vastas Gedanken. Ta silmitses kroketimängu. „Ja mida nemad siis teevad?“ uudishimutses ta.
„Sordivad neid,“ vastas Küülik. „Nad sordivad aatomeid tüüpide järgi.“
„Kui palju neid tüüpe on?“
„Eks loe üle. Iga tüübi jaoks on oma rõngas.“
Tüdruk kõndis rõnga moodi kaartide juurde. Igaühel oli oma silt: „VESINIK“, „HEELIUM“, LIITIUM“ … „SÜSINIK“ … „HAPNIK“ … „NAATRIUM“ … „KLOOR“ … ja nii edasi. Viimase nimetus oli „URAAN“. Pärast läbi rõngaste veeremist ühines iga aatom teiste omasarnastega.
„Üks, kaks, kolm…“ loendas tüdruk. „… 90, 91, 92. Kokku on 92 kuhja,“ teatas ta.
„Tubli. Ka mina sain sama palju,“ nõustus Küülik. „Tundub, et nii on see olnud juba terve igaviku. Paistab, et meil ei lähe neid rohkem vaja. Nii et meil on täpselt 92 eri tüüpi aatomit.“
„Arvan küll,“ vastas Gedanken.
„Parem jätka kontrollimist,“ lisas Küülik. Ta viipas pliiatsiga Timukale, et too peaks tagasi pöörduma oma töö juurde.
„Aga mille põhjal te otsustate, millisesse hunnikusse aatom panna?“ päris Gedanken. „Kas suuruse järgi?“
„Tegelikult mitte,“ vastas Küülik. „Värvus. Otsustame põhiliselt värvuse järgi.“
Nad läksid laua juurde tagasi ja Küülik võttis sealt kolm aatomit, millest oli koosnenud vee molekul.
„Kas näed? Need kaks on ühte värvi, mõlemad on vesiniku aatomid. Nad kuuluvad hunnikusse number üks. Aga see siin on teistsugune – see on hapniku aatom. See kuulub hunnikusse number kaheksa.“
Gedanken võttis ühe vesiniku aatomi pihku. See tundus käsnjas. Selle ümber oli udune, ähmane pilv, mis kiirgas imetoredaid värve – segu punasest, sinakasrohelisest ja violetist. Asi polnud sugugi nii, nagu oleks pilve pind seda värvi. Ei. Värviline valgus näis kiirguvat sügavalt pilve seest. Gedankenile paistis see täiesti maagiline ja salapärane.
Hapniku aatom oli teistsugune. Selle pilv oli palju tihedam, paksem ja selle värvus oli põhiosas kollane, mõningase oranži, punase ja rohelise lisandiga.
„Aga mida nende kohta öelda?“ küsis Gedanken, tõstes üles kaks aatomit, mis kuulusid soola molekulile.
„Naatrium ja kloor, need kuuluvad hunnikutesse number … ee … 11 ja 17,“ ütles Küülik.
Gedanken oli eriti huvitatud naatriumist. See kiirgas erekollast valgust. Talle tuli meelde, et kui ta kodutänavale paigaldati uued laternad, siis oli kohalik ajaleht nimetanud neid „naatriumlampideks“.
„Kas sa tahad siis öelda, et iga asi – kõik need sajad tuhanded erinevad molekulid – on tehtud täpselt 92st eri tüüpi aatomist? Ainult et need aatomid on eri viisil kokku pandud?“ küsis tüdruk.
Küülik noogutas. Gedanken märkis mõttes, et sellest tuleb tagasi jõudes kindlasti onu Albertile rääkida.
„Aga miks te neid aatomiteks kutsute?“ päris ta.
„See tähendab „midagi, mida ei saa lõigata“.“
„Oh.“
Gedanken vaatas enda ümber.
„Veel üks asi, mille kohta tahtsin küsida,“ jätkas ta. „Miks väljas on kaks silti? Mis koht see tegelikult on? Kas see on tegelikult ballisaal või laboratoorium?“
„Oleneb.“
„Millest?“
„Oleneb muidugi sellest, mis siin toimub. Kui inimesed tantsivad, on see ballisaal. Kui inimesed teevad katseid, on see laboratoorium. Ja öösel, kui keegi ei tee mitte midagi,“ ta kehitas õlgu, „pole see kumbki.“
Ta pöördus tagasi laua poole.
„Vabanda,“ hüüdis ta Timukale, kes tegutses endise usinusega. „Mul jäi midagi üles märkimata. Mis see oli?“
„Alkohol,“ kõlas vastus.
Äkitselt jäi ruumis vaikseks. Kaardid lõpetasid kroketimängu ja jäid tähelepanelikult kuulatama.
„Paistab, et kaks süsinikku, üks hapnik, ja … üks, kaks, kolm … jah, kuus vesinikku,“ sõnas Timukas.
Võis näha, kuidas mõned kaardid märkisid salaja need arvud oma kõhule.
3
Punktide tants
Gedanken oli peaaegu suremas soovist tagasi onu Alberti juurde saada, et rääkida talle oma avastusest. Aga kuidas seda teha?
Ta ei saanud selle üle pikalt mõtiskleda, sest uuesti oli kuulda Kuningaemanda häält.
„Õigus, sellest on tänaseks küllalt!“ lõugas too. „Põrand puhtaks! On tantsimise aeg.“
„Hurraa Kuningaemandale!“ karjusid lookas kaardid. Nad ajasid end vaevaliselt sirgu ja raputasid kangeks jäänud jalgu.
„Tantsimine?“ sosistas Gedanken Küülikule kõrva. „Mis see nüüd on?“
„See on just see, mida tema ütleb,“ vastas Küülik. „See on tantsimine. Kuningaemandale meeldib tantsida.“ Ta ajas käed laiali. „See on ju ballisaal, mäletad?“
Kaardid komistasid erutuses üksteise otsa. Mõned tõukasid laua ja kirjutuslaua koridori. Need, kes olid flamingosid vasaratena kasutanud, võtsid nüüd linnud teisel moel kasutusele. Hoides linnu keha jalge vahel ja pead ühe käega kõrgel üleval, kitkusid nad teise käega linnu kaelalt sulgi välja. Sulgi lendles kõikjal.
„Kui jõhker!“ mõtles Gedanken.
Ta oleks piirdunud meloodiliselt mõjuva tiniseva heliga, kaasamata kraaksatusi. Ta ei saanud aru, kas need olid pelgalt häälitsused või lindude valukisa. Tüdrukule oli selge, et igal juhul ei liikunud ükski neist kaartide poole.
Kuningaemand krabas kinni Ärtukuningast ja keerutas teda ringi. Gedankenist möödudes karjus ta:
„Sina seal. See suur ümmargune asi. Jah, just sina. Sa pead tantsima Juhtteadlasega.“
Ta osutas Valge Küüliku poole. Küüliku kõrvad tõusid hirmust püsti. Ta heitis Gedankenile vaid ühe pilgu ja põgenes, kadudes hüplevate kaartide summa.
Et kõik teised olid tantsima läinud, tundis Gedanken end veidi kõrvalejäetuna. Kuid siis ta märkas, et sugugi mitte kõik ei tantsinud. Kaugemas nurgas tabas ta pilk kaartide rühma, mis tihedalt kokku hoidis. Neil oli kolm aatomite kotti ja liimituub ning nad uurisid pingsalt ühe kaardi kõhtu.
Gedanken läks seina ääres olevate aatomihunnikute juurde. Mõnda aega togis ta ühte-kahte väikest palli jalaga. Siis laskus ta põlvili ja tõstis ühe neist üles. See oli vesiniku aatom.
Aatomit peos hoides hakkas ta mõtlema.
„Kõik on tehtud neist – täpselt 92st eri aatomist. Aga huvitav, millest on tehtud aatom ise?“
Ta