is lugeja! Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust, tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.
Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi.
Lisaks mainin, et selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga mitte midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber – tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi.
Aitäh
Stig Rästa
1
Umbes kümme aastat tagasi ärkasin ühel hommikul üles, enesetunne ilgelt halb. Juba kuu aega oli mu tervisega midagi korrast ära olnud ja kehakaalust olin kaotanud selle ajaga umbes kümme kilo. Lisaks tundsin nõrkust, peapööritust ja kõht oli pidevalt lahti. Olin käinud Lasnamäel perearsti juures kaalulanguse ja halva enesetunde üle kurtmas, aga ei leitud, et mul midagi viga oleks, ja öeldi lihtsalt, et söö rohkem. Okei, sõingi, aga ega see midagi ei aidanud.
Tol hommikul oli eriti jube olla. Taarusin kuidagi vannituppa hambaid pesema, aga käed ei tahtnud kuidagi mu käsklustele alluda ja tundus, nagu liigutaksin hambaharja suus vasaku käega. Sain aru, et midagi on tõsiselt viltu, panin autole hääled sisse ja sõitsin Mustamäele EMOsse. Sõit oli parajalt uimane ja pilt kergelt venitatud, nagu oleksin purjus. Kui erakorralise meditsiini osakonda sisse astusin, ei olnud järjekord õnneks kuigi pikk. Selgitasin teenindajale, et ma ei tunne ennast üldse hästi. Ta küsis kohe, mida ma võtnud või süstinud olen. Kui arstid mind lõpuks uurima hakkasid, selgus et mu vererõhk oli 80/40. Normaalne on 130/85, nii et olin lausa kooma ääre peal.
Mulle pandi pikema jututa tilguti külge: lükati nõel veeni ja keerati kraan lahti. Päris huvitav tunne oli: vasak käsi läks üleni jahedaks ja tundsin, kuidas mulle käe kaudu midagi sisse voolab. Elueliksiir segunes veenis verega ning umbes viie minuti pärast oli enesetunne juba suhteliselt normaalne. Vist ei sure veel, mõtlesin endamisi. Samuti vaatasin huviga ringi ja mõtlesin, et nüüd siis on aeg sealmaal, et olen ka sellesse inimeste poolt väga kardetud kohta sattunud. Kardetud selles mõttes, et keegi ei soovi ju ometi erakorralise meditsiini osakonda sattuda. Mina olin nüüd siin. Huvitav, mitu korda ma veel siia elu jooksul sattun. Huvitav, kui paljudele on need seinad ja valgustid jäänud viimasteks, mida nad oma elus nägid? Kõrvalvoodis kardina taga oigas vanem vene mees selliselt, et mul hakkas hirm. Arstid jooksid muudkui ringi ja ma mõtlesin, et sellesse kohta sattumine üldiselt head ei tõota. Mõne aja möödudes võeti mul veenist vist oma liitri jagu verd, mis saadeti kuskile analüüsi. Istusin ja ootasin, kuni mõne tunni pärast selgus, et muidu on kõik okei, aga kaaliumitase on millegipärast erakordselt madal. Hakati asja uurima.
Mulle meeldiks arvata, et kõik oli nagu mõnes arstiseriaalis nagu „Dr House“ või „Grey anatoomia“, kus ilusad arstid muudkui arutavad kirglikult ja tuhnivad raamatutes ja panevad mulle algul vale diagnoosi, kuni lõpuks jõuavad mingi lolli juhuse tõttu õige lahenduseni. Mine tea, kuidas see tegelikult käis, aga igatahes sain mõne aja pärast Mustamäe haigla endokrinoloog Pille Rudenko käest diagnoosi: Addisoni tõbi. Haigus, mille tõttu neerupealised lakkavad tootmast normaalseks toimimiseks vajalikku hormooni. Natuke veel ja oleksin langenud koomasse, kust oleks olnud juba väga raske välja tulla. See haruldane tõbi külastab vaid mõnda inimest mitmesajast tuhandest ja minu teada on see lisaks mulle kallal veel ainult paaril eestlasel.
Miskipärast jäin ma kogu selle jama juures rahulikuks ja ei tundnud kordagi, nagu oleksin surma äärel ära käinud. Tundsin lihtsalt, et midagi nagu ei toimiks, ja ega ei toiminudki. Ma ei kujuta ette, kas inimene tunnetab oma surma ette või ei. Midagi peaks ju kasvõi sekundeid varem olema, mingi tunne, et enam tagasiteed pole. Olen väga palju mõtisklenud, mis asi see surm on ja kas peale seda ongi täielik tühjus ja olematus. Lihtsalt klõps ja sinu tuli on kustus. Tahaks väga uskuda, et siis hõljud kuskile kõrgemale dimensiooni ja kohtud kõige heaga või tunned ennast ülimalt vabana, osana suurest armastusest ja universumist. Või on kõik lihtsalt mingi kosmoses ringi hõljuv energia või äkki sa siis alles sünnid? Kõige rohkem kardan seda, et siis pole enam lihtsalt mitte midagi, ei mõistust, tunnet ega ka energiat. Kuid kogu selle aja vältel ei kartnud ma siiski kordagi, et minu aeg oleks käes.
EMOst viidi mind neljandale korrusele sisehaiguste kliinikusse palatisse number kuus, mis oli täitsa korralik tuba. Jagasin seda ühe Pärnu mehega, kellel oli stoomikott küljes. Tal oli vist seedimisega midagi korrast ära, sest seda käidi mitu korda päevas vahetamas. Normaalne vend oli. Mulle jäeti kanüül sisse ja juba samal päeval hakati mulle selle kaudu mingeid vedelikke sisse pumpama. Regulaarselt ja pidevalt, hommikul ja õhtul. Iga korraga tundsin, kuidas elule tuli vurtsu juurde ja süda hakkas järjest tugevamalt pumpama. Ööd olid aga keerulised, sest raske oli magama jääda, kui tundsin, kuidas süda kurgus peksis. Kuigi elujõudu tuli rohkelt juurde, ei leidnud ma sellele mingisugust rakendust. Oleks tahtnud trenni teha või puid lõhkuda, aga ei, ma pidin vaikselt oma koiku peal jalgu kiigutama. Olin siiani juba mitu kuud normaalsest madalama pulsiga pidanud hakkama saama ja ausalt öeldes ka natuke sellega ära harjunud. Pidin kord kella kolme paiku isegi õe üles ajama: krigistasin tilgutiga koridori otsa ja nõudsin rahustit, et und saada. Ka soolalahust pumbati mulle ikka liitrite kaupa sisse ja mina käisin seda omakorda liitrite kaupa peldikus välja laskmas. Igatahes olin õnnelik, et elu sees. Mäletan veel, et pidin paari päeva pärast sõitma toonase Slobodan Riveriga Leetu kontserdile, kuid minu osalemine oli nüüd minu tervisliku seisundi tõttu paraja kahtluse all.
Kolmandal päeval tuli mu juurde doktor ja selgitas olukorda. Sain teada, et neerupealiste toodetavat hormooni on vaja selleks, et elus püsida. See tagab kõikide elundite normaalse toimimise. Väidetavalt olin juba kaks aastat ilma selleta elanud ja seega oli ime, et ma üldse veel elus olin. Kuidas või millest haigus alguse sai, ei tea keegi. See asi lihtsalt juhtub. Mõtlesin oma eelnevale elule, sest ega ma kuigi tervislikke eluviise polnud harrastanud, süüdistasin varem tehtud lollusi.
Arstil oli kaasas purk eri värvi tablettidega: kollased, roosad, sinised. Selgus, et kogu seda värvilisust pidin ma sellest hetkest endale sisse hakkama kühveldama. Juba kolm päeva pärast ettemääratud ravi tutvustamist kirjutati mind haiglast välja. Sellele järgnesid arsti vastuvõtud ja vereanalüüsid, mille järgi arvutati välja vajalikud ravimikogused. Kui oli selge, palju mida tuleb võtta, küsisin doktorilt, et kaua ma tablette võtma pean. Arvasin, et küllap mõne nädala ja siis saab kõik korda. Tänaseks olen neid söönud kümme aastat. Kokku kindlasti ämbrijagu. Hiljem uurisin veel, et kas kuskil välismaal on ehk mõni meetod, millega tehakse neerupealised korda, nii et enam tablette võtma ei pea. Ei, selgus, et terveks sellest ei saa ja tabletid ongi ainuke variant. Aja jooksul on värvid ja kogused natuke muutunud, aga põhimõte on sama. Igal aastal käin korra või kaks analüüse andmas, et olla nende mõjus kindel. Olen sellest vähestele rääkinud, aga mul on topsike eri ravimitega alati kaasas.
Olen päris palju mõelnud, et kust või mispärast ma sellise tõve sain, ja usun nüüd, et see sai alguse ühest nädalast Egiptuses, paar aastat enne päeva, kui EMOsse sõitsin. Sinna sattusin Rock Hoteli transamehena. Mu ema vend Ülari Kirsipuu mängis bändis saksofoni ja akustilist kitarri. Rock Hotelil on olnud üsna muljetavaldav arv ja seltskond transamehi. Näiteks tegi mu onu Ülari alguses lisaks pilli mängimisele ka transamehe tööd. Samuti on