Minu Kennedy. Stig Rästa

vaja kuskil natuke aega parajaks teha, sest kohe koju tagasi ei saanud minna. Üks variant oli sõita bussiga paar ringi ja siis kodupeatuses uuesti maha minna. Teine variant oli käia kasiinos õnne proovimas. Kümnest kroonist piisas, et seal vabalt tund aega veeta. Oskasin piisavalt mängida, et mitte kohe kõike kaotada. Viru hotelli suures kasiinos oli sellel ajal vanusepiirang kuusteist. Mina olin siis ilmselt viieteistaastane. Läksin oma saksofoniga uhkelt sisse ja vanust tihti ei küsitud. Kui küsitigi, siis ütlesin külma näoga, et olen seitseteist. Vaadati küll kahtlaselt ja küsiti dokumenti näha, aga mina turtsatasin üleolevalt ja ütlesin, et ma ei kanna dokumenti kaasas. Panin oma kohvri pokkeriaparaadi ette, istusin sinna peale ja mängisin. Samal ajal võis ka näiteks suitsetada. Iga aparaadi ees olid tuhatoosid. Nii ma siis tagusin oma kümnekat seal üles. Nii oli kombeks öelda. Vahel võitsin ja tulin kümne asemel neljakümnega ära, vahel aga kaotasin. Kasiinodes liikus ikka väga erinevat seltskonda. Mina olin kindlasti kõige noorem, sest endast väiksemaid ei kohanud ma kunagi. Mõnda kundet nimetasime rotiks. Rott oli see, kes oli oma raha maha mänginud, aga istus ruumis edasi. Vahel küsis vigases eesti keeles, et anna toljat, mis tähendas, et anna üks kroon. Tavaliselt ei andnud, aga kui toljasid oli topsis palju, siis võisid anda ka. Rott pani selle aparaati ja tavaliselt sinna see ka jäi. Teinekord aga tagus krooni üles kaheks ja andis ühe sulle tagasi. Aumees ikka.

      Üks huvitav asi oli võidu üle ostmine. Viis kaarti tuli ette, millest said kinni panna kas kõik või mitte ühtegi ja siis visati ette veel paar kaarti. Kui said paari või midagi enamat, siis võitsid mingi kindla summa. Pärast seda oli sul võimalus kas võit välja võtta või üles duubeldada. Kui olid endale näiteks ühest kroonist kaheksa välja löönud ja edasi ei julgenud riskida, siis oligi võimalus risk maha müüa. Sõber Risto oli alati valmis riskima ja tavaliselt asja eest ka, sest tal oli mingi haruldane komme midagi arvutada, millest mina kunagi midagi aru ei saanud. Tõenäoliselt ta seal midagi välja arvutada ei suutnud, aga matemaatika talle meeldis. Kui ta oli mu kaheksast teinud kuusteist, võttis ta raha välja ja kaheksa krooni sellest oli igal juhul minu. Kui ta lõi minu kaheksa nulli, oli ta mulle kaheksa krooni võlgu. Teinekord tulid ka rotid kaheksat ostma. Nad lõid kiiresti pihta ja ma sain endale kaheksa krooni. Või lõid kiiresti mööda ja hakkasid vassima, et kurat ja puts ja kohe annan sulle su kaheksa, ära inise. Tõenäoliselt sa oma kaheksat tagasi ei saanud ja ega väga ei teinud kära ka, sest olid kasiinos illegaalselt ja ei tahtnud endale ülemäära palju tähelepanu tõmmata.

      Alati pidi üks silm olema mängul ja teine ümbrust jälgima. Kui võidusumma oli suureks kogunenud, näiteks 80 krooni, siis oli selle väljavõtmine aparaadist juba omaette teema. Raha tuli välja ilge kolinaga. Ma sain kord Vana-Viru kasiinos endale neliku, mis tegi ühest kroonist automaatselt 40. Peale ühekordset duubeldamist oli masinas 80 krooni, mis oli juba täitsa suur raha. Olin päris õhinas, et nii ruttu nii suure summa kokku sain, ja hakkasin kogu asja välja laskma. Vea tegin sellega, et ei jälginud enne ümbrust. Samas väikeses kasiinos olid peale minu ja mu sõbra veel paar vanemat vene poissi. Loomulikult tulid nende käed kohe minu rahakose alla ja hakkasid ka endale minu võitu taskutesse kühveldama. Ma tegin häält ja vaatasin rahavahetaja suunas, kuna toona oli see ainuke mees, kes oleks pidanud kasiinos korda hoidma. Seal istus üks pool-kõõrdsilmne töll. Ta nägi küll, mis toimus, aga tossike keeras pea ära, sest kartis mitmele vene poisile vastu hakata. Kui ma neile ütlesin, et türa, mida te teete, siin öeldi mulle pahuralt, et kuule, tõmba nahhui, ja lükati mind eemale. Oma 80-kroonise võidu jagasin vennalikult venelastega ära, endale jäi kätte veidi üle 30 krooni. Küll ma olin ikka lahke poiss.

      Kasiinod olid tegelikult ikka parajad urkad. Paar korda sattusin nende pärast mingitesse jamadesse. Kooli ajal oli vaja vahel ju poppi teha. Näiteks ei ilmunud ma üks päev mitte ühtegi tundi. Hängisime sõbra Reneega tema pool, kas vaatasime Van Damme’i filmi või mängisime arvuti taga Street Fighterit. Samal ajal toimus koolis midagi muud. Politseist saadeti kaks konstaablit mind otsima. Ei saadetud kirja ega helistatud koju, vaid tuldi mind kooli otsima. Ma olin vist paras kurjategija nende silmis ja ohtlik ka veel pealekauba. Kaks konstaablit läksid otsemaid õppealajuhataja juurde ja küsisid, et kus see Rästa poiss ka olla võiks, ja teatasid, et peavad mu kohe jaoskonda viima. Meie armas kallis veidi loll õppealajuhataja võttis asja kohe ette. Selle asemel, et vaadata, kus klassis ma parajasti istun, võttis ta nõuks hakata koos politseitotudega mööda kõiki klasse kondama. Astusid järjest kolmekesi sisse, õppealajuhtaja ja kaks menti. Küsisid igalt poolt, et kas Rästa poiss on siin. Saanud eitava vastuse, läksid nad järgmisesse klassi ja siis järgmisesse. Mina mängisin samal ajal Renku juures Street Fighterit ja nautisin oma popipäeva.