Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

omapead.

      Ta hakkas põrandat nühkima. Iga viivitus oleks mõjunud kahtlasena. Õige pea märkaski ta ka kirjutuslaua alumist sahtlit, millest Omar oli rääkinud. Alexi aju töötas palavikuliselt. Ta pidi kiiresti leidma mooduse, kuidas ta saaks piraadi vaid paariks minutiks ruumist välja. Kuid oli selge, et Pedro niisama minema ei lähe. Ja teda mingi ettekäändega minema saata polnud poisi võimuses. Isegi siis, kui ta näiteks minestust teeskleks poleks tõenäoline, et mees läheks abi kutsuma. Ta kas kostitaks Alexit jalahoobiga või valaks poisile pesuvee kaela. Kumbki võimalus ei aitaks Alexil võtit pihta panna.

      Pool tundi hiljem oli Alexil juba peaaegu terve ruum puhas, kuid ta polnud ikka veel suutnud välja mõelda, kuidas võtit kätte saada. Oli näha, et itaallane oli juba kärsitu. Poisil oli jäänud pesta veel vaid mõni meeter, kui Marcus äkki uksele tormas.

      „Sir, Munk kutsub teid,” sõnas ta lõõtsutades. „Te peate kiiresti tulema.”

      Itaallane vaataks kõigepealt Marcust ja siis kõhklevalt Alexi poole.

      „Ta ütles, et tal on sellega kiire,” sõnas Marcus uuesti.

      „Olgu.” Pedro oli viimaks otsusele jõudnud. „Sina jääd siia valvama. Ja kui mingi jama tuleb, siis vastutad sa selle eest oma enda naha ja karvadega.”

      Marcus noogutas.

      Kui itaallane oli lahkunud, hingas Alex küll hetkeks kergendatult, kuid võti oli tema jaoks ikka sama kaugel kui varem. Ta nühkis põrandat kohusetundlikult edasi. Ta ei saanud ju midagi teha, sest nüüd vaatas Marcus teda kullipilgul.

      „Noh, mida sa ootad?” kuulis ta korraga Marcuse häält. „Sul ei ole palju aega. Ta võib iga hetk tagasi tulla.”

      Alex tõstis pea ja vaatas poisile jahmunult otsa. „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis ta.

      „Ma mõtlesin, et sul on äkki abi vaja,” sõnas Marcus. „Kui sa Samiga täna tööd ära vahetasid, siis paistis, et sul on mingi plaan. Kuna sa oled minu saladust hoidnud, siis tundus õiglane, et ma teen sulle vastuteene.”

      Alex vaatas ikka veel ammuli sui Marcust. Kas see võib lõks olla, käis korraks läbi ta pea. Ta oli õppinud kõiki ja kõike kahtlustama. Täpselt nii nagu Nicky oli teda õpetanud.

      „Ära vahi, vaid hakka pihta,” kiirustas Marcus teda tagant. „Ükskõik, mis su plaan ka ei olnud, tee see ära. Kui sa ei taha, siis ma ei vaata ja ootan ukse taga,” sõnas ta viimaks Alexi kõhklevat nägu nähes.

      „Mul läheb üks minut,” lausus Alex.

      „Hea küll! Kui ma samme kuulen, siis ma astun sisse ja sa pead kohe kõik lõpetama. Mis iganes see ka ei oleks. Selge?”

      „Selge!”

      Nii kui Marcuse pea oli ukse vahelt kadunud, oli Alex ühe hüppega kirjutuslaua juures ja tõmbas selle kõige alumise sahtli lahti. See oli võtmetest pungil. Ta mäletas täpselt, millise suuruse ja kujuga oli olnud Maria ruumi võti, kuid ikka tundus talle, et otsimise peale kulus terve sajand. Viimaks tõmbas ta õige võtme teiste seast välja ja toppis kiiresti tasku. See oli ka viimane hetk, sest kohe astus ruumi Marcus ja hetk hiljem ka Pedro.

      Itaallane oli maruvihane. „Teine tüürimees pidi sinna minema, mitte mina,” röökis ta Marcusele kõrva. „Kas sul on kõrvakuulmisega probleeme? Sinu pärast tegin ma end praegu lolliks! Ja jäta meelde, ma ei kavatse seda nii lihtsalt unustada!”