uurida ning latramishimus paljastasid nad endast nii mõndagi. Üks kuttidest oli võrdlemisi kõhn ja pikakasvuline, teine pisut jässakam. Nad demonstreerisid hiilgavat sõbralikkust ja avatust, lõkerdasid pidevalt, lobisesid ja vilistasid. Taoliste heliefektide saatel juhatasid nad kätte õige tee, mida ma juba paremini tundsin. Kutid tulid Haapsalust ühelt „võrdlemisi kuivalt” peolt, nüüd suundusid nad oma sõnul Tallinna märjemat järelpidu pidama. Kuigi nad ei toonud endaga ühtki õllepurki ega pudelit ning ka lõhnu mu nina ei tabanud, oli põhjust kahtlustada, et alkohol polnud nende verest veel lahtunud. Mulle torkas pähe, et samas olukorras võisin ka ise olla, mistõttu tärkas naha all kartus ringitiirutavate võmmidega kohtuda. Kaasreisijate tekitatud lahe meeleolu tõmbas siiski pingeid maha. Mu kõrvalistet agaralt nühkinud tüübi tahtmise järgi timmisin raadio helinivoo kõrgemaks, et ta saaks talle meeldivaid laulujuppe kaasa ümiseda.
„Muide, kui me juba siin oleme, oleks kena ennast tutvustada,” tegi ta üminat katkestades ettepaneku. „Passi järgi on mu nimi Elmo, aga tuttavad ütlevad Lolo, lihtsalt Lolo.” Kreemikas naeratus kargas talle näkku, tuues esile valge hambarea. „Ja tema on Joonas,” nõksas ta peaga tagumisel istmel oleskleja poole.
„Või Fiss,” lisas tutvustatu.
„Okei, mina olen Gert,” vastasin, „ja hüüdnime mul pole.”
„Kahju,” ütles Lolo. „Tahad, paneme sulle mõne? Fissil on alati palju lahtisi nimevariante.”
„Ei, aitäh, ühest nimest mulle piisab,” naersin tahtmatult.
Tol hetkel ei aimanud ma, et neid kutte Mersu peale kutsudes võtan vastu saatuselt saadetud kingituse, mis sisaldas ühtlasi komplekti tõsiseid katsumusi. Ma pole fatalist, ei. Aga ometi tundub praegu, et see ei saanud olla kuiv ja kahvatu juhus, mis mind Fissi ja Lologa just tol jaanilaupäeva hommikul kokku viis.
Lolo põhiliseks tundemärgiks, mida lausa pidi märkama, oli särav ripsmete komplekt. Tema kulmud olid peened ja täpse käega välja maalitud. Lühikesed mullakarva juuksed ei sobinud miskipärast kokku tema näo ja laitmatu jumega. Lolo kandis lillelist lühikeste varrukatega sitsisärki, mistõttu märkasin sõidu kestel, et tema käsivartel puudusid karvad. Kaelas rippus tal mitu kihti keesid ja kette ning isegi pärleid, mis kõik avatud kaelusest lõbusasti välgatasid. Ka sõrmedes hiilgasid sõrmused, randmel hõbedane võru, mõlemas kõrvalestas aga keeruliste graveeringutega kõrvarõngad, mis sarnanesid kangesti miniatuursete Phaistose ketastega. Võruga sama värvi massiivne rihmapannal kaunistas liibuvaid teksaseid. Minu esimese mulje kaassõitjast võis liigitada kehvade hulka: Lolo meenutas vaheldumisi harakat, hipit ja hullumaja põgenikku, aga mitte mingil juhul isast inimest.
Fiss erines oma kaaslasest tunduvalt. Tema riietuse moodustasid vaid kollane T-särk, musta-roosakirju mustriga surfaripüksid ning plätud. Peene luigekaela ümber oli mahtunud kõigest tagasihoidlik kuldkett, pöidlasse meisterlike nikerdustega sõrmus. Fissi blondid juuksed ulatusid üle kõrvade ning pikaksveninud tukk varjas kallist varandust – kaht unelevat silma, mida tuhmistas hetkeline ükskõiksus. Lologa kõrvutades ei lobisenud ta palju. Ta vahtis pigem möödavihisenud põlde ja hajakülasid, mille keskele peagi jõudsime. Sõidu kestel ei saanud Fiss minult suuremat tähelepanu. Ta oli üksnes tavalise kooriku ja vähese sisuga kutt, kelletaolisi – parukast plätudeni – võis kogu maakeral sahmerdada miljoneid. Vähemalt nii ma tookord arvasin, kaalumata tõsisemalt oma arvutuste õigsust.
„Kas te elate Tallinnas?” küsisin, kui sihtpunkt umbes veerandsaja kilomeetri kaugusele jäi.
„Alaliselt ei ela,” ütles Lolo. „Käime seal mõnikord hullamas.” Viimasele sõnale, mida Lolo erilise tundeküllusega toonitas, järgnes kelmikas naer mõlema selli suust. „Muidu oleme ikka Tartu poisid.”
„Tore, ilmselt lähen mina ka sügisel Tartusse.”
„Ülikooli?”
„Üritan, jah.”
„Mida õppida plaanid?”
„Filosoofia tundub üsna huvitav.”
„Ah selline mees oled! Mina õpin riigiteadusi, sügisel algab kolmas kursus. Võtsin eelmise aasta akadeemilist puhkust, nüüd tuleb siis jälle alma mater’ile pühenduda. Räägi sina, Fiss, ka endast!”
„Ma lõpetasin just esimese aasta geograafias,” teatas Fiss. „Päris huvitav oli.”
„Ta tahtis öelda, et peod olid huvitavad,” täpsustas Lolo. „Kui ta sügisel kurssi ei muuda, laseb ta ennast välja visata.”
„Ah, küll ma kõik tehtud saan, vähemalt kaks aastat on veel ees. Asi on ainult selles, et ma käisin kõigepealt vabaaineid kuulamas, peaaegu kõik teaduskonnad luusisin läbi ja laiendasin silmaringi. Eksamid olid suht piinavad, aga paar tükki sain tehtud ka. Mais registreerisin ennast kohustuslikele ainetele, eks sügisest tuleb neid otsast närima hakata.”
„Mina ei kukkunud ühelgi eksamil läbi,” teatas Lolo. „Isegi jaapani keele tegin ära nagu nalja. Õppejõud oli muidugi super, ta ei norinud-vigisenud kunagi.”
„Sa ütlesid, et poliitökonoomia eksamil kukkusid kaks korda läbi, oli ju nii?”
„Ökonuss ei lähe arvesse! Seda andis mingi vana padukommunist, kellega ma keeldusin koostööd tegemast. Põhimõtte pärast! Aga järgmisel aastal on mul kindel plaan võtta üks korralik hispaania keele kursus. Kui ma selle jumaliku keele suhu saan, põrutan kohe siuh-säuh läbi Ladina-Ameerika ja tirin Fissi karvupidi kaasa!”
„Andides võid ise ronida, mina lepin ainult Kariibi mere saartega!” ütles Fiss.
Edasi läks Fissi ja Lolo kahekõne järjest ägedamaks ning ma ei riskinud neile vahele segada. Kogu jutt sulas mu kõrvus üheülbaliseks kobinaks, kus kilksatasid selgemini vaid „lambada”, „rasta”, „kokaiin” ja vist ka „Machu Picchu”. Vajusin vaikselt iseendasse ja uduvinesse, mis mu ümber selge suvepäeva kiuste tihenes.
„Mis”, „nüüd”, „on”, „kõik” ja „korras” olid järgmised, ükshaaval teadvusse hüpanud sõnad.
„Mida?” pärisin vastu ega suutnud pead Lolo poole pöörata. Kaelalihased olid justkui kinni kiilunud. Raske unerammestus haaras mind. Ma ei leidnud enam jõudu rooli hoidmiseks. Auto hakkas kindlasti tee peal vänderdama, kuid ise ma seda ei tajunud. Imelikul kombel tundsin tol segasel hetkel esimest korda, et me polnud autos kolmekesi. Minu taga, Fissi kõrval istus veel keegi. Vaevu valla püsinud laugude vahelt libises pilk tahavaatepeeglisse, kust paistis ähmane inimkogu. „Kes ta on?” sopsas mind mõte. Vastust pidin veel küllalt kaua ootama. Mitu vintsutust ja vapustust lahutasid mu uudishimulikku hingedekobarat temast.
Tahtsin nii väga magada, pikali heita, suigatada, mõne ilusa kosutava unenäo ära näha… Kui terav karjatus mind klaari mõistuse seisundisse tagasi tõi. Lolo oli rooli kahmanud, ta püüdis seda kohmakal viisil nii palju käänata, et me teelt välja ei lendaks. Mu jalg oli vahepeal gaasipedaalil väga julgeks muutunud ning Mersu kihutas lubatust tublisti kiiremini. Võtsin kähku hoogu maha, rebisin rooliratast järsult paremale, et vastassuunavööndist pääseda ning viimsel sekundil laupkokkupõrget vastutulnud kaubikuga vältida.
Jäime teeservale, laia rapsipõllu kõrvale pidama.
„Püha müristus!” kraaksatas Lolo. „Mida see julgustükk tähendas?”
„M-ma… ma olen veidi väsinud… uimane,” katsusin endast sotti saada. „Peaks vist puhkama.”
„Hea mõte,” nõustus Lolo turvavööd lahti lastes. „Mis su peaga on?” küsis ta, kui kätt vastu nimetatud kehaosa surusin ning kerget tuld seal lõõmamas tundsin. „Valutab?”
„Veidi jah.”
„Las doktor Lolo vaatab sind,” ütles kõrvalistuja ning sirutas oma karvutud käed välja. Ta keeras mu pead enda poole ja märkas vasakul pool juuste sees haava, mida tükk aega edukalt varjata olin suutnud. „Ai sa jeerumivägi, sulle on kirves vastu kuplit kukkunud!”
„Väike õnnetus.”
„Öösel?