Literistid. Kristjan Loorits

oli üks sõber Jaanile veiniklaasi ääres Wittgensteini mõttekäike laenates ütelnud, et kui too on oma usuga niikaugele jõudnud, et enam ateismi ettegi kujutada ei suuda, on ta ju samas kaotanud võime ka oma usust aru saada. Jaanile tundus, et tollel sõbral võis õigus olla. Usk ei olnud tema jaoks enam aastaid midagi sellist olnud, millest aru oleks pidanud saama. Aru pidi saama maailmast, elust ja inimestest. „On mul õigus?” pobises Jaan pilku taas aknast taeva poole suunates.

      AKNAST SISSE HOOVAVAS ÕHUS OLI VÄRSKUST JA ROHELUSE HÕNGU. Kogu linn oli mähkunud varasuvisesse õhtusse, täites elanike meeled rahuliku roidumusega. Ka Rebeka oli rahunenud ja kuulas pead Patriku rinnale toetades mehe ühtlaseid südamelööke. Kõik oli läinud kuidagi liiga lihtsalt. Kas kõik hakkabki nüüdsest nii lihtsalt minema? Patrik oli sohval külili vajunud ja tukkuma jäänud. „Aga tegelikult ei olegi ju mitte midagi enamat vaja,” mõtles Rebeka huuli Patriku T-särgis rinna vastu surudes. Ning selle tüdruku õrnuse peale poolunest hetkeks poolärkvele toibudes mõtles mees täpselt seda sama.

      Alles mitme tunni pärast sundis aknast sisse valguv öine jahedus sohval tukkuva paarikese magamistoast teki alt varju otsima. Nüüdseks juba täiesti rahunenud Rebeka, kellele eelmise öö magamatus lõpuks mõjuma oli hakanud, vajus pehmete linade vahel kohe sügavasse unne. Patrik aga oli virgunud ja mõtles pooleliolevale intervjuule. Ta oleks tahtnud homme kogu artikli jaoks vajamineva materjali kogutud saada, et hiljemalt ülehomme kirjutamisega alustada. Mõeldes sellele, kui jalustrabavalt hea artikli ta literismijamast küll vorbib, valdas Patrikut erutav suurushullustus. Ta kavatses läheneda teemale kahest aspektist. Esiteks, pärast lühikest literismi tutvustavat sissejuhatavat lõiku kavatses ta käsitleda Samuli argumente ning seletusi, mis tooksid lugejateni literismi sofistikeeritud dialektika ja filosoofilised detailid. Seejärel oli tal plaanis esitada lihtsas ja mitteakadeemilises stiilis põgus antropoloogiline analüüs, mis avaks literismi võimalikud tekke- ja arengupõhjused. „Literismist ilma naljata,” oli tal kavas artikli pealkirjaks panna, aga see võis veel töö käigus muutuda.

      „Kui juba kord hakkab hästi minema,” mõtles Patrik magava Rebeka kauneid näojooni vaadates, „siis läheb ikka kõikidel rinnetel korraga.”

      HOMMIK OLI PILVINE. KUI PATRIK ÄRKAS, MAGAS REBEKA VEEL SÜGAVALT. Heldinult oma tulevast elukaaslast vaadates tõusis Patrik vaikselt voodist, võttis nii hääletult kui suutis oma riiete pambu ja siirdus enda järel ettevaatlikult ust sulgedes elutuppa. Kell oli kümme ja Patrikule jäi intervjuu ettevalmistamiseks aega umbes kaks tundi. Sellest oli enam kui küll, sest tal olid tegelikult kõik küsimused juba peas valmis – need oli vaja lihtsalt paberile panna, et vestluse käigus midagi olulist meelest ei läheks.

      Patrik oli omadega kella üheteistkümneks valmis ning otsustas enne Rebeka äratamist kiiresti duši all käia. Ta oli unustanud eile küsida, mis tüdrukul täna plaanis on. Rebeka oli Mariankatul asuva Eesti Instituudi palgal tõlgi ja assistendina, mis tähendas kõikvõimalikke abitöid: alates külaliste vastuvõtmisest ja ürituste korraldamisest ning lõpetades nõupidamistel ja koosolekutel kohvi pakkumisega. Rebeka tööajad olid paindlikud ja Patriku arusaamist mööda täiesti kaootilised ning mehele tundus, et tüdrukul oli õnnestunud harjutada ülemusi enda üha harvema kohalviibimisega, ilma et säärane töömahu pidev kahanemine palgas oleks kajastunud. Mõnel unetul rahutus meeleolus veedetud ööl oli Patrik isegi kahtlustanud, kas Rebeka mitte oma ülemuste ülimõistvat suhtumist neile teatud naturaalsel viisil ei kompenseeri, kuid hommikuti olid säärased kahtlused alati liialt naeruväärsetena kokku varisenud. Tegelikult oli aga öisel Patrikul õigus ja Eesti Instituudis leidus tõepoolest kaks härrasmeest, kellel oli olnud õnn Rebekaga intiimsemalt tutvuda. Tüdruk kavatses nüüd, uue elu künnisel, loomulikult ka need suhted lõpetada ning ta oli kindel, et sellega ei tule mitte mingisuguseid probleeme. Mõlemad meesterahvad olid õnnelikult abielus ja arusaajad inimesed ega võtnud neid kontori nahksohval veedetud põgusaid hetki vähimalgi määral tõsiselt.