veel näeme
„Lauren! Kuuled ka või?!”
Isa ilme mõjub ähvardavalt, kui ta mu õlast kinni haarab ja mind ukse poole tõukab. Õnneks on jope paks, nii et haiget ma ei saa.
„Kohe autosse! KOHE!”
Akna taga on heledamaks tõmbunud. See on uus asi pärast pikka talve, nii olen kogemata unustanud end välja vahtima, ehkki tean, et hommikud on kiired ja närvilised, alati.
„Mul on vaja … oota … ma unustasin …” püüan olukorda päästa.
„Mind ei huvita, mis sul vaja on! Mida sa koperdad? Ammu oli aeg asjad kokku panna!”
„Hiljaks jääme ju,” sekkub ema lepitavalt, kuid enda arvates siiski rangust säilitades. „No kuidas sa õhtul ei teadnud, mis sul vaja kaasa on võtta? Kas sa ÜHTKI ASJA ei saa ilma minuta tehtud?”
Ta haarab mu ranitsa ja marsib kontsaklõbinal koridori. Järgnen talle värisevi käsi jopelukku kinni pusides, üritades samal ajal nina alt tatti pühkida. Karmeni käevõrud! Ta saab kindlasti vihaseks, kui ma neid talle tagasi ei vii, nagu reedel kokku leppisime.Autosse pugedes aimab mu süda juba teist pahandust lühikese hommikupooliku jooksul.
Niimoodi halvaendeliselt algab siis see nädal, ent kui on valida mu äkkvihahoogudega isa ja tujuka klassiõe pahandamise vahel, valin raske südamega viimase. Tema vähemalt ei sakuta.
„Sa oled vastik laps!” teatab isa auto süütelukus võtit keerates resoluutselt ja võtab kiirustades paigalt.
Olen seda märkust kuulnud nii palju kordi, et ei usu enam. Kui ma oleksin vastik laps, ei võtaks ta mind kaissu, kui laupäevahommikul tema ja ema vahele ronin, ega paluks, et teeksin talle pai või massaaži. Ega ju? Ta ei viiks mind jalgrattamatkale, kus me kahekesi metsa all lõket teeme ja tahmakartuleid küpsetame, ega tuleks minuga kinno „Lumivalgukese” multikat vaatama. Kahtlustan nimelt, et see viimane ei huvita teda tegelikult üldse. Siis, kui ilmad soojemaks lähevad – see juhtub vist päris varsti, praegu on juba aprill –, võtame mõlemad jalgrattad, sõidame mere äärde ujuma ja ema ohkab, et lõpuks ometi on tal võimalik meist natuke rahu saada.
Isa paha tuju tuleb lihtsalt üle elada. See ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Lihtsalt vahel ei tule mulle kohe meelde õigel ajal vait jääda ning mitte vastu vaielda. „Miks sa ometi pead selline jonnijuurikas olema?” ahastab ema nendel kordadel, kui tal tuleb minu ja isa vahel piksevardaks olla. Aga mul ei ole veel väga palju elutarkust, olen alles seitsmeaastane.
„Su patsid näevad jubedad välja!” alustab nüüd omakorda ema esiistmelt minu suunas pöördudes, otsekui poleks ta neid patse äsja ise pununud. „Vaata, kui korralikult teiste tüdrukute juuksed alati kammitud on!”
Ta võiks tegelikult juba teada, et on kaks asja, mida ma üldse ei kannata: see, kui mu üle naerdakse, ja siis veel see, kui mind teistega võrreldakse.
Ema ohkab traagiliselt ja lülitab autoraadio sisse, mispeale nad otsemaid isaga vaidlema lähevad, kas kuulata Kuku raadio hommikuprogrammi, mis isale huvi pakuks, või „tümakat”, nagu isa ema muusikavaliku kohta halvustavalt ütleb. Et isa on täna niikuinii sõjakas meeleolus ja teda rohkem pahandada ei maksa, laseb ema tal peale jääda. Põrnitseme autoaknast välja, hoides pilgud tolmustel tipptunnitänavatel, kus närvilised autojuhid kolonni moodustades üksteisele signaalitavad ning kiirustamisest pahurad emad algklassilapsi käe otsas järel tirivad, nii et viimaste jalad vaevu maad puutuvad.
Minul veab. Ma saan igal hommikul autoga kooli. Selle nimel tasub tänasega sarnased hommikud ära kannatada. Pikapäevarühma lõpuks tuleb Keit, kes ei ole enamasti just helgemas meeleolus kui tipptunni-autojuhid, ning me sõidame kahekesi bussiga koju, tema sulgunud kõrvaklappidest kostvasse iPodi playlist’i ning mina ninapidi lugemikus. Kirjatähti lugema õppisin ma alles hiljuti, need ei ole mind jõudnud veel ära tüüdata, aga kui teen Keidile ettepaneku talle ette lugeda, kohmab ta vaid „pärastpoole”, ning mul on hästi läinud, kui ta ei teata, et olen nõme ja tüütu titt.
„Noh, mis sa passid, mine maha!” ühmab isa, kui koolimaja vastas auto peatab.
Täna pole tal aega mind treppi sõidutada, selleks vajaliku ümber kvartali ringi tegemine võtaks veel kümme minutit. Hakkan kiiruga ranitsat selga upitama ning ema üritab veel viimast päästa, siludes mu mütsi alt välja ripnevaid patse, mis tema meelest kohutavad välja näevad.
Lahkumismusiks meil enam mahti pole, aga ta jõuab siiski leebelt öelda: „Ilusat koolipäeva, pisike!”, enne kui autouks kinni raksatab ning isa kummide vilinal uuesti paigalt võtab.
Tean juba, ehkki otseselt ei kuule, ema sapist tooni, kui ta seepeale kommenteerib: „Täielik rullnokk!”
Nad ei tülitse tegelikult kuigi sageli, aga isa pööraste sõiduvõtete pärast see-eest peaaegu alati. Olenevalt sellest, kas emal endal on lahkem või kurjem meeleolu, areneb siit edasi kaeblemine selle üle, et isa üldse ei huvita, kui temal süda pahaks läheb, või siis sõbralikirooniline paroodia „Pane nagu täiega ketsi juurde, raisk!”. Kui ema on hoos, jagub nalja BMWde, valuvelgede ja tuunitud tulede üle veel vähemalt veerandiks tunniks, ehkki meil pole BMW, vaid hoopis Nissan.
Tean seda kõike, sest oleme perega aastate jooksul väga pikki automatkasid teinud. Kuni Ungarini välja, aga sellest ma enam eriti palju ei mäleta, kuna olin siis päris väike.
Otsin jopetaskust pabersalvrätti, et veel niisked silmad ja ninaalune puhtaks pühkida. Üldiselt meie klassis, esimeses bees, enam palju ei nuteta, kui pole just haiget tehtud või väga halba hinnet saadud.
Minul halbu hindeid pole. Ema ütleb tihti, et ma olen nutikas tüdruk. Minu klassijuhataja Maarja päris nii ei ütle, aga mul on tunne, et ta arvab vist samamoodi, sest asjad jäävad mulle kiiresti meelde ja päris sageli olen ma klassis esimene, kes oma töö valmis saab.
Surunud märja paberinutsaka taskusse, märkan teisel pool teed lehvitavat Karmenit ning mu kurbus on äkki kui peoga pühitud.
„Lau-ren! Vaa-ta, mis mul on!” tundub ta veheldes hüüdvat, ainult et häält pole autode müra tõttu kuulda.
„Mis asi?” viiplen ma vastu.
„Püüü-aaaaa!”
See, mille ta minu poole teele saadab, meenutab kuldselt säravat madu – täpselt ma aru ei saagi, kui visatu suunas sööstan. Järgmisena kostab tohutu ragin ning näen viimase pildina enne lendutõusmist klassiõe ehmatusest grimassiks kiskunud nägu.
Ootan valuhoogu ja ümbritsevate karjeid, sest inimesi, koolikaaslasi ja täitsa võõraid, trügib lähemale karjakaupa, kuid kõik on täiesti vaikne, justkui oleks keegi telekal hääle maha keeranud. Must, suurte ratastega Toyota – tunnen selle märgi ära, sest olen seda reklaamis näinud – peatub vaid hetkeks ning kihutab siis minema.
Ma olen autoõnnetust korra näinud – kui meie koer Jimmy eelmisel suvel auto ette jooksis ja saadud löögist mitu meetrit eemale lendas –, ma olen kuulnud sellega seostunud hääli – pidurite kriginat, suure koera kiunatust –, tean, et see peab olema valus, sest Jimmyl oli mitu ribikonti katki ja me pidime ta loomaarstile viima, aga praegu ei kuule ega tunne ma midagi. Ometi olen see mina: selili autoteel, kiiruga punutud kollakaspruunid patsid laiali nagu meritähe harud; see on minu roosa Hello Kitty märgiga jope ja minu merineitsiga ranits, millest üks noorem mees rabedate liigutustega mu kooli logoga õpilaspäeviku välja kisub … isegi kiirabiauto sireeni ei kuule ma, kui see kohale kihutab, kuigi olen varem selle undamist kuuldes alati kõrvad kätega katnud. Haudvaikne on kõik, otsekui vati sees.
„See polegi üldse valus!” tahaksin hõigata, püsti hüpata ja jope tolmust puhtaks rapsida, endal hea meel oma korda läinud naljast. Aga see ei õnnestu. Tuulehoog haarab mu kaasa ning ma kiljun lõbustatult nagu kunagi lõbustuspargi karussellil tohutu hooga keereldes, isa käsi piha ümbert kinni hoidmas. Viini lõbustuspark ja selle kõrvulukustav muusika, kummist lutt, mille kaotamise pärast ma nõnda kaua jonnin, et isa mu meeleheites läbi raputab ja ma šokiseisundis veel pool tundi tagantjärele luksun, kääritäis juukseid, mille pühapäevahommikul oma tukast välja lõiganud olen, et vanematelt pähe kleepunud nätsu eest mitte riielda saada, Keidi küünelakk, mille elutoapõrandale ümber ajan … näen neid pilte hirmkiire reana silme ees jooksmas – need on minu lühikese elu kirevamad sündmused, mida on keeruline korraga haarata –, ning samas tean äkki, et olen midagi unustanud. Midagi, mis ei ole Karmeni käevõrud, midagi olulisemat,