kohe … mis …?”
Abitult vajutab Madleen kõne lõpetamise nupule ja tirib tantsukingad uuesti jalga. Nii nagu ta just on, higilaikudega särgis ja pikka musta harjutusseelikusse takerdudes, ründab ta kuidagiviisi garderoobist mööda ja trepist alla. Riietusruumist kostab heledat naeru ja repliik: „Kuule, sellised küüned ongi ideaalsed mõne isuäratava kuti selja kraapimiseks, päriselt ka!”
Korraks tabab Madleeni vastupandamatu tung oma tohutu asjadest pungil käekott kilkajale ukse vahelt vastu pead saata. Seejärel seguneb hirmu- ja vihasööstuga õige väike lootus, et juhtunud pole midagi fataalset. Kord, kui Keit väike oli, helistati lasteaiast samuti, et tütar oli kelgutades käeluu murdnud. Muidugi oli seegi hirmus, aga vähemalt üleelatav. Keegi isegi ei mäleta seda enam.
Ta leiab Egerti parklast, istumas nende tumehallis Nissanis ning suitsetamas. Mehe nägu on sarnane telefonis kõlanud häälega: teeseldult vapper.
Ainult. Mitte. Seda.
Madleen tunneb iiveldust. Ust lahti rebides suudab ta vabisevad huuled vaevu artikuleerima sundida.
„Mmmm… mis juhtus? Ütle, mis juhtus?!”
„Istu peale,” sähvab Egert ning naine mõistab hetkega, et tema trööstimiseks pole mehel praegu jõudu ega kannatust. „Lauren jäi auto alla. Ta on haiglas.”
Madleen variseb esiistmele ja kinnitab masinlikult turvavöö.
„Hullusti?” on ainus, mida ta küsida oskab, kui Egert närviliselt paigalt võtab.
„Jah. Ma ei tea. Ta on lastehaiglas intensiivis või kuskil sellises kohas.”
Ainult. Mitte. Seda. Kuulete? Keegi? Jumal?
Madleen tahaks öelda midagi kohatut. Näiteks küsida, mida õhtuks süüa teha. Ta igatseb kirglikult, et oleks täiesti rutiinne pärastlõuna, selline, mida ta teinekord selle tavalisuse tõttu vihanud on. Oodates vaheldust. See on tema süü.
„Miks nad mulle ei helistanud?” poetab ta hammasteplagina vahele.
„Sulle ei saa ju helistada! Sa ei võta kunagi telefoni!” käratab Egert ja keerab kummide vilinal peateele, vältides napilt trollile küljelt sisse sõitmist.
Siis tuleb Madleenile meelde, et ta ei kontrollinudki, kellelt kõik need kaksteist vastamata kõnet olid. Tema laps jäi auto alla. Talle helistati – ja ta ei võtnud toru. See on halastamatu fakt.
„Kus see juhtus?” tuleb tal pähe küsida. Nad olid ju lapse hommikul kooli viinud. Koolis ei jääda auto alla.
„Koolimaja ees vist. Mina ka rohkem ei tea. Mulle öeldi, et keegi ajas ta alla ja põgenes.”
Madleen püüab kuuldut seedida, kuid ei mõista midagi. Selliseid lugusid juhtub teinekord. Neist võib lehest lugeda. Aga selliseid lugusid ei juhtu nende lapsega. Laureniga.
Linn tundub oma elu edasi elavat. Torssis ilmega tädid võitlevad käekottidega vehkides eelispääsu eest bussidesse. Tänavapuhastusmasin jääb autodele jalgu ja nood signaalitavad tigedalt. Noored emad jalutavad paarikaupa lobisedes ja titekärusid lükates. Tolmune ja kõledavõitu täiesti tavaline aprillipäev. Kuidas see võimalik on?
Egert leiab lastehaigla juures parkimiskoha ja nõrkadel jalgadel vanguvad nad kahekesi hoonesse, kuhu neil varem iial asja pole olnud. Keidiga oli toona kiirabis käinud kasvataja, Madleen oli lasteaeda saabudes eest leidnud juba kipsis käega tütre.
„Meie … meie lapsega juhtus autoõnnetus. Ta peaks siin haiglas olema,” suudab Madleen end kuidagi kokku võtta, et registraatorit kõnetada.
„Nimi?” ühmab too.
„Lauren … Hook.”
Madleen neelatab ja jääb ootele, üritades registraatori näolt asjatult midagigi välja lugeda. Kui too peaks ehmunult või kaastundlikult reageerima, ongi maailma lõpp. Kuid vanemaealine asjaliku olemisega proua ei näita märkigi ühestki emotsioonist. Ta helistab kuhugi, poetab midagi telefonitorusse ja teatab siis:
„Sõitke liftiga teisele korrusele. Teie lapse arst tuleb teile vastu, doktor Lippus.”
Kui Madleen ja Egert lifti otsima pöörduvad, kõlab neile järele hõige:
„Üleriided annate garderoobi! Ja kilesussid saate sealt!”
Madleen on segaduses peaaegu valmis higist tantsusärki maha koorima. Egert ulatab nahkjope garderoobitädile ja lunastab temalt sinised kilesussid, mille mõlemad vapustusest kangete sõrmedega jalga kohmitsevad.
Liftis jõuab Madleen mõelda kahele stsenaariumile: filmidest tuntud saatuslikule repliigile „Me tegime kõik, mis me suutsime, aga …” ning emalikule suurerinnalisele leebele naisarstile, kes ta embusesse haarab ning ütleb, et kõik saab korda ja muretsemiseks pole põhjust.
Tegelikkus on teistsugune. Mööda jalust nõrgaks tegevalt lõhnavat koridori kiirustab iseteadlikul kontsaklõbinal nende suunas napilt meeter viiekümnene radikaalselt lühikeseks pöetud blondide juuste ja terava lõuaga neiu. Väike professionaalsusemaaniat põdev nähvits.
„Tere! Jõudsite lõpuks kohale?” torkab ta mõlemale kätt andes ja leebub siis õige pisut. „Me proovisime korduvalt emale helistada, aga te ei võtnud toru. Lõpuks saime isa kätte. Doktor Karina Lippus olen mina.”
„Ma … mul oli tantsutund ja telefon vaikseks pandud …” kohmab Madleen maailma mõttetuima repliigi. Kuidas oleks võimalik mõista ema, kes tantsib, sel ajal kui arstid tema lapse elu eest võitlevad?
„Kuidas Laureniga on … mis tal juhtus?”
Ta jõllitab mittemidaginägeva pilguga noore arsti rinnasilti – „Karina Lippus, intensiivraviarst” – ning kordab loetut automaatselt mõttes, nii et sõnad „kliiniline surm”, „elustamine”, „ajutrauma”, „komatoosne seisund”, „prognoos” libisevad ta ajust kinnitumata läbi, eriti sõna „surm”. Nüüd, kus seda ometi vaja oleks, ei saa ta järsku mitte midagi aru. Ja Egert lihtsalt vaikib.
„Loomulikult me teeme oma parima, aga mingeid lubadusi me praegu anda ei saa,” lõpetab dr Lippus konkreetselt.
Madleen neelatab, suutmata midagi öelda.
„Kuidas see juhtus? Kes …?” võtab Egert end kokku.
„Seda kõike räägib teile politsei. Nemad tegelevad asjaga. Tean nii palju, et autojuht põgenes sündmuskohalt, seega praegu pole vist teada, kes ta oli.”
Dr Lippuse tekst tuleb justkui automaatvastajalt: kätteõpitult, asjalikult, viivituseta. Talle ei ole see kaugeltki esimene kord seesuguses situatsioonis vastuseid anda.
„Kas me teda näha saame?” julgeb Egert esitada küsimuse, mille Madleen hea meelega teadmata kaugusesse lükkaks. Ta on lapsest saadik minestanud isegi sõrmeotsast vereproovi andes. Kui Egertil kunagi ninaveresoon lõhkes ja ninast liitrite kaupa verd lahmas, tuli kohale saabunud kiirabil kõigepealt minestanud Madleen nuuskpiiritusega jalule turgutada.
„Täna mitte. Praegu pole siin vaadata midagi. Nii raskest operatsioonist toibumiseks on vaja taastumisaega. Nagu ma juba ütlesin, on patsient akontaktne, komatoosses seisundis. Meil on teie andmed olemas, helistame, kui mingeid uudiseid on …”
Automaatvastaja on töö lõpetanud ja peatub ootavalt. Ta on just Laureni kohta öelnud „midagi”. Hea veel, et kohe hüvastijätuks kätt ei siruta.
„Helistage meie valvetelefonile, kui midagi on.”
„Selles suhtes, et … ta on ju elus?” Madleen puurib nähvitsat halastamatu pilguga. „Ta jääb ju ellu? See kõik on traumast … ta saab terveks?”
Ta sõnad on mõeldud pigem iseendale ja Egertile kui tollele ambitsioonikale arstihakatisele, kelle käes on nüüd kõik, kogu nende elu, ent kes ei tundu ise sellest sugugi aru saavat.
„Ma luban, et me teeme oma parima,” kordab dr Lippus tõenäoliselt enim kasutatud lauset kõigi arstide praktikas.
Siis kuidagi on nad Egertiga