Me veel näeme. Helen Eelrand

déjà vu-tundest keeletuna toetab Egert pea kätele. Ta ei tunne Karl-Henri Krustenit, polnud enne Hardi telefonikõnet temast kuulnudki. Veel vähem teda kohanud. Sellele ei ole mitte mingisugust seletust.

      Mitte mingisugust – või siis …

      „Ma lähen põletan õues natuke kulu,” teatab ta Madleenile ning sikutab vana jope selga. Võibolla Madleen ka vastab midagi stiilis „ahah, jah”, ent võibolla mitte. Niikuinii teeks seda tema sisemine robot, kes öeldut isegi ei registreeri. Veel vähem on tal varuks vastuseid või seletusi äsja juhtunule ning ega Egert talle seda ümber jutustada plaanigi.

      ***

      Ookean on täna hõbedase varjundiga ja veel rahumeelsem kui tavaliselt. Kui mul oleks säilinud kehatunnetus, usaldaksin põlvist saadik sinna sisse minna. Lasta lainetel end paitada.

      „Just,” nendib Taavet. „Usk. Usaldus.”

      Esimest korda taipan ma tema öeldut silmapilk. Tean, et olen suure asjaga hakkama saanud, ja see polnud kuigi keeruline. Siin on usaldust lihtne hoida – ümberringi pole kedagi, kes sellega halvasti ringi käiks. Tean seda, sest lisaks Taavetile ja blondile printsile on teisedki mind vahel vaatamas käinud. Ehkki teisel pool tara, tunnen end nende seltsis koduselt ja hoitult. Nad armastavad mind endastmõistetavalt – ja mina neidki.

      Sellesama rahuliku muretuse tunde olen sisse istutanud ka oma isasse. Ja mis peamine, hoidnud napilt ära uue õnnetuse.

      „Ta ei ürita ju seda enam uuesti?” otsin siiski Taavetilt kinnitust ning tunnetan teda esimest korda muhelemas.

      „Ei ürita. Su isa on arukas mees. Madleenil on temaga väga vedanud. Ma küll ei kohtunud temaga palju – kui nad tutvusid, olin mina juba haige –, aga ta oli mulle juba siis sümpaatne. Tema seltsis olemine hoiab ka teised halvast eemal.”

      Kui mind üldse miski pelutab, on see oma vanemate haavatavuse nägemine. Nendega koos elades polnud ma sellest teadlik, siin olles aga tajun end üldiselt hoopis tugevama ja kartmatuna. Mida või keda olekski mul peljata pärast seda, kust ma olen tulnud? Ümberringi on vaid kaunid tundmaõppimist ootavad maastikud ja avastamata linnad. Ei mingit lõppu. Mul on küllalt aega ekselda ja uurida ning miks peaks teistel teisiti olema? Kohati on mu vanemad rumalad kui lapsed.

      „Inimesed ongi lapsed. Lapsed on täiuslikud, mitte rumalad, aga sageli unustatakse see ära ja astutakse enda sisemine laps puruks. Kas ise või teeb seda mõni suurem ja tugevam,” leiab Taavet. „Sellest on kahju. Inimesed ei oska last enda sees kaitsta. Samas kellelegi teisele selles asjas kah loota ei saa.”

      Ta on uuesti nukraks muutunud ning ma aiman, et jutt käib taas mu emast.

      „Marianne oli nii õnnelik, kui tütre sai. Tema jaoks tähendas see uut nukku, kellega mängida.”

      Mõtlen oma emapoolsele vanaemale, kes ei luba end kutsuda vanaemaks, vaid ainult Marianneks, ning omamoodi on tal selles asjas õigus. Vanaema on vanaema, mu isa ema Ly. Suur, soe, kannatlik, koogilõhnaline, alati minu päralt. Vanaemal pole vanust, küll on tal alati aega.

      Marianne vanus on aga riigisaladus. Seda varjatakse plikaliku riietuse, pikkade blondeeritud juuste ja hoolika meigi abil. Kord sattusin eneselegi ootamatult pahandusse, kui panin ette need prillid, mida Marianne lehelugemisel kasutab. Nende olemasolu ilmsikstulek võrdus otsekui maailma lõpuga.

      Kaalun, kas öelda Taavetile, et Mariannel on ka Saksamaal elav boyfriend (just nii Marianne teda kutsub), aga vast teab Vana-Juut seda isegi. Ta on ju asjadega kursis.

      „See on normaalne,” võtab ta kohe mõttesabast. „Marianne oli noor, kui me abiellusime. Minust viisteist aastat noorem. Me igatsesime erinevaid asju ja jäimegi igatsema.”

      Praegu igatseb Marianne Saksamaale kolida. Olen seda poole kõrvaga tema ja ema juttudest kuulnud. Samas leiab ta, et peaks jätkama oma tööd kosmeetikuna, „kuni seda on”. Põlastusväärset sõna „pension” ta muidugi suhu ei võta.

      „Kas sa armastasid teda?” uurin endalegi mõneti ootamatult. Kui nii, siis peaks sakslasest peigmehe olemasolu Taavetile haiget tegema.

      „Muidugi armastasin. Siiamaani armastan,” kostab too aga hetkegi kõhklemata. „Alati ma seda kahjuks ei teadnud, veel vähem ütlesin, aga nüüd mäletan seda enam.”

      „Ja seda sa siin nüüd siis leiutadki?” taipan. „Sa õpid rääkima? Sellest, mida sa tunned? See on sinu muster?”

      „See on minu muster – või osa sellest. Minu tegematajätmine seni. Ma unustasin oma naisele ja oma tütrele öelda, kuidas ma neid armastan. Ja siis oli juba hilja.”

      „Kas nemad sulle ütlesid?”

      „Omal moel küll. Madleen väiksena, kui ta mulle oma joonistusi kinkis. „Kalis isi,” oli seal alati kirjas, sellest ajast peale, kui ta kirjutama õppis. Aga ma ei osanud kuidagi vastata, see oli … piinlik. Ja sellepärast nad mõlemad nii ahnelt armastust taga ajavadki. Püüavad ära teenida, et keegi neile seda lõpuks ometi ütleks.”

      Vaikime mõlemad kurvalt. Ma pole ülearu kindel, kas ema minugi isalt neid sõnu kuuleb. Või Marianne oma sakslaselt. Näen oma ema läikivaid silmi, kui ta õhtul restoranist tulles järjekordselt kontsaga kingi jalast võtab ja kõrvarõngaid kõrvast harutab. „Kelle nimel?” tundub ta küsivat.

      Kuulen Mariannet hurjutavat, kui ema end nurga peale poodi minema sätib: „Värvi ikka suu ka ära, sa ei tea kunagi, kes vastu võib tulla!” Mu ema esimesi liigutusi pärast tõusmist, pesemist ja riietumist, veel enne hommikueinet on vähemalt laineri ja tušiga silmad üle käia. Nii igal hommikul. Ma ei ole teda kunagi näinud hommikumantlis, kottis silmaalustega mööda elamist tatsuvat. Kui ükskord ööseks Sofia juurde jääda tohtisin, veetis tema ema pool päeva hommikumantlis, kohvitass näpus, juuksed sassis.

      „Aga ta on ju ilus? Nad mõlemad on?” pöördun hämmingus Taaveti poole.

      „Ilus sa ei ole, aga vähemalt on sul ilmekas nägu.”

      Tunnen, nagu tabaks mind kõrvakiil, ja ahmin õhku. Minu ema – ja teinekord isagi – on mind alati ilusaks lapseks nimetanud. Isegi Marianne ütleb rahulolevalt, et olen ilus lapseke.

      Taipan oma eksimust siiski kähku.

      „Juudiplika!” – „Näita ennast … no täitsa isasse! Targutab ka täpselt nagu isa!” – „Kui sa NATUKENEGI pingutaksid, võiks sust ehk ka asja saada!” – „No jumal, vaata ennast – nagu poiss! Tee ennast ometi korda!”

      Minu ema ei näe peeglist mitte hapra kondi, harvaesinevalt tumeroheliste silmade ja armsate põselohkudega kaunist tantsijannat, vaid monstrumit. Ebatäiust, milleks Marianne teda sünnist saadik kohustanud on. Ebatäiust on ju lihtne kontrollida, temaga manipuleerida, teda omada!

      Selle kõige juures oleme me emaga üsna sarnased. Olen pärinud tema vormikad huuled, väikesed kõrvad ja põselohud ning isalt heledad silmad ja juuksed. Minu meelest on mul välimusega väga vedanud.

      „Mina ei osanud teda kaitsta, aga oleksin pidanud,” tunnistab Taavet. „Marianne kritiseeris teda kogu aeg. Küll välimuse, küll sõprade, küll hinnete pärast. Ja Madleen õppis ju hästi! Tal olid ainult mõned „neljad”. Ta võitis kõik olümpiaadid või konkursid, kuhu ta saadeti või kuhu Marianne teda toppis. Kui ta tantsimisega tegelema hakkas, sai ta Mariannelt veel topelt. Et tantsijannaks peaks õppima ikka ilus ja graatsiline tüdruk, mitte temasugune. Et tema suguvõsas puudub tantsijageen … et see pole miski amet … no ja nii edasi. Aga õnneks jäi Madleen selles asjas endale kindlaks.”