Miraculum. Ketlin Priilinn

tuttavad, tema kaudu olengi seda teada saanud. Lisaks olen ma isa nime huvi pärast guugeldanud ja tean, et ta töötab ühe saematerjalifirma tootejuhina. Suhelnud pole ma temaga kunagi. Miks ma peakski? Mind pole ju tema jaoks olemaski … Olen mõelnud, et mul pole aimugi, mis inimene mu isa on, mis talle meeldib või ei meeldi, mida ta oma elus oluliseks peab. Pool pärandatud geenidest on mulle täiesti teadmata. Ja teine pool on … ema. Super geneetiline pagas küll, pole midagi öelda!

      Mingit elatist isa vist lapsepõlves siiski maksis mulle, sest mäletan ema sagedast kurtmist, et nende sandikopikate eest küll last ära ei toida. Nälga pole ma õnneks kunagi kannatanud, ehkki kahtlemata oleksime rahadega paremini välja tulnud, kui ema poleks lõviosa sellest suitsule ja alkoholile kulutanud.

      Lisandra ja surnud väikevenna isa oli niisiis ema elukaaslane Teet, kes sai õnnetul kombel hukka. Järgnes Robert. Tema papa oli üks ema joomasõber ning kui ma olin mõelnud, et Teet joob palju, siis pärast Mihkli nägemist võtsin oma sõnad tagasi. Mihklit polnud ma kainena vist kunagi näinud, juba hommikul oli tal alati pudel pihus ja keel pehme. Tänasin alati õnne, et ta polnud tahtnud meie juurde elama tulla. Mihkel küll tolknes pidevalt meie pool ja ema samuti tema korteris, kuid sellega asi piirdus. Ametlikult Mihkel tööl ei käinud, kuid ta oli kunagi käinud ehituskoolis ning sel alal mingi aja vist ka töötanud ning seepärast kutsusid ümberkaudsed teda väikese tasu eest sageli mitmesugustele majaehitustöödele abiks. Oma tööd tegi ta viinaveale vaatamata vist üsna korralikult, vähemalt nii rääkis ema alati. Paraku süvenes tema alkoholism pidevalt ning mees ei suutnud pudelita ka tööpostile ilmuda. Nii polnud see tegelikult mingi ime, et ta kord jommis peaga ühe külamehe katust parandades sealt alla sadas. Pealegi nii õnnetult, et lisaks murdunud ribidele sai raskesti vigastada ka tema pea. Mina olin tollal kolmeteistaastane, Lisandra viiene ja Robert kohe sündimas. Rohkem me Mihklit ei näinud ja ega ema temast eriti kõnelnud, aga nii palju ma ema ja ühe naabritädi jutust siiski kuulsin, et Mihklile olevat määratud invaliidsusgrupp ning ta olla suundunud Tallinnasse oma täiskasvanud poja juurde elama. Robert pole oma isaga kunagi kohtunud.

      Britt-Marii isast ei tea ma muud, kui et tegemist olevat olnud ühe siinkandis vaid ajutiselt peatunud abielumehega, kellele ema oma rasedusest isegi ei rääkinud. Seda juttu ei rääkinud ka ema ise, vaid taas kord õnnestus mul kuulda mingeid ähmaseid katkeid ema ja tema tolleaegse sõbranna Pille vestlusest.

      Ja väike Marissabel … Tema sünni ajaks olin juba ammugi kodust lahkunud. Küsisin tollal kaheteistaastaselt Lisandralt, kas ta teab, kes on Mari isa, aga tal polnud aimugi. „Ema ei räägi ju sellistest asjadest, ja kuidas ma küsin,” oli õde seepeale õlgu kehitades kostnud. „Mina igatahes ei tea küll, et emal oleks keegi olnud. Ma pole siin kedagi näinud. Aga noh, paljukest ma siin kodus passin kah.” Sellest järeldasin, et tegemist oli taas mingi üheöösuhtega. Vahest jälle mingi läbisõitev abielumees? Ema puhul poleks ma sugugi imestanud. Imestasin üksnes selle üle, kuidas emal saab meeste seas nii palju lööki olla. Miks neile meeldib selline räpakas, hoolitsemata, ärajoodud olemisega naine? Isaga tutvumise ajal oli ema ilmselt veel asjalikum, Teet ja Mihkel olid aga tema enda sarnased, sellest sain ma veel aru. Aga nood tundmatud üheöösuhted …?

      Niisiis ei saanud ma mingisuguste isade peale loota, kõigega tuli ise hakkama saada. Või ei tea, kuskohast ma seda invaliidist Mihklit pidanuks otsima minema? Või mängima Sherlock Holmesi, et selgitada välja kahe väiksema õe isad, ja ilmuma siis tüdrukutega nende ukse taha? Ha-haa. Väga naljakas tõesti.