ja limonaadipudelid. Mehmet ostis endale Prištinas käies alati kaasa ühe ajalehe ja ühe ajakirja. Lehte sai vaid siis lugeda, kui midagi ostsid.
Surusin kaenlasse kommikoti, purgi puuviljamoosi, kompvekikarbi, limonaadipudeli ja värske ajalehe Kosovarja. Nõbu Mehmet, naabertalu 30aastane peremees, kes oli oma vanemate ainukese pojana pärinud mõned aastad tagasi isa kaupluse, maja ja kaks hektarit maad, õnnitles mind leti tagant.
Panin rahad ta ette lauale. Kui ma pinevusega värske Kosovarja haarasin, hakkas ta mu hajameelsuse üle naerma, sest olin jõudnud kilekotti ainult moosipurgi pista.
Silmitsesin poe aknast oma kodu, mis kõrgus häbeliku ja anuvana rohelise põllu ääres, ja hoidsin ühte lehekülge ajalehest allpool oma vaatevälja. Tundsin, kuidas ma meie maja häbenen. Mis ime pärast peaks Bajram armuma väikese suguvõsa vaesesse tütresse, mõtlesin. Mida on minul talle pakkuda?
Maja teisel korrusel – põhiplaanilt täpselt samasugune kui esimene korrus – oli ehitus veel kõvasti pooleli. Niisamuti kolmas. Isal ei õnnestunud kunagi ülemistele korrustele aknaid hankida, ei uksi ega põrandaid, kuigi ta võis lõputult rääkida meie maja ehitamisest ja selle valmis saamisest. Seal olid ainult seinad.
Üks korrus igale poeglapsele, oli mu isa öelnud, ja naeratas võidukalt vendadele. Nad tooksid majja naised, asuksid igaüks oma korrusele elama ja hoolitseksid tema ning ema eest, ning nemad saaksid väärikalt vananeda ja surra.
Sirvisin ajalehte ja vaatasin mustvalgeid pilte, kus tutvustati uusi pliite, mille kuumust sai vastavalt vajadusele reguleerida, lugesin nii teravatest nugadest, millega võis puudki lõigata, ja artikleid, mille piltidelt vaatasid vastu mehed, kes kastsid ilusa maja õuel väikest aeda, naine ja tütar taustaks sülelemas.
Voltisin lehe kokku, andsin selle Mehmetile, ja ladusin ülejäänud ostud kilekotti. Kõndisin aeglaselt koju. Päike pressis end suurte mägede vahele, värvis rohelised lehed oranžiks ja halli maa kollaseks, ning kompvekikarbist põske pistetud šokolaad sulas mu suus nagu pähklivõi. Mul jätkub nüüd maiustusi terveks õhtuks, mõtlesin ma ja limpsisin huuli.
4
Kohtusin kassiga baaris. Ta ei olnud lihtsalt üks kass, kellele meeldisid mänguhiired või ronimispuud või suletupsud, üldsegi mitte, vaid hoopis teistsugune kass kui need, keda varem olin kohanud.
Märkasin kassi tantsupõranda teises otsas, kuskil seal kahe baarileti ja teiste selja taga. Ta löntsis rahulolevana ühest kohast teise ja lobises tuttavatega, hoides nii oma sotsiaalset elu sobivas tasakaalus. Ma ei olnud kunagi näinud midagi nii hurmavat, midagi nii ligitõmbavat. See oli täiuslik musta-valgetriibuline kass. Tema pehme kasukas säras baari tuhmide tulede valgel nagu värskelt õlitatud ning tugevat ja rühikat keha hoidsid püsti vaid kaks lihaselist käppa.
Siis märkas kass mind, ta naeratas mulle ja mina naeratasin talle, seejärel tõstis käe kaelussärgi ülemise nööbi juurde, tegi selle lahti, ja hakkas minu suunas liikuma.
Varsti seisis kass kogu oma ilus minu ees ja mina olin kui teiba alla neelanud, sest ei osanud alguses sõnagi kosta. Taustaks mängisid aastatetagused hitid, mille sõnadega kass selgelt samastus, sest ta laulis Tina Turneri ja Cheri esitatud lugusid nii tundeküllaselt kaasa, et arvasin ta olevat eksinud oma mälupiltide meeletusse.
Give me a lifetime of promises and a world of dreams
Speak the language of love like you know what it means
–
You’re simply the best, better than all the rest
Better than anyone, anyone I’ve ever met
Ja siis:
What am I supposed to do
Sit around and wait for you
–
Do you believe in life after love
I can feel something inside me say
I really don’t think you’re strong enough
Kass kallutas pea taha ja irvitas nii, et ta lõug kolmeks eri lõuaks moondus. Ta näol oli endiselt sama dramaatiline ja vääramatu ilme nagu ooperilauljal, kes on kohe haripunkti jõudmas: silmad kinni surutud, suu ammuli nagu hakkaks aevastama ja põlved loo „Believe“ refrääni taktis nõtkumas. Üht käppa hoidis ta südame kohal, teine sirutus ette, justkui tahaks kaotatud armsama käest kinni haarata.
Kassi ebatavalisest olemusest joobunud, vaatasin talle silma ja naeratasin.
„Päris hämmastav,“ alustas kass. „Tean küll.“
Kassi valged triibud helendasid pimedas ja vilkuv strobovalgus peitis ta vahepeal ära, nagu polekski teda olemas olnud. Kass oli nii armas, ilus ja andekas imitaator, et võtsin ta vastukaja ootamata sülle, ja tundsin sedamaid tema hästilõhnavat ja siidpehmet kasukat ning üleni lihaselist keha. Ainuüksi ta puudutamine oli nii maagiline, et ma polekski enam midagi muud katsuda tahtnud.
Ühe sähvatuse ajal hüppas kass mu sülest põrandale, nii et mu käed kassi asemel õhku jäid sülelema.
Tegin mõned ringid ja muutusin närviliseks. Tundsin kassi juba nii palju tahtvat, et olin otsustanud ta saada. Mu ülahuul tõmbus pingule, peas hakkas taguma ja pilk teravnes. Ja just siis paistis ta kaunis, kaarjas selg nurga tagant, ta pikk must saba jõnksas üles-alla, ja ta sammus edasi, nagu luuraks uut saaki.
Veidi aja pärast kass seisatas. Ta vaatas peenetundeliselt, isegi võluvalt mulle üle õla otse silma. Ta viipas käpaga, et ma talle järgneksin, ja pilgutas seejärel silma nagu teevad mehed baaris, ja kadus uuesti nurga taha.
Hakkasin tema viipe peale talle järgnema ja peagi olin päris kassi selja taga, ja mul tekkis tahtmine talle öelda, et küll sa oled ikka üks armas miisu, lõpmata armas kiisumiisu. Läinud käiguteest üle, leidis kass vaba laua. Kell oli pool kaks, muusika mängis kõvasti ja tantsupõrandad olid pidutsejaid pungil täis. Kass volksas diivanile ja toetas end uhke näoga laua äärele: ta silmad olid kinni ja ta uhke nägu vaatas viltu lae poole, nõnda aristokraatlik oli ta. Kui ma tema kõrvale diivanile istusin, tegi ta mulle ruumi, kuid ei vaadanud mu poolegi.
„Ennäe,“ teatas kass pealiskaudselt lõuga kraapides. Korraga olidki tal prillid ees. „Kes see siis on?“
Ümisesin midagi arusaamatut, sõnad takerdusid ja hakkasin kokutama. Sain lõpuks öeldud, et me just äsja kohtusime, seal noh, tantsupõrandal, sina embasid mind ja mina sind, mäletad?
„Sa näed päris kole välja,“ väitis kass suurustavalt. „Mina sind ei tunne ega kallista ammugi mitte, ptüi,“ ja tegi nagu sülgaks teise suunda. „Sihukest töllmokka.“
Olin nii kohkunud kassi hukkamõistvast toonist, et ei osanud teha muud, kui tema kõrvale maha istuda.
„No nii, hehee, see oli vaid nali, puupea! Me ei tunne teineteist. Ära räägi, nagu me tunneksime,“ porises kass. „Aga saame tuttavaks, hehee, mul on hea tuju, tahad tutvuda või mitte?“
Kohe, kui jaatavalt vastasin, tahtis kass mu kohta teada saada. Tavalisi asju. Minu nime ja sünniaega. Ja mina ütlesin oma nime, mille peale ta kohe vastas, et pole ühtegi nii napakat nime varem kuulnud, jube nimi, täpsustas ta, täitsa jube, hahahaa, naeris kass. Bekim. See on nii jube nimi, et ma ei julgeks seda enam teist korda kuuldagi!
Alles nüüd pööras kass pea minu poole ja kissitas väikseid kassisilmi ja otsis mu koledaks peetud nimele juurde näo ja kõrvad ja silmad ja suu ja keha. Mind jultunult jõllitades ristas ta jalad ja kukkus suu lahti laginal naerma.
„Nimi on enne,“ ütles kass. „Teadsid sa seda? Nimi on enne, hehee.“
Ja mina ütlesin, et muidugi olen ma seda kuulnud, et see on vaid tähekombinatsioon, ja soome keeles tähendab minu nimi muide õnnistust. Aga enne, kui jõudsin jätkata, purskas kass nii kõvasti naerma, et ma ei osanud enam midagi mõelda, ja ta rappus ja vappus ühe ja sama koha peal, üritamata ennast kuidagi talitseda.
„No aga see on sulle kõige halvem nimi