poole: see tähendab, et Dayanand heitis talle pilgu, mida ma ennist nimetasin surmavaks, ise samal ajal käsi laua kohal endiselt rusikasse pigistades ja siis jälle sõrmi sirutades nagu mees, kes on kannatust kaotamas ning suudab end suuri vaevu vaos hoida. Cromer-Blake omalt poolt, tundes endal india arsti kõrvetavat pilku, tõstis silmad, ja ehkki ma ei näinud neid päris hästi, sest ta oli minu poole küljega ja tegelikult paistis mulle vaid tema parem silm, märkasin, et alanud naeratus hangus rangeks jooneks, mida olin tema kitsastel, näiliselt veretutel huultel varemgi kohanud.
Siis vaatasin varjamatult otsa Clare Bayesile, ja olgugi et ma teda veel ei tundnud, paistis ta mulle inimesena, kes oleks justkui kuulunud mu minevikku. Ma tahan öelda: inimesena, kes ei olnud pärit mu olevikust – nagu keegi, kes meile kunagi tohutut huvi pakkus, aga enam mitte, või kes on juba surnud, või kes oli, või kelle me ühel, nüüd juba ammusel päeval mõistsime nende hulka, kes olid olnud, võimalik, et sellepärast, et too keegi oli meie endi kohta juba palju varem sama otsuse langetanud. Nagu Inglise õhturõivaste juures tihti tavaks, pärines Clare Bayesi rüü alt paistev lahtise lõikega kleit, mis oli kaudselt nii suurt segadust põhjustanud, otsekui teisest ajastust. Isegi tema liiga täidlaste huulte ja tavatult kõrgete sarnadega nägu oli mõnevõrra vanamoeline. Ent asi polnud selles. Asi oli selles, et ka tema vaatas mind, ja tegi seda nii, nagu tunneks mind juba vanast ajast, peaaegu nõnda, nagu oleks ta üks neist truudest teisejärgulistest tegelastest, kes asustavad meie lapsepõlve ega näe meid kunagi jälestusväärsete täiskasvanutena, kelleks oleme sirgunud, vaid, meie õnneks, liikumatu pilk mälust moonutatud, jäävad meid igavesti nägema lastena. See õnnis puue on naiste juures tavalisem kui meeste juures, kuna meeste silmis on lapsed vaid ärritavad visandid täiskasvanutest, samas kui naiste meelest on nad täiuslikud olendid, kel on saatusest määratud rikutud saada ja kalestuda, ning seepärast püüab nende võrkkest alles hoida pilti sellest mööduvast jumalikkusest, mis on kaduma mõistetud. Kui aga naise võrkkestal selline pilt mehest puudub, suunatakse teise inimese tundmaõppimiseks vajalik kujutlusjõud sellele, et manada vaimusilma ette toda poisikest, kes on tuttav vaid piltidelt või täiskasvanud ehk koguni vanaks jäänud mehe uinunud näojoontest või siis lugudest, mida too vägivaldselt võõra koha hõivanu jõudehetkel usaldada on söandanud – voodis, ainsas paigas, kus mehed vabatahtlikult valjusti ammusi asju meenutavad. Just niiviisi Clare Bayes mind vaataski: justkui tunneks ta minu lapsepõlve Madridis ja olnuks mu oma keeles tunnistajaks mu mängudele vendadega, mu öistele hirmudele ja mu vältimatutele kaklustele pärast kooli. Ja see, et tema mind nõnda nägi, pani mind teda samamoodi nägema. Hiljem, kui ma Clare’i kohta juba nii mõndagi teadsin, sain aru, et tolle vaid praegu eksisteeriva minuti viimastel sekunditel olin näinud välgatusi tema lapsepõlvest Indias, mõtliku pilguga tüdrukut, kel polnud neis lõunapoolsetes linnades suurt midagi teha, kes valvas jõe voolu ja keda omakorda valvasid naerusuiste teenijate tumedad hääled. Ma ei teadnud, et ma seda näen (ja kes teab, võib-olla ma eksin või valetan, ja ma ei näinudki seda ega peaks sellest rääkima), aga ma ei saa jätta ütlemata, et läbi nende tumedate ja siniste silmade voolas too ööpimeduses erkjalt kumav jõgi, läbi Delhi voolav Yamuna ehk Jumna, tähnitud algelistest pargastest, mis kannavad mööda selle voolu vilja, puuvilla, puitu, ka kive, jõgi, mida hällitavad tema enda kallastelt kostvad laulukesed ja mille pinna löövad virvendama pervest langevad kivikesed, samal ajal kui see linna seljataha jätab – võimalik, et samamoodi joonistusid minu silmades välja pildid Madridist – Calle Génova, Calle de Covarrubias, Calle de Miguel Ángel – tänavad, kus tema kunagi polnud käinud ja mida ta kunagi polnud näinud: võib-olla näiteks pildike neljast lapsest, kes vana teenijanna saatel mööda neid tänavaid kõnnivad. Ja kindlasti oli tema silmades ka hiiglaslik raudteesild, mis viis linna juures üle Yamuna jõe ja paistis alati eemalt, ning kust, nagu salapärasel häälel jutustas hoidja, kui nad kahekesi olid, nii mõnigi õnnetu armastajapaar jõkke oli viskunud: lai sinise veega jõgi, mida lõhestas pikk terassõrestikuga raudteesild, suurema osa ajast tühi, varjudesse mattunud, elutu ja hämar, täpselt nagu need truud teisejärgulised tegelased meie lapsepõlvest, kes ähmastuvad ning lahvatavad hiljem hetkeks uuesti ellu, kui neid kutsutakse, kadudes pärast neilt nõutud põgusat teenet või saladuse avaldamist otsekohe tagasi oma ähmase ja heitliku eksistentsi pimedusse. Ja niisiis ongi nad olemas vaid selleks, et iga kord, kui juhtub tarvis olema, võiks nende kaudu taas ilmuda laps. Inglise tüdruk vaatab praegu mustendavat terassilda ja ootab, et sellest sõidaks üle rong, ning ta näeks, kuidas see helendab ja veest vastu peegeldab, üks neid erksavärvilisi ronge, tulvil valgust ja vaevu kuuldavat mürinat, mis aeg-ajalt sõidavad üle Yamuna jõe, Jumna jõe, ja mida tüdruk kannatlikult ülevalt oma maja juurest jälgib, sel ajal kui hoidja temaga sosinal räägib, või diplomaadist isa, pidulik ülikond seljas ja valmis õhtusöögiks, klaas käes, teda teisest aia otsast selja tagant silmitseb. Tüdruku uneaeg hakkab kätte jõudma, ent enne seda peab mööduma veel üks rong, veel üks, sest pilt mööduvast rongist ning selle akendest valgustatud jõest (mehed pargastel tunnevad üles vaadates peapööritust) aitab tal magama jääda ja leppida mõttega järjekordsest päevast linnas, kuhu ta ei kuulu ning mida ta hakkab enda omaks pidama alles siis, kui on sealt juba lahkunud ja kui tal pole muud võimalust seda valjusti meenutada kui oma poja või armukesega. Nad kolmekesi – tüdruk, hoidja ning nukrameelne isa – ootavad, kuni Moradabadist saabuv ja alati äraarvamata kaua hilinev postirong rutakalt üle terasest silla puhib ning täidab selle tervenisti, otsast otsani, kuusirbi valgel suuri vaevu eristuvate tuhandevärviliste logisevate vagunitega; ja kui Clare Bayes on viimase vaguni õõtsuva laterna silmist kaotanud ja sellele järele lehvitanud – hüvastijätuks, millele kunagi vastust ei oodatud –, tõuseb ta püsti, paneb kingad jalga ja suudleb kikivarvule tõustes oma vaikivat tubaka, alkoholi ja piparmündi järele lõhnavat isa ning kaob lõpuks majja, hoidja käekõrval, kes võib-olla laulab talle enne magamajäämist mõne laulukese. Nõnda siis vaatas Clare Bayes mind ja mina teda, justkui oleksime teineteise valvsad, kaastundlikud silmad, silmad, mis vaatavad meid minevikust ja millel ei ole enam tähtsust, kuna nad teavad juba ammu, kuidas nad meid vaatama peavad: võib-olla vaatasime teineteist nii, nagu oleks kumbki meist teise vanem vend või õde. Ja ehkki ma veel ei tundnud teda, teadsin, et kunagi tunnen, ning ühel päeval jutustan talle voodis lebades kõigist neist tähtsusetutest pisiasjadest – Calle Génova, Calle de Covarrubias, Calle de Miguel Ángel –, mis ma talle hiljem usaldasin kõikidel nendel korratute ja hootiste kohtingute kuudel minu püramiidmajas või tema kodus Oxfordis või üksluistes Londoni ja Readingi hotellides ning ühes Brightoni omas.
Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lord Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:
„Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoobi ja röögatas eufooriliselt: „Magustoit!”
Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedakorda üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus poolteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad „banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ilma ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese