Murest murtud. August Kitzberg

tuli, et mõlemad Pärnu poolt sisse rännanud olid ja võõrast keelemurret rääkisid.

      Pidu oli, nagu ta peab olema, uhke ja ilus, igalt poolt paistis välja, et peremehel naudi taskus ei puudunud. Söögid olid vägevad ja joogid rammusad: «kämbla paksult rasva peal», sest selles tükis ei mõistnud perenaine nalja. – Noh mis muud, söödi, joodi ja heideti nalja, kasteti kannust mokka ja vesteti magusat juttu. Muidugi teada ei olnud vana Koti Oti lõualuud ka kokku kasvanud, aga mis tema ütles ja rääkis, tuli kõik targu, nagu seda kirikhärra ka tegi, kes iga kõnelause vahel mitu minutit pikka pausi armastas pidada. Vana Ott ei rääkinud midagi, mis ta ei teadnud, sellepärast oli ka tema kõne vaimuliku soolaga kinnitatud, ja mitte sõge naljaheitmine, mis ei sünni.

      Aga väljas pleekaias, kus haljaste puude all karusmarjapõõsaste vahel roheline muru nagu kalev maad kattis – oh seda pidu ja põlve, lusti ja rõõmu, mis seal oli! Seal pidas noorrahvas oma pillerkaari. Muidugi oli Koti Peeter ka teiste seas ja täna iseäranis lustikas, sest eks tema kallis Mari olnud ju ka peoliste hulgas, ja kus Mari oli, seal oli Peetri ilmsüüta armastusetaevas, õnn ja rõõm. Viiul vingus tema käes ja lustiline tantsulugu kõlas, et noorte jalad tahtmata tantsu lõid. Pealegi veel, kui majaperenaine ise sekka tuli, paar ringi tantsu tiirutas ja kahte kätt kokku lüües kilkas: «Mis siin viga, kas kodu parem! uht-sah-sah! uht-sah-sah!», siis ei olnud lustil otsa ega peol piiri.