Vesi elevantidele. Sara Gruen

Seega, vaatamata asjaolule, et terve Saratoga Springs on meie plakatitega täis kleebitud; vaatamata sellele, et ees seisis kahepäevane peatus ja äsja sai maha laaditud 2200 leivapätsi, 116 naela võid, 360 tosinat mune, 1570 naela liha, 11 kasti hapukapsast, 105 naela suhkrut, 24 kasti apelsine, 52 naela searasva, 1200 naela juurvilju ja 212 purki kohvi; vaatamata sellele, et menažeriitelgi taha on kuhjatud tonnide kaupa heina, naereid, peeti ja muud toitu loomadele; hoolimata sadadest inimestest, keda praeguseks krundi servale kogunenud on ja kes kõigepealt erutunult, siis hämmastunult ja nüüd juba kasvava vihaga kõike pealt vaatavad; kõigest sellest hoolimata kisume me telklinnaku maha ja asume teele.

      Kokk on marus. Rändagent ähvardab lahkumisega. Peatallmeister märatseb ja piitsutab ohjeldamatult Lendava Eskadroni mehi.

      Kõik siin on selle juba varem läbi teinud. Kõigi peamine mure on see, et eesseisva kolmepäevase reisi vältel Jolieti ei saa nad piisavalt hästi süüa. Köögitelgi meeskond annab endast parima, et krabada kaasa nii palju toitu kui võimalik ja esimesel võimalusel dukey’sid – see on väidetavalt mingi karpi pakitud toit – laiali jagada.

      Kui August teada saab, et meil seisab ees kolmepäevane teekond, toob ta kuuldavale rea krõbedamaid vandesõnu, hakkab siia-sinna kõndima, neab Onu Ali põrgusse ja karjub ülejäänutele korraldusi. Sel ajal, kui meie loomatoitu tagasi vagunitesse kuhjame, läheb August ja proovib veenda – ja vajadusel osta ära – köögitelgi korrapidajat, et too oleks nõus loovutama toitu ka inimeste jaoks.

      Diamond Joe ja mina tassime ämbrite viisi rappeid menažerii tagant põhirongi. See pärineb kohalikest tapamajadest ja näeb tülgastav välja – haisev, verine ja söestunud. Asetame ämbrid kohe loomavaguni ustele. Viimaste elanikud – kaamelid, sebrad ja teised rohusööjad – taovad kapjadega, häälitsevad ja väljendavad muud moodi protesti, ent neil tuleb lihaga leppida, sest mujale seda panna ei ole. Kaslased on koos puuridega platvormvagunitel.

      Kui me lõpetanud oleme, lähen Augustit otsima. Leian ta köögitelgi tagant, kus ta laeb käru peale seda nipet-näpet, mis tal on õnnestunud köögitoimkonna käest kokku sebida.

      „Oleme juba üsna täis,“ räägin talle. „Kas vett ei peaks muretsema?“

      „Viska ämbritest vesi välja ja täida need uuesti. Veevanker on täis, aga sellest ei jätku kolmeks päevakski. Peame tee peal niikuinii peatuse tegema. Onu Al võib olla jäärapäine vana vares, ent ta pole lollike. Loomadega ta ei riskiks. Pole loomi, pole tsirkust. Kas liha on pardal?“

      „Nii palju kui mahtus.“

      „Liha ennekõike. Kui sul on vaja heina välja visata, siis tee seda. Kassid on väärtuslikumad kui rohusööjad.“

      „Me oleme maast laeni täis. Kui just Kinko ja mina mujale magama ei lähe, ei ole millegi muu mahutamiseks enam ruumi.“

      August vaikib, trummeldades pruntis huultele. „Ei,“ ütleb ta viimaks. „Marlena ei lubaks kunagi panna liha tema hobuste juurde.“

      Vähemalt ma tean, kus on mu koht. Isegi, kui see jääb kuhugi kassidest allapoole.

      Vesi künade põhjas on hägune ja selles ujub kaera. Aga eks seegi ole vesi ja ma viin ämbrid välja, võtan särgi ära ja valan ülejäägi kätele, pähe ja rinnale. „Kas doktor vajas pisut värskendust?“ pärib August.

      Olen kummargil ja mu juustest tilgub vett. Nühin mõlemad silmad kuivaks ja tõusen püsti. „Vabanda. Ma ei leidnud kuskilt mujalt vett ja kuna ma pidin selle niigi ära viskama.“

      „Ei, väga õige, väga õige. Me ei saa ju oma veterinaarist tahta, et ta elaks nagu tööline, ega ju? Tead, mida ma sulle ütlen, Jacob. Nüüd on juba võibolla hilja, aga kui me Jolieti jõuame, organiseerin ma sulle vee. Artistid ja bossid saavad igaüks kaks ämbrit; veelgi enam, kui sul on huvi veemehele midagi pakkuda,“ ütleb ta ja hõõrub pöialt vastu sõrmeotsi. „Ma viin su ka Esmaspäevamehega kokku, et sulle uus garderoob muretseda.“