lahenes tsiviliseeritult – kedagi vangi ei pandud, Tobu-Ärri koristas lehmakoogid teelt ja Võsaste rahva kõnepruuki tekkis ütlus „peast veidi lapats”.
Kuid Lapatsi hing ihkas hoopis midagi muud. Midagi sootuks teistsugust – midagi sellist, mis paneks ärevusesipelgad mööda selgroogu jooksma, adrenaliini möllama ja võimed tõeliselt proovile. Ta hing lausa janunes TÕELISE ASJA! järele. Lapats unistas tõelisest kuriteost, põhjalikust uurimisest, tagaajamisest ja tulevahetusest. Kui palju kordi oli ta vaimusilmas kujutlenud, kuidas tema – konstaabel Lapats – annab vahistatud kurikaelad pärale jõudnud abijõududele väsinult, ent õnnelikuna üle ja lahkub tagasihoidlikkusest pakatavana.
Koolis oli Lapats olnud „hall keskmik“ ning ennast suuresti tänu õpside armule ja halastusele kuidagimoodi põhikooli lõpuni vedanud. Edasi proovis ta kätt ja mõistust paaris erinevas tehnikumis, ent tüdis peagi ja maandus lõpuks miilitsakoolis. Seal sujusid asjad kenasti ja lõpetamisel anti talle isegi kiituskiri. Tõsi – mitte niivõrd heade õpitulemuste, kuivõrd enneolematu agaruse ja püüdlikkuse eest, millega ta kõigesse ettevõetusse suhtus. Aga kui ta pärast miilitsakooli lõpetamist Võsaste-nimelisse alevikku kohalikuks seadusesilmaks saadeti, pööras õnnejumal talle selja. Alul oli Lapats muidugi hirmkõvas leilis ja suisa leegitses tegutsemisjanust. Unetutel öödel voodis väherdes kavandas ta ülivägevaid tulevikuplaane, milles oli vähemalt kümne megapõneva politsei lmi jagu seiklusi ja action’it.
Vahepeal vahetus riigikord ja miilitsatest said politseinikud, miilitsajaoskonnast tehti vanurite huvikeskus ning vanad ülemused linnas asendati uute ja noorematega.
Lapatsile hakkas vägisi tunduma, et on nähtamatuks muutunud, ja nii käiski ta üksvahe iga natukese aja tagant peegli ees kontrollimas, kas ta ikka on olemas. Kohalikud võtsid teda niikuinii nagu mingit paranähtust või aleviku maskotti, kes on iidamast-aadamast olemas olnud ja keda enam isegi teretada ei viitsitud.
Ja kui teade konstaabliks ülendamisest temani linnas tohtri juures käinud mutikesega saadeti, otsustas Lapats ise vähemalt kord nädalas linnas käima hakata. Oli siis põhjust või mitte, ta käis ennast lihtsalt ülemustele näitamas ja neile meelde tuletamas – ma olen endiselt elus ja olemas.
Ühel sellistest linnaskäikudest avastaski konstaabel enda jaoks politsei lmid. Ta oli parajasti supermarketis aega parajaks tegemas, kui sattus mööda minnes lmilaenutusse. Koju naasis Lapats kotitäie laenuks võetud lmide ja uhiuue plaadimängijaga.
Sellest alates olid Lapatsi üksildased poissmeheõhtud äravahetamiseni sarnased – töölt koju, praekartulid või kukesupp soojaks, ning siis kuni Une-Mati tulekuni lm või paar.
Paraku ei leevendanud need põnevusest nõretavad lmid rahutust mehe hinges, vaid vastupidi. Nimelt laenutas ta ainult politsei lme – ikka neid, kus pisut kibestunud, üksik ja kõigi poolt vääriti mõistetud detektiiv vaatamata kogu maailma vastutöötamisele kurikaelad paljastab, mõne äkilisema neist uurimise käigus ka maha kõmmutab ja ülejäänud kohtukulli ette saadab. Vahel sattus sekka ka maf a lme, aga neid uuris Lapats puhtprofessionaalsest huvist, et kurjamite hingeelu salasoppides leiduvaga kursis olla. Paraku ei hiilanud maakonnakeskuse lmilaenutus teab mis suure valikuga ja nii oli Lapats kõiki lme juba vähemalt kümme korda näinud ja teadis peast.
Tänasest hommikust oli konstaabel Lapats tõsisemalt käsile võtnud aleviku liiklusega tegelemise – õigemini, kohaliku liikluskultuuri parendamise. Ta oli käepärastest materjalidest kokku nokitsenud midagi radarisarnast ja otsustas seda töös proovida. Sellega oli aga üksjagu probleeme, sest ainukesed, kelle peal oma leiutist katsetada, olid oma vanadel roostest puretud jalgratastel poodi kulgevad papid ja liinibuss, mis hommikul ühes suunas Võsastest läbi sõitis ja tuldud teed mööda õhtul linna tagasi läks. Taadid sõitsid oma ratastega nii aeglaselt, et kui nad veel aeglasemalt oleks sõitnud, oleksid nad tõenäoliselt lihtsalt külili vajunud, ja Lapatsi radar ei viitsinud nende peale ergastuda.
Konstaabel pühkis higi. Päike oli silmapiiri kohale vajunud ja keevitas oma viimaste tulikuumade kiirtega otse läbi tuuleklaasi. Poodnik vedas oma äri akendele katted ette, sulges uksed ja vantsis koju.
Veidi aja pärast kadus ka päike majade taha ja nüüd oli Lapats ihuüksi. Ta otsustas enne hämaruse saabumist alevikus veel ühe väikese tiiru teha ning siis koju lmide ja praekartulite manu minna.
Vallamajast mööda sõites nägi ta läbi selle avatud akna, kuidas sekretärineiu Pirnika peegli ees oma pikki ilusaid blonde juukseid kammis. Lapats peatas auto ja jäi ootama. Varsti astuski Pirnika majast välja, sulges hoolikalt ukse ja hakkas pisikeste sammudega kodu poole tippima.
Konstaabel Lapats teadis, et neiu Pirnika elab aleviku servas kahekorruselises telliskivimajas. Mees käivitas rutakalt auto ja haakis end neiule sappa. Pirnika kõrvale jõudes keris Lapats küljeakna alla. Ta köhatas kurgu puhtaks ja tegi jutukest:
„Kas saaks ehk neiu Pirnika jalavaeva vähendada?“ Neiu Pirnika heitis abipakkujale silmanurgast kiire vilkspilgu ja tippis sõnagi lausumata edasi.
Aga Lapats polnud mingi äpu, kes kohe verest välja lööb, ja ta otsustas uuesti proovida.
„Politsei ja kohalik võim võiksid ehk tihedamat koostööd teha. Mis oleks, kui arutaksime seda…ee…kohalikku asja või nii…eee,“ kogeles ta, suutmata hoobilt ühtki paremat ettekäänet välja mõelda.
Pirnika peatus. Ta pöördus Lapatsi poole, hingas sügavalt sisse ning torkas oma ilusa blondi juuksepahmakaga pea autoaknast sisse.
„Vallavalitsuse vastuvõtuaeg sai nelja ja poole minuti eest läbi. Kui te vajate hooldajat oma murede lahendamiseks, kirjutage avaldus ja tooge see vallavalitsusse. Ja tehke seda, palun, tööajal!“ kähvas neiu Pirnika ja ajas end sirgu. Siis viskas ta pea uhkelt kuklasse ja jättis jahmunud Lapatsi töllakilsui endale järele jõllitama.
Vallavalitsuse sekretär Pirnika oli uhke tüdruk ja Lapatsi lugematud katsed tema tähelepanu köita jätsid neiu täiesti ükskõikseks. Nagu ka suurem osa siin – Võsastes – toimuvast.
Pirnika oli siia ilusasse, ent muust maailmast üpris kaugesse maakolkasse täiesti juhuslikult sattunud. Eks oli temagi väikese tirtsuna unistanud näitlejaks või siis vähemalt modelliks saamisest, aga elul olid tüdrukuga sootuks teised plaanid.
Ühel päeval teatasid Pirnika vanemad tütrele, et nüüdsest on ta majaomanik – suhtugu tüdruk sellesse, kuidas tahab. Nimelt oli nende kunagi ammu siitilmast lahkunud vanavanaema pärandanud Pirnika vanematele lagunenud majaköksi koos kena tüki maaga kusagil maakohas. Mida aastake edasi, seda selgemaks sai Pirnika vanematele tõsiasi, et neist pole enam maale kolijaid, ammugi siis vana maja ülesputitajaid. Ja nii otsustasidki nad maja koos maaga oma ainsale tütrele kinkida.
Alul oli Pirnika vaimustus muidugi üüratu. Mõelda vaid – oma maja kusagil kauni looduse rüpes! Vägev vaimustusleil kuhtus aga hoobilt, kui ta oma kingitust esimest korda nägi. Pirnika oli vaimusilmas ette kujutanud uhket ja heas korras noort mõisahoonet, mille ees on kena suur muruplats purskkaevu ja luikedega roosas basseinis. Selle asemel sattus ta aga hoopis võpsikusse, kus päranduseks saadud maja vaevu ohakate ja inimesekõrguste nõgeste vahelt välja paistis.
Lisaks juhtus tol esimesel ja ainukesel korral igasugu kentsakaid asju. Pirnika ei saanud majas ja selle ümber ringi jalutades korrakski lahti vastikult rusuvast tundest, et keegi teda pidevalt salamisi jälgib. Ning mitte ainult et jälgib, vaid ka kiusab. Küll lajatas suur raske uks ta selja taga kinni ja virutas neiule korraliku obaduse, küll pääses ta napilt jumal teab kust langevate mööblitükkide eest. Lõpuks haakis end ta külge pirakas roostes konksujurakas ja käristas trendika topi sisse suure inetu augu. Pirnika võis käsi südamel vanduda, et kuulis enne seda õõvastavat sisinat ja keegi oleks justkui talle kõrva sosistanud: „Kao siit silmapilk, õhvake!“ Nii Pirnika tegigi ega tahtnud kaela sadanud pärandusest rohkem midagi kuulda.
Vanemad ei lasknud endid siiski tütre vastupõtkimisest heidutada, lootes, et neiu viimaks meelt muudab ja maja omaks võtab.